2016 Austria

Seekordse mototripi sihtpunkt on meie senistest reisidest Tallinnale kõige lähemal. Oleme teel Austriasse. Ja mis meie reisi veel teistest erinevaks teeb, on see, et me oleme seekord väikese seltskonnaga. Meie head sõbrad Katrin ja Patrik sõidavad meiega koos, nemad küll autoga, meie tsikliga, aga ikkagi on lahe söögikohtades ja ööbimiskohtades kokku saada ja muljetada.

Austria tuli meie plaanidesse umbes talvel. Patrik on Austriast pärit ja nagunii oli neil plaan sinna sõita. Meil ka selleks ajaks veel mingit kindlat reisisihti polnud ja sealt mõte koos üks mõnus trip ette võtta tekkiski.

Startisime Tallinnast pühapäeva hommikul kell 8.30. Ikla piiril tegime väikese kohvipausi, külm oli, 15-17 kraadi. Läti turistid, kes sealtpoolt Eestisse tulid olid kuidagi väga suviselt riides. Edasi sõites saime aru.., sealpool on suvi veel täies hoos. Terve päev nii Lätis kui Leedus oli 27-28 kraadi. Eestis pakkisin ma oma suveriided talveks juba kokku, aga kuulsin,et täna oli ka Tallinnas superilus ilm olnud. Väga mõnus, ega meil seda suvekest seekord väga palju ju ei antud. Loodetavasti jätkub seda soojalainet mõneks päevaks ikka veel.

Ööbimiskoha panime Siliaciai kämpingusse Lõuna-Leedus. Oleme siin juba kolmandat korda. Meile väga meeldib, mõnusalt rahulik, korralikud mugavustega majakesed, imeilus männimets ümberringi, kena järveke, kus me täna ka kiire supluse tegime :). Hinnad ka täiesti taskukohased. Nii et soovitame soojalt.

Ootame nüüd Katrinit ja Patrikut. Sõitsime täna pisut erinevat marsruuti pidi. Katrini emal on sünnipäev ja nad sõitsid Karksi-Nuiast läbi, meie aga läksime Tallinnast läbi Pärnu otse Riia peale. Loodame, et nad siin metsade vahel ära ei eksi, teeviitadega pole siin just laiutatud ja õues on kottpime.

Homme sõidame läbi Poola. Tänane teekond oli 670 km.

Kuna Patrik ja Katrin jõudsid alles pimedas kohale, siis tegime hommikul väikese jalutuskäigu järve äärde. Tundub, et ämblikud olid öösel suurt võistlust pidanud – kes koob kõige suurema, ilusama, keerulisema võrgu :). Ja meid oli palutud kogu seda ilu hindama. Sellist vaatepilti ma vist polegi varem näinud – kõik puude oksad, maapind, järvekõrkjad, kõik oli võrkudega kaetud. Tublid ja töökad olevused need ämblikud.

Järve ennast väga näha polnudki, sest see oli suure udu sisse mattunud :). Saime aru, et ilm tuleb samasugune, nagu pühapäeval ja Varssavi ilmateade lubas 29 kraadi, juhuu, elagu suvi. Tsikliga see küll tiba palav, aga pigem päike, kui külm ja vihm.

Teekond oli väga mõnus, Poola teed on suures osas ilusti korda tehtud, liikluskultuur siin ka parem, kui Leedus. Seal nagu üldse kiiruspiirangutest kinni ei peetud. Paar suuremat teeehitust oli, kus kaks rida läksid kokku, aga me oma tsikliga saime mööda laiemat teeserva ilusti sealt läbi. Kui hotellini jäi umbes 15 km, jäime ühte suuremasse ummikusse kinni. Ei saanudki aru, mis toimus, politsei oli 4-realise kiirtee kinni pannud ja kõik autod suunati väikesele teele. Meil ei olnud ruumi ka väga trügida. Autojuhid olid väga mõistvad ja ikka tõmbasid koomale, kui meid nägid, aga lihtsalt oli kitsas ja ei taha küljekohvritega ju autosid kriimustada ka.

Igatahes, kui saime just sõitma hakata, ütlesid motikal kõik tuled üles. Teet keeras ühele kõrvalteele, et kontrollida, mis toimub. Selgus, et selleks, et kaitsmeid konitrollida, oli vaja ühte pisikest võtit, mis muidugi oli Teedu komplektist kuskile kadunud :). Õnneks on toredaid inimesi igal pool, üks motikal noormees tõi kodust võtmekomplekti, saime kaitsmed vahetatud ja ratas läks käima. Tänud Sulle Matheus. Oli ka palju teisi, kes käisid abi pakkumas, nii armas neist.

Katrin ja Patrik istusid samal ajal veel ummikus. Kell oli 8 läbi ja täiesti pime juba. Jõudsime kenasti hotelli, Teet pani ratta seisma, igaks juhuks veel kontrollis ja jälle sama jama, käima ei lähe, kõik tuled kustus. Hotellipoiss aitas igati, tõi tööriistu, proovisime tema auto aku pealt käima panna, mitte miskit. Järelikult mingi suurem viga, mida me siin kohapeal ei lahenda. Nagu öeldakse, hommik on õhtust targem. Ootasime Patriku ja Katrini ära, hotellis pakuti meile veel mõnusat-kosutavat suppi. See kulus meile hästi ära, sest olime tõesti tüdinud ja väsinud nii palavusest kui probleemidest. Eks vaatame hommikul edasi. Muidu ei oleks probleemi, aga meil on teisipäeva õhtuks Viinis kontserdipiletid võetud, kahju, kui meil seal käimata jääb. Aga eks siis homme juba teised jutud.

Tänane teekond samuti umbes 670 km. Homme ööbime Viinis

Hommikul oli kõige olulisemaks ülesandeks tsikkel liikuma saada. Peale hommikusööki algasidki remonditööd. Kiire ülevaatus näitas, et aku on täiesti tühi. Reisil aku vahetus ei ole meil mitte esimest korda ja ka seekord läks see lihtsalt. Hotelli receptionis töötav noormees andis meile kolme poe aadressid ja juba esimesest leidsime sobiva aku. Uue akuga läks ratas käima ja esmasel vaatlusel ei paistnud mingeid probleeme.

Saime teada ka, mis põhjustas eilse kiirtee sulgemise. Nimelt oli kaks veoautot kokku põrganud. Ühe liivakoorem oli tee peal laiali ja see oligi kogu jama põhjuseks. Pakkisime asjad, tänasime südamest abivalmis hotellitöötajat ja asusime teele.

Nüüd oli kiirtee jälle avatud ja kilomeetrid läksid mõnusa kiirusega. Peagi ületasime Tšehhi piiri. Selles riigis ei olnud ma praktiliselt varem käinud. Küll aga on Inge Prahat nautinud. Kahjuks kiirteel sõites ei saa ümbritsevast erilist ülevaadet, aga siiski võis nautida mitmeid ilusaid vaateid. Hakkasid tekkima juba ka mäed. Enne Austria piiri kiirtee lõppes ja siis läbisime väga ilusaid kohti. Möödusime Nové Mlýny veehoidlast, kus maalilisel saarel asus kaunis kirik. Just enne Austria piiri asub väga kaunis linn nimega Mikulov. Meie nautisime seda ilu eemalt, sest 30-kraadises temperatuuris meie varustusega peatuda eriti ei taha. Katrin ja Patrik aga tegid seal peatuse ja kiitsid väga selle linna ilu.

Ka Austria poolel kulgesime alguses mööda väiksemat teed, mis läbis armsaid külakesi. Varsi aga jõudsime kiirteele ja Viin järjest lähenes ja lähenes. Linna sisse sõitsime mööda väiksemaid teid, kuid peagi muutus liiklus aeglaseks. Tsikkel ei ole mõeldud üle 30-kraadises palavuses töötava mootoriga aeglaselt liikuma. Mootoritemperatuur hakkas tõusma, kuid mitte veel üle lubatud taseme. Ootamatul tekkis GPSi ekraanile tekst: “Väline toide katkenud”. See tähendas, et meie elektrisüsteemi probleemid ei olnud veel lõppenud.

Jäime teeäärde nõutult seisma. Käima motikas enam ei läinud. Ootasime kuni Katrin ja Patrik meile järgi jõuavad. Erinevaid variante kaaludes otsustasime veelkord uue aku osta, sest suvalisse kohta tsiklit jätta ei tahtnud ja abi kutsumine oleks kindlasti tähendanud kontserdile mitte jõudmist. Google maps näitas läheduses sobivat poodi ja sinna helistades selgus, et ka aku on seal olemas. Nii siis jälle autoga poe poole.

Uus aku peal, saime liikuma, kuid kell liikus kohutava kiirusega. Kui oma apartmendi juurde jõudsime, selgus aga uus probleem. Peale kella 17 on vaja võtit tuua hoopis teisest linna otsast. Saime sealse töötajaga kokkuleppele ja ta saatis võtme meile taksoga. Siiski oli kell juba nii palju, et kontsedist pidimegi loobuma. See tõi meie plaanidesse ka muudatusi. Katrin ja Patrik läksid edasi Patriku kodulinna Neumarkti. Meie aga avasime lohutuseks veinipudeli. Kaks akut päevas on liiga palju. Tõsiselt tuleb ette võtta tsikli remont.

Tänast päeva alustasime shoppinguga. Meie nimekirjas olid väga erinevad asjad, alustades püksirihmast ja lõpetades voltmeetriga (et aku laadimist kontrollida). Jälle oli Google maps suureks abiks, mis aitas vajalikud poed meie “kodu” lähedalt leida. Päriselt selgus, et poode oli veel palju rohkem ja saime 600 meetrise jalutuskäguga kõik vajalikud asjad ostetud.

Järgmisena kontrollisin tsikli akut. Igatahes hetkel oli aku laetud ja ka laadimispinge oli normi piires. Tundub, et midagi juhtub, kui mootor kuumaks läheb, aga mis täpselt, see on veel mõistatuseks. Patrik leidis ka töökoja Aprilia maaletooja juures, kus peaksid olema kõige paremad spetsilistid. See asub Viini ja Neumarkti vahel. Helistasin sinna, kuid vajalik inimene pidi olema kohal homme. Ehk saame aja kokku leppida, et spetsialistidel probleem lahendada lasta.

Edasi läksime kohtuma Maxine’ga. Maxin on kaunis daam Jamaicalt, kes töötab Viinis ÜROs. Temaga kohtumise lugu oli väga omapärane. See toimus meie sügisesel reisil Peterburgi, eelmisel aastal. Kohtusime Marinski teatris, kus Maxine kogemata meie kohal istus. Teatris küll lobisesime veidi, aga kontakte ei vahetanud. Järgmisel päeval Issaki katedraali juures tuli meie käes üks naine teed küsima. Algul ei tundnud me üksteist ära, aga seejärel oli üllatus suur. Seekord juba vahetasime kontaktid ja nüüd oligi sobiv võimalus taaskohtumiseks.

Trammi ja metrooga jõudsime lihtsasti Vienna International Centre juurde. Läbisime edukalt turvakontrolli ja kutsusime Maxine meile vastu. Ta nägi väga kena välja. Mitte kõik ei käi tööl nii kaunite riietega. Sõime koos lõunat VIC sööklas. Meiega ühines ka John, kes on Maxine’i kolleeg. Tal on plaanis järgmisel suvel Peterburgi minna ja me veensime teda ka Tallinnat külastama.

Peale lõunat külastasime konverentsisaale. Nii Maxine kui John tegelevad istungite korraldamisega. See on päris keeruline ülesanne, sest osalejaid on palju erinevates riikidest ja kultuuridest. Töö toimub kuues keeles: inglise, prantsuse, vene, araabia, hiina ja hispaania. Kogu aeg toimub sünkroontõlge. Eriti põnev on lugu siis, kui tuleb tõlkida näiteks hiina keelest vene keelde. Sellega tegelevad korraga kaks tõlki ja tõlge toimub läbi kolmanda (näiteks inglise keele). Kuidas see praktikas nii toimub, et jutu sisu samaks jääb, see tundub päris uskumatuna.

Jätsime oma lahkete võõrustajatega hüvasti ja suundusime Doonau jõe äärde jalutuskäigule. Endiselt on ilm väga palav ja jõe ääres oli näha päevitavaid inimesi.

Kohe kui see postitus valmis saab asume teele Neumarkt’i poole. Homme hommikul on plaan minna mägedesse. Ilmateate kohaselt on see veel viimane ilus ilm, edasi läheb pilviseks ja jahedamaks.

Kõik ilmateated näitasid, et täna on viimane suvine päev Austrias. Seega otsustasime võtta sellest kõik ja veeta päeva mägedes. Startisime juba varahommikul oma peatuspaigast – Gruberi külalistemajast.

Mootorratta jätsime Patriku vanemate garaaži. Tänase päeva sõiduvahendiks on meil auto ning roolis Patrik. Seega ei ole meil muud muret kui nautida Austria võlusid.

Mõne aja pärast keerasimegi kiirteelt maha ja ümbritsev loodus muutus järjest maalilisemaks. Meid ümbritsesid ilusad rohelised mäed, mille vahel sillerdasid veel hommikuse uduga kaetud mägijärved. Esimese peatuse tegime linnakeses nimega Hallstatt.

Eelpool oleva pildi vaade on väga populaarne. Kui panna Google pildiotsingusse märksõnaks Austria, siis on see pilt tulemuste seas väga sage. Linnake on nii populaarne, et Hiinas on sellest tehtud isegi koopia. Lisan kas sellest siia pildi.

Aasia turiste oli linnake paksult täis.

See linn tekkis tänu lähedal asuvale soolakaevandusele, mis ka omal ajal selle elanikele palju rikkust tõi. Muidu on see elamiseks suhteliselt raske koht. Majad asuvad väga järsul mäeküljel ja vanal ajal ei tulnud siia isegi teed – kogu liiklus toimus mööda järve. See-eest on aga linn tõesti ilus.

Linnale annavad ilmet tema kaks kirikut. Üks nendest luterlik ja teine katoliiklik. Katoliku kiriku ümber paikneb väike kena surnuaed.

Oluliseks märksõnaks on siin just “väike”. Nimelt oli see surnuaed nii pisike, et hauaplatse kõigile ei jagunud. Seetõttu tekkis Hallstattis komme surnute luud mõne aja pärast välja kaevata ja paigutada eraldi asuvasse keldrisse. Hiljem hakati luid ka kaunistama ja neile nimesid peale kirjutama.

Jalutuskäigu lõpetasime kohvikus, kus nautisime ülimaitsvaid suppe, kohvi ja õnuastruudilt. Lisaks muidugi veel imekaunist vaadet järvele.

Edasi suundusime mäele, mille nimeks on Loser. Kindlasti ei ole tegemist luuseriga, mitte üheski mõttes. See on hea sihtpunkt laisale turistile, sest autotee viib 1600 meetri kõrgusele. Kuna meie päris laisad veel ei olnud, siis matkasime jalgsi edasi ja ronisime kohani, mille nimeks Loser-Fenster (Loseri aken).

Õhtu lõpetasime jalutuskäiguga Toplizsee järve äärde.

Koju tagasi sõitsime täiskuu valgel mööda väiksemaid teid. Täiesti unustamatu päev.

Ilmateade ei valetanud, neljapäeval saigi suur suvi läbi. Tegelikult selline palvus, mis septembri algusest saadik oli austerlasi endid ka üllatanud, oligi kõigile ootamatu ja ebaharilik olnud. Igal juhul oli väga meeldiv siin veel tõelist suve tunda 🙂 .

Tänase päeva esimene ülesanne oli motikas remonti viia, pidev akude vahetamine ei ole ju lahendus. St. Pölten, kus meil ülevaatus kokkulepitud oli, asub 50 km kaugusel Neumarktist. Neumarkt ongi see linnake, kus Patriku vanemad elavad. Meie ööbime siin linnakeses kenas külalistemajas Gruber.

Aga otse loomulikult ei läinud ratas hommikul käima 🙂 . Nüüd oli juba Patriku isa Teedule abiks, tema auto pealt sai Teet krokodillidega ratta käima ning jõudis õnnelikult ka töökotta. Sai teada, et vidin, mis voolu reguleerib, on omadega läbi, seetõttu ka akud tuksi läksidki. No see oleks väike probleem, selle vidina nad lubasid kohe tellida. Suurem probleem aga on selles, et ka ratta raam on ühest kinnituskohast katki. Nad lubasid ka selle kuidagi kinnitada, aga andsid mõista, et mida väiksem koorem ratta peal on, seda turvalisem tagasi sõita oleks. Eks siis järgmisel nädalal näeb, mis meie sõitudest saab.

Päeva teine ülesanne oli valmistuda Patriku sõprade saabumiseks.

Vahepalaks lihtsalt seda, et Patriku isa on nooruses pagariks õppinud ning ema on samuti toitlustamist õppinud. Võite ise ette kujutada, milliseid hõrgutisi seal peres teha osatakse 🙂 .

Enne külaliste tulekut tegime väikese tuuri lähiümbruses ja imetlesime kohalikke vaatamisväärsusi.

Tegime kiire külaskäigu ka Patriku vanaema juurde. Imeline 89-aastane vanaproua Anna võttis meid lahkesti vastu.

Külaliste tulekuks me suurt õhtusööki ei teinud, katsime laua erinevate suupistetega ning õhtu krooniks oli Patriku isa tehtud imemaitsev cardinali struudel. Väga armas seltskond oli. Saime Patriku sõpradega inglise keeles suhelda. Teedu saksa keele oskus on minimaalne, minul pole sedagi. Seetõttu õppisin mõned viisakusväljendid reede hommikul ära 🙂 , tegin endale väikese spikri, a la Kuidas läheb; kas magasite hästi; toit maitseb imehästi jms oluline, päris naljakas oli. Sain pärast oma pisku oskusega isegi võõrastemajas süüa-juua tellida ja poes oskasin küsida, kust mingit asja leida. Oluline oli, et minust saadi aru 🙂

Homme, laupäeval, ootab meid ees Neumarkti linnakese sügisfestival.

Laupäev algas kahjuks vihmaselt. Linnake valmistus juba reedel festivaliks, pandi telke püsti, pandi lava üles, paras sekeldamine käis ja põnev oli seda nii lähedalt vaadata.

Pidu oli selline traditsiooniline külapidu, keskväljakul pakuvad kõik oma talutooteid, käsitööd, süüa-juua, orkester mängis, inimesed olid rõõmsad, sõbrad said kokku. Maitsesime samuti igasuguseid põnevaid jooke, nt sturmi, moski.

Isegi tantsu lõime 🙂 . Aga eks selle tantsuga oli nagu eestlastel, enne ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Alguses keerutasime kahekesi jalga, hiljem ei mahtunud enam lavale ära teiste tantsijate sekka :). Igaljuhul oli lõbus 🙂 , väike vihmasabin ei seganud kedagi. Enne keskööd tegid kaks noormeest veel lahedat tuleshoud.

Pühapäeval on meil plaan meie lemmikkohta Mariazelli sõita. Kuna Patrikul ja Katrinil on homseks omad plaanid ja meil mootorratas remondis, siis naudime rongiromantikat 🙂

Pühapäeval oli äratus varavalges. Hoolimata eileõhtusest Herbstfesti külastusest, olime värsked ja täis ootusärevust. Põnevust valmistasid kaks asjaolu: esiteks võimalus jällekord külastada kaunist linnakest nimega Mariazell ja teiseks võtta see retk ette rongiga.

Mariazell on väike linnake mägedes. Külastasime seda linnakest umbes 10 aastat tagasi. Siis oli meil lihtsalt soov Viinist mõneks päevaks välja sõita ja nii me Mariazelli sattusimegi. Veetsime siin paar väga kena suvepäeva jalutades imekaunis linnakeses, matkates mägedes ja ujudes lähedalasuvas Erlaufsees. Nüüd oli meil kindel soov seda kohta veelkord külastada.

Rong oli juba reisi planeerides üheks võimalikuks transpordivahendiks, aga kuna meie tsikkel oli remondis, siis ei olnudki enam muid variante.

Rongisõit on Austrias väga lihtne. Austria raudtee on teinud kaks väga asjalikku mobiiliäppi, üks mis võimaldab planeerida reisi punktist A punkti B, kasutades erinevaid ühiskondliku transpordi võimalusi, ja teine, mis võimaldab krediitkaardiga osta pileti. Midagi välja trükkida ei ole vaja, sest piisab telefonist pileti ette näitamisest.

Meie teekond Mariazelli koosnes kolmest etapist: kõigepealt meie peatuspaigast Neumarktist lähirongiga kohalikku suuremasse keskusesse Amstettenisse, sealt edasi kiirrongiga piirkonnakeskusesse St. Pöltenisse ja sealt mööda kitsarööpmelist mägiraudteed Mariazellini. Teekonna viimasele lõigule oli antud ka väga romantiline nimi – Die Himmelstreppe, ehk maakeeli Taevatrepp.

Hommikul peale varajast hommikusööki suundusimegi raudteejaama. Kõik toimis nagu kellavärk. Aega ümberistumisele oli meil igas jaamas 5-7 minutit, aga kõik toimis. Mariazelli raudtee oli tõepoolest uskumatu. Uskumatult ilusad olid rongi aknast avanevad vaated mägedele. Lisaks oli veel uskumatu see, et rong on võimeline nii järskudest tõusudest üles ronima.

Veidi alla kolme tunni sõitu ja olimegi kohal. Mariazell on Austria üheks olulisemaks religiooseks keskuseks ja populaarseks palverännakute sihtpunktiks. Siin asub imeilus katedraal – Mariazelli basiilika. Jõudsime kohale just õigeks ajaks – jumalateenistus oli algamas. Meie jaoks oli see esimene kord elus olla katolikul jumalateenistusel. Kuna me kumbki kiriku asjadega väga kursis ei ole, siis oli alguses väike ebakindlus selles, et kas oleme võimelised “õigesti” käituma. Tegelikkuses aga ei erinenud jumalateenistus eriti meie kodumaisest luterlikust. Kirik oli rahvast täis ja oli väga huvitav. Kahjuks seadis puudulik saksakeeleoskus piirid jutlusest arusaamisele.

Peale jumalateenistuse lõppu jätkasime oma jalutuskäiku. Kuna tänane hommikusöök oli väga varajane, siis põikasimegi varsti sisse väikesesse restorani, et lõunat süüa. Meid ümbritsevates laudades istus palju vanematest inimestest koosnevaid seltskondi. Need olid austerlased, kes tulnud Mariazelli pühadele paikadele. Peale jumalateenistust nautisid nad nagu meiegi maitsvat toitu ja mõnusat vestlust.

Edasi suundusime otsima kuulsat piparkoogiäri. Ka see oli meil eelmisest korrast meeles. Kuna linn on mõnusalt väike, siis ei olnud selle leidmisega erilist raskust. Jätsime koha meelde, et pärast siia tagasi pöörduda ja külakosti kaasa osta. Enne aga tahtsime veidi mägedes uidata. Talvel on Marizell ka suusakeskus, aga ka suvel saab siit köisraudteega lähedal asuva Bürgeralpe tippu.

Tegime mäe otsas umbes tunnise ringi ja nautisime vaateid nii kaunile Erlaufseele kui ka ümbritsevatele mägedele ja orgudele. Tundsime ära ka aastatetaguse matka sihtpunkti – Hubertussee järve. See oli imeilus selge veega järv, kus ujusid ringi täpilised forellid. Nüüd saime teada, et tegemist on tehisjärvega, mis kuulub Kruppide perekonnale. Selle järve lasi rajada proua Krupp 1906 aastal kingituseks oma abikaasale hõbepulmadeks. Äge.

Kell liikus aga muudkui edasi ja oligi aeg sammud kodu (Neumarkti) poole seada. Nagu plaanitud, astusime läbi piparkoogipoest ja tegime ära sisseostud. Kuna rongini oli veel rahulikult aega, jalutasime raudteejaama, mis asub linnakese keskusest umbes 1 km kaugusel. Just siis, kui raudteejaama jõudsime, hakkas vihma tibutama.

Tagasi kulges kõik sujuvalt kuni Amstettenini. Seal oli aga meie viimase etapi rongi väljumisplatvormi muudetud. Peale väikest segadust ühinesime jooksvate USA noortega, kes eemalt paistva rongi poole jooksid. Olukord oli päris ärev, kuna rongi väljumisajani oli 1 minut. Õnneks aga ootas rong ilusti, kuni kõik peale said ja väljus umbes 5 minutit plaanist hiljem. Veerand tundi hiljem väljusimegi juba koduses Neumarktis. Kell hakkas juba kümme saama ja jaama ümbrus oli tühi ning kohati ka üsna pime. Õnneks ei olnud meil palju minna ja 5 minuti pärast olimegi linnakese keskuses. Seal selgus, et Herbstfest ei olegi veel lõppenud. Kava järgi pidi pidu lõppema umbes 18 paiku, aga bänd veel mängis ja rahvas (koos linnapeaga) lõi veel tantsu. Leidus ka veel vähemalt üks lett, kus õlut müüdi. Nii saigi see päev väärika lõpu mõnusas peomeeleolus.

Täna oli meil üks rahulik päev. Hommikul ei kiirustanud me kuskile. Sõime mõnusalt hommikust, kirjutasime blogi ja sorteerisime pilte. Edasi suundusime Amstettenisse. Meie plaanis oli erinevate kaubanduslike ettevõtete külastamine.

See on tegevus, millest me oma blogis varem kirjutanud ei ole ja seda head tava ei ole põhjust ka seekord muuta. Juhuslikult kohtasime aga kaubanduskeskuses ühte tuttavat inimest – meie reisikaaslase Patriku isa. Tundus, et hakkame siin juba tasapisi juuri alla ajama :).

Õhtuks aga oli meil veel üks huvitav plaan. Nimelt olid Inge ja Katrin lubanud meie lahketele võõrustajatele, et täna valmistame meie õhtusöögi. Selles oli ka minul oma roll. Nimelt oli põhiroaks planeeritud kala. See on üldiselt üsna lollikindel retsept, milleks vaja vaid värsket kala (tavaliselt lõhe või forell, aga sobib ka väga hästi haug), sinihallitusjuustu ja vahukoort. Austrias aga asi nii lihtne ei ole. Nimelt ei ole siin värske kala sugugi nii levinud toiduaineks kui Eestis.

Toidukaupade ostmine oli plaanis teha Amstetteni serval asuvast supermarketis. Kell hakkas juba 18 saama ja tekkis hirm, et äkki pannakse pood juba kinni. (Austrias, nagu ka Saksamaal on supermarketite lahtiolekuaegu piiratud, et kaitsta väikekaupmehi). Õnneks selgus, et meie pood on lahti siiski kell 20ni. Seega asusime rahulikult vajalikke toiduaineid otsima, mis aga ei olnud sugugi nii lihtne. Värsket kala me ei saanud, selle asendasime külmutatud kalaga. Aega võttis ka selguse saamine selles, et asi, mida me vahukooreks pidasime, seda ka tõepoolest on. Siin oli abiks Google tõlkeäpp.

Laadisime ostukorvi veel veini ja muud vajalikku ja suundusime Patriku vanemate juurde. Olin oma kalaroa pärast veidi mures, sest internetiallikad väitsid, et külmutatud kala tuleb enne valmistamist kindlasti aeglaselt üles sulatada. Selleks aga meil enam aega ei olnud. Kala läks otse ahju, Inge ja Katrin tegelesid teiste hõrgutistega ja lisaks oli aega veel ka veini nautida ja juttu vesta.

Toit tuli õnneks täiesti tipp-topp välja. Tuleb välja, et minu kalaretsept on tõeliselt lollikindel. See toimis ka külmutatud kalaga, mida ei olnud enne üles sulatatud. Õhtu lõpetas Patriku isa valmistatud kook. Oma nooruses õppis ta kondiitriametit ja nüüd pensionipõlves on maitsvate kookide ja tortide valmistamine tema hobiks. See õhtusöök oli meie tänu lahketele võõrustajatele, andsime üle ka eelmisel päeval Mariazellist ostetud piparkoogisüdamed, mis kandsid teksti “Danke” 🙂

Esialgne plaan tänaseks päevaks oli tsikkel remondist ära tuua. Seega alustasime hommikut rahulikult. Sõime tavapärast hommikusööki, mis koosnes värsketest saiakestest vorsti, juustu, pasteedi ja moosiga. Käisime poes sisseoste tegemas ja Neumarkti peal jalutamas. Poest tulles helistasin igaks juhuks hooldusesse ja selgus, et tsikkel saab valmis alles õhtul või siis hoopis homme.

Kiirelt valmis plaan Salzburgis ära käia. Selle linna külastamine oli meil naguinii plaanis. Selgus, et kõik sobib. Rongiühendus Salzburgiga on väga hea ja saame seal veeta umbes viis tundi. Kahjuks pikalt eeltööd teha ei saanud ja seega valisime külastatavad kohad Tripadvisori topist. Need olid järgmised: Red Bull Hangar 7, Hohensalzburgi kindlus ning Salzburgi vanalinn.

Rongisõit oli meil juba Mariazellis käiguga ära õpitud ning Salzburgi jõudsimegi kohale ilma mingite sekeldusteta. Minu reisiplaneerimisäpp andis juhised ka linnas ühiskondliku transpordiga liikumiseks. Seega ostsime linnatranspordi päevapileti ja läksime trolli peale, et sõita lennujaama läheduses asuvasse Red Bulli Hangar 7-sse.

Tegemist on suure halliga, kus on välja pandud Flying Bulls õhuakrobaatide lennumasinad, Red Bulli vormelid, mootorrattad jms. Tehnikahuvilistele ja gurmaanidele on see kindlasti huvitav koht. Tehnikahuvilistele on asi ilmselt lisatud piltide läbi üsna selge. Kuidas on aga gurmaanid asjaga seotud?

Asi on selles, et Hangar 7-s asub ka restoran, kus toimetavad erinevad kuulsad külaliskokad. Kahjuks ajapuudusel jäid seekord toidud maitsmata. Veel võiks ära mainida, et väljapaneku külastamine on tasuta. Red Bull on ju teadupärast Austria ettevõte ja on väga palju sponsorraha ka sinna paigutanud.

Edasi suundusime jälle trolli peale ja sõitsime tagasi vanalinna. Selleks läbis troll ülal oleval pildil nähtavad kaljud.

Juba paistiski eemal kõrgustes meie järgmine sihtpunkt. Hohensalzburgi kindlus. Tänavatel liikus ka päris palju turiste vedavaid hobuseid. Need nägid päris toredad välja, aga siiski oli nende juures ka mõned puudused. Nimelt pidid ka hobused valgusfoori taga ootama ja sel ajal, kui meie seal olime, tekkis neist päris pikk rodu. Seismist kasutasid hobused ära ka oma põie tühjendamiseks. Selle tagajärjel levis aga tänaval üsnagi ebameeldiv hais. Võib ette kujutada, kuidas lehkasid linnad siis, kui kogu liiklus suksudega toimus.

Kindluse suunas oli lihtne liikuda, sest see paistis peaaegu kogu aeg kõrgelt mäe otsast kätte ära. Vahepeal põikasime sisse ka toomkirikusse. See oli küll uhke, kuid midagi eriliselt mälestusväärset silma ei torganud. Kindluse juurde sõitis mägiraudtee. Selle kassa juures aga märkasime huvitavat fotosalongi, kus oli võimalik ümber kehastuda vanaaegseks härrasrahvaks või sõjameesteks. Otsustasime selle asja ka järgi proovida. Tulemus on siin.

Meeste riietamine käis üsna lihtsalt. Suurem osa riietest käis nagu põll ette ja nööridega selja pealt kinni, ainult pintsak oli “päris”. Inge riietamine oli aga veidi keerukam, kuna tegemist oli päris kleidi ja kübaraga. Igatahes oli tulemus päris tore.

See kõrvalepõige tehtud. Sõitsime funikulööriga mäe otsa kindlusesse. Sealt avanesid kaunid vaated. Nagu ka piltidelt näha oli ilm udune ja pilvine. See aga andis kogu vaatele veidi sünge ja müstilise varjundi. Igatahes oli see väga lahe.

Siin nägime ka all laiuvat vanalinna ja linna läbivat Salzachi jõge. Salzburg sai linnaõigused juba vana Rooma ajal, kandes siis küll nime Juvavum. 7ndaks sajandiks aga linnaelu hääbus ja linn kippus muutuma varemeteks. Uue elu andis linnale piiskop püha Rupert, kes jõe äärde uhke kiriku ehitas. Siis sai ka linn oma tänapäevase nime, jõel liikuvate soolapargaste järgi. Nendelt kogutavad tollid olid linna jaoks oluliseks sissetuleku allikaks.

Kindluses oli veel mõndagi huvitavat. Näiteks marionettide näitus. Lisaks toimuvad seal ka mitmesugused kontserdid ja etendused, mis aga meiesuguste “kiirturistide” ajakavasse ei mahtunud. Küll aga mahtus meie ajakavasse veel viimane Tripadvisori soovitus – vanalinna eksimine. See oli tõesti mõnus, kolada mööda ajaloolisi kitsaid tänavaid. Pikapeale hakkas aga kõht tühjaks minema ja hakkasime vaatama mõnda sobivat söögikohta.

Õige pea silmasimegi juba meie lemmikuks saanud Nordsee kalarestorani. Kuigi tegemist mingis mõttes kiirtoiduga, oleme juba aastaid selle keti fännid ja otsustasime ka nüüd uksest sisse astuda. Millegipärast oli aga maja ukse ees tänaval väga palju rahvast. Eriti usinad olid Aasia päritolu turistid, kes usinalt midagi pildistasid. Tõstes oma pilgu nende huviobjektile selgus, et tegemist on majaga, kus 1756 aastal sündis Wolfgang Amadeus Mozart. Muuseas veel üks huvitav , kuid täiesti mitteoluline fakt selle aasta kohta. Nimelt tähistati samal aastal New Yorgis esmakordselt püha Patricku päeva.

Meie aga sõime kõhud täis ja seadsime sammud kodu poole. Enne jaama minekut aga jalutasime kiirevoolulise jõe kaldal ja olime lihtsalt õnnelikud.

Kojusõit kulges ilma eriliste vahejutumiteta. Ei läinud kolme tundigi, kui astusime jälle juba koduseks saanud Neumarkti perroonile. Kodu poole kõndides märkasime, et ühe baari uksel särab hoolimata hilisest kellaajast neoonkiri OPEN. Astusime sisse ja palusime klaasikese veini ja kannukese õlut. Selgus, et baarimees oli meile juba tuttav. Just tema oligi see usin õllemüüja, kellelt me Herbstfesti lõpul veel õlut ostsime. Ka meie olime talle meelde jäänud. Vaatasime siis mõnuga tagasi tegusale päevale ja jälgisime baaris toimuvat hasartset noolemänguvõistlust, millest ka omanik ise osa võttis.