Islay saar 23.-24.07

Laupäeva varahommikul pakkisime oma kompsud ning võtsime suuna lääneranniku saarestiku poole-sihtkohaks Islay (hääldatakse Aila) saareke. Et just seal asub Teedu lemmikviski, Laphroaig’i, tehas, tahtsime oma silmaga näha, kuidas need asjad seal käivad. See viski on tõesti huvitava omapärase suitsuse maitsega, julgen soovitada.

Enne praamile minekut jõudsime vaatamas käia Devil Stairs’i, nii nimetati lüüse, mille kaudu laevad tõstetakse merepinnalt järvepinnale ja vastupidi. Jõudisme kohale just ajal, mil kolm purjejahti (kaks Rootsist ja üks Norrast) eskorditi kohaliku vetelpääste kaatri poolt turvaliselt läbi lüüside järvevetele. Kokku oli lüüse kaheksa, nii et kokku võtab päris palju aega kogu see toiming.

On Saturday early morning we packed our belongings and headed toward the west coast archipelago – destination Islay (pronounced Aila) island. Since Teet’s favorite whisky, Laphroaig, distillery is located there, we wanted to see with our own eyes how things work there. This whisky truly has an interesting distinctive smoky taste, I dare to recommend it.

Before boarding the ferry we managed to visit Devil Stairs, as the locks were called, through which boats are raised from sea level to lake level and vice versa. We arrived just in time when three yachts (two from Sweden and one from Norway) were being escorted safely through the locks to lake waters by the local water rescue boat. There were eight locks in total, so the whole operation takes quite a lot of time.

Tee sadamasse viis meid läbi Obani linnakese, sinna me läheme veel tagasi ja terve kolmapäeva oleme jätnud endale aega, et seal ringi kolada. Läbisõites tundus see hästi armas ja puhas mereäärne väikelinn olevat, aga kuna oli laupäeva keskpäev, siis kesklinn oli hullult rahvast ja autosid täis, nii et me ei hakanud seal pikemalt peatuma. Sõime linnaservas Tescos lõunat ning jätkasime teekonda praamini. Kui nüüd vahepalaks jälle ilmast rääkida, siis see on ületanud meie igasugused ootused, st, et juba mitu päeva järjest särab päike ja on tuulevaikne ilm. Kraadiklaas küll väga palju sooja ei näita, keskmiselt ikka ~ 18 kraadi, aga nagu aru saime, pidi see täiesti tavaline suvine temperatuur siinkandis olema.

The road to the harbor took us through the small town of Oban, we’ll go back there and have set aside all of Wednesday to wander around there. Driving through it seemed like a very lovely and clean seaside small town, but since it was Saturday noon, the town center was incredibly full of people and cars, so we didn’t stop for long. We ate lunch at Tesco on the edge of town and continued our journey to the ferry. Speaking of weather again, it has exceeded all our expectations, meaning that for several days in a row the sun has been shining and the weather has been calm. The thermometer doesn’t show much warmth, on average still around 18 degrees, but as we understood, this should be a completely normal summer temperature in these parts.

Praam, mis meid saarele viis, oli sarnane Rohuküla ja Heltermaa vahel sõitvaga, ka sõiduaeg oli sama- 1,5 tundi. Saar ise on ka suhteliselt pisike, arvan, et Hiiumaaga sarnane (kahjuks ei ole siin internetti, nii et ma ei saa fakte hetkel kontrollida), aga mis mind kõige enam saarele jõudes hämmastas, oli see, et see tundus täiesti puudest lage olevat.

The ferry that took us to the island was similar to the one running between Rohuküla and Heltermaa, and the travel time was also the same – 1.5 hours. The island itself is also relatively small, I think similar to Hiiumaa (unfortunately there’s no internet here, so I can’t check the facts right now), but what amazed me most when arriving on the island was that it seemed to be completely bare of trees.

Ainult rohelised mäenõlvad, karjamaad, heinamaad ja muud midagi, kuidagi kõle tundus esmamulje. Sisemaale sõites mingit metsa oli näha, aga seda väga vähe ja väga kidur oli see ka. Hiljem saime aru, et siin ei kasvagi midagi suuremat, pinnas on lihtsalt nii kivine.

Just green hillsides, pastures, hayfields and nothing else, the first impression somehow felt bleak. Driving inland some forest could be seen, but very little and very sparse it was too. Later we understood that nothing larger grows here, the soil is simply so rocky.

Olime endale kaheks ööks välja valinud Kintra Farm’i kämpingu, mis asus maaliliselt kaunis lahesopikeses. Rahvast ei olnud palju, ainult mõned telgid veel peale meie. See koht asub tõesti nö pärapõrgus, et inimesed võib-olla ei teagi, et seal nii fantastiliselt ilus puutumatu loodus on. Mõned tuulenautlejad olid oma telgi tuulisele kaldakõrgendikule püsti pannud, meie jällegi oleme oma reisipäevadel nii palju tuult saanud, et otsisime pisut varjulisema nõlva, aga samas sellise koha, et päikeseloojang oleks ikka telgiaknast näha 🙂 Tõeline miljonivaade!

We had chosen Kintra Farm campsite for two nights, which was located in a picturesquely beautiful little bay. There weren’t many people, just a few tents besides ours. This place is truly in the middle of nowhere, so people might not even know that there is such fantastically beautiful untouched nature there. Some wind enthusiasts had set up their tent on a windy coastal elevation, but we on the other hand have gotten so much wind on our travel days that we looked for a slightly more sheltered slope, but still a place where the sunset would be visible from the tent window 🙂 A real million-dollar view!

Pühapäeva suhtes meil mingeid plaane tehtud ei olnud, magasime kauem, nautisime merekaldal oma hommikukohvi, lugesime ja võtsime ette ka ühe neljatunnise matka. Alguses ei olnud probleemi, matkarada oli täiesti olemas, aga kui ringiga mööda mereäärseid mäenõlvu tagasi hakkasime tulema, polnud enam mingeid teeradu näha. Rahvast käib seal suht vähe ja pole selliseid sissetallatuid radu. Minu kerged vabaajajalatsid polnud ka just kõige sobivamad sellise mägise maastiku jaoks, aga kuidagi sain hakkama. Muidugi merevaated olid jällegi fantastilised ja kui ilusad kaldaäärsed kaljud!! Ja kõige ilusamate vaadete juures sai fotoka aku tühjaks :(, Teet tegi mobiiliga mõned võtted, loodetavasti üht-teist tuleb sealt välja.

We hadn’t made any plans for Sunday, we slept longer, enjoyed our morning coffee on the seashore, read and also undertook a four-hour hike. At first there was no problem, the hiking trail definitely existed, but when we started coming back in a circle along the coastal hillsides, no paths could be seen anymore. Not many people go there and there are no such well-trodden paths. My light casual shoes weren’t exactly the most suitable for such mountainous terrain, but somehow I managed. Of course the sea views were again fantastic and what beautiful coastal cliffs!! And at the most beautiful views the camera battery died :(, Teet took some shots with his mobile, hopefully something will come out of it.

Õhtust sõitsime sööma saarekese keskusesse Port Ellenisse, ka seal oli väga võõristav näha täiesti puudevabu tänavaid, isegi mururiba polnud kõnniteede servas, hästi kõle tunne oli. Inimesi oli ka kuidagi väga vähe liikumas ja söögikohas olime ainukesed külastajad. Homme sõidame sealt jälle läbi, kui viskitehast külastame, võib-olla esmaspäeva hommikul on linn pisut elavam, kui praegu, pühapäeva õhtul.

In the evening we drove to eat in the island’s center at Port Ellen, there too it was very strange to see completely treeless streets, there wasn’t even a grass strip along the sidewalks, it felt quite bleak. There were also somehow very few people moving around and we were the only customers at the restaurant. Tomorrow we’ll drive through there again when we visit the whisky distillery, maybe Monday morning the town will be a bit livelier than now, on Sunday evening.