2016 Austria

Tänase päeva programmis oli meil kolm olulist asja. Wachau piirkonna avastamine, tsikli remondist ära toomine ja külaskäik Patriku tädi Gerti juurde.

Alustan algusest. Algus oli aga selline, et istusime neljakesi autosse ja sõitsime Doonau jõe äärde. Eesmärgiks piirkond nimega Wachau. See on Doonau jõe orus paiknev maaliline piirkond, mis on kuulus nii kultuuri kui ka veini poolest. Kuulsus on nii suur, et see piirkond on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Esimese peatuse tegime linnakeses nimega Spitz.

Esimese meeldejääva sündmuse tekitasid meile kreeka pähklid. Meile oli üldse üllatuseks, et Austrias kreeka pähklid vabalt kasvavad. Nüüd aga nägime neid esmakordselt ka päriselt. Tegime pilti ja toppisime neid ka taskusse. Suundusime linnakesest välja mäeküljel asuvatele viinamarjaväljadele.

Wachau on Austrias tuntud veinipiirkond ja nüüd oli meil võimalus päris lähedalt näha, kuidas viinamarjad kasvavad. Küla vahel nägime ka traktorit pressitud viinamarjadega, aga siin oli küll kõik rahulik, erilist tegevust kohalikud viinamarjakasvatajad üles ei näidanud. Küll aga avanesid turistidele siit meeliülendavad vaated.

Spitzi linnake näeb mäe otsast alla vaadates välja väga maaliline. Siiski toimus siin 2008 aastal kuritegu, mis ka kohalikku meediasse jõudis. Nimel üritas kohalik kõrtsipidaja linnapead ära mürgitada. See toimus nagu Agatha Christie raamatus – mõrtsukas valmistas strühniininga mürgitatud shokolaadikommi ja pani selle koos tunnustava kaardikesega linnapea auto klaasipuhastaja alla. Järgmisel päeval tööle sõites otsustaski linnapea kommi maitsta. Õnneks jõudis ta abi kutsuda, mis tema elu päästis. Lõppes aga see lugu kõigile kehvasti. Linnapeale raske tervisekahjustusega ja mürgitajale 20-aastase vanglakaristusega.

Mäekülge mööda edasi ronides jõudsime vana linnaväravani. Selle nimeks on Punane värav. Selle nime on värav saanud siin peetud lahingu järgi. Põnev on aga asjaolu, et lahingut peeti Rootslastega. Juba mootorrattaga siia tulek oli suur tegemine, rääkimata aga sõjaväega sellise pika maa läbimisest.

Hilisemal uurimisel selgub, et tõepooles vallutasid Rootslased Euroopat 30-aastase sõja jooksul. Siin kandis olid nad 1645/46 aastal. Meie aga puhkame veidi jalgu ja jalutame mäe otsast alla linna tagasi.

Pärast väikest kehakinnitust pirukatega istume autosse ja sõidame mööda Doonau kallast edasi.

Järgmise peatuse teeme linnakeses nimega Dürnstein. Tegemist on kohaga, kus tavapäraselt võib kohata rohkelt turiste. Kuna aga Septembrikuus on turismi tipphooaeg läbi, siis oli meil võimalus rahulikult, ilma tõuklemata linnakese võlusid nautida.

Kas see koht on ajalooliste isikutega seotud. Linna lähedal mäe otsas olevas kindluses hoiti 1192 aastal vangis kuulsat Inglise kuningat Richard Lõvisüda. Kuningas oli teel tagasi koju ristisõjast. Mitmete õnnetute kokkusattumuste tõttu sattus ta vangi oma vaenlase Austria vürsti Leopold V kätte. Kuningas pidi oma vabaduse eest tasuma 100 000 naela hõbedat. Vaatasin huvi pärast, millisest summas jutt käib. Tänapäeva vääringus liikus umbes 25 miljonit Eurot.

Dürnsteinis külastsime Augustiinlaste kloostri kirikut. See oli väga muljetavaldava arhitektuuriga ja veetsime seal meeldivalt aega nautides iidest õhkkonda.

Edasi liikusime tasakesi St. Pölteni poole, kus ootas meid tsikkel.

Tegime lühikese vahepeatuse Göttweigi kloostri juures ja sõime kosutava lõunasöögi ühes vanas kõrtsis.

Tsikkel oli juba ootel. Kui aga üritasin seda käivitada, siis see ei õnnestunud. Veeretasime ratta jälle töökotta sisse, kus vahetati ära üks küünal. Seejärel mootor käivitus. Tundub, et midagi on ikka süütesüsteemis viga, kuna sissepritse hoiatustuli aeg-ajalt vilgub. Töökojas oli rihmaga kokku tõmmatud ka koht, kus raam katki on. Edasi läks kõik nagu lepase reega.

Sõitsin tsikliga Neumarkti ja parkisin meie külalistemaja juurde. Vahetasime riided ja lõime ennast üles ning suundusime Patriku tädi Gerti juurde pidusöögile.

Tädi Gerti on Patriku ema õde, kes koos oma mehe Herbertiga pensionipõlve naudib. See viimane sõna on tõepoolest asjakohane. Gerti ja Herbert on ülimalt rõõmsameelsed inimesed, kes oskavad lugu pidada nii heast veinist, maitsvast toidust, heast naljast ja mõnusast seltskonnast. Sinna oli kokku tulnud terve suguvõsa.

Meil oli järjekordselt huvitav võimalus kogeda Austerlaste külalislahkust. Ja näha kuidas inimesed siin elavad, millised teemad neid huvitavad, mis neile muret ja rõõmu valmistab.

Õhtu lõppes üsna lõbusas meeleolus. See oli vääriliseks punktiks meie Austrias viibimisele. Homme ongi aeg kodu poole teele asuda.

Ongi aeg asuda teele kodu poole. Seekord siis olen mina üksik tsiklimees. Et koormust raamile miinimumini viia, siis pakkisime kõik asjad, mis võimalik, autosse. Ainult tühjad kohvrid jätsime ratta külge. Autosse mahtus ka Inge. Jumal tänatud, et meil nii head reisikaaslased ja neil väike, aga mahukas auto.

Meile tulid head teed soovima ka Patriku vanemad. Siin tahaks veelkord neid tänada lahke vastuvõtu ja toetuse eest :). Tsiklike hääled sisse ja kodupoole…

Ilm läks järjest ilusamaks. Meie teekond koju kulges läbi Slovakkia. Plaan oli vaadata mõnda põnevamat ja ilusamat kohta selle riigi mägisemates piirkondades. Enne Austria – Slovakkia piiri kontrolliti Austria teemaksu tasumist kinnitavaid kleepse. Kuigi olen alati korralikult neid ostnud, oli selline kontrolli kogemus esmakordne. Kõik aga läks ilma probleemideta ja teekond jätkus juba Slovakkias.

Suurema osa päevateekonnast läbisime mööda kiirteid. Kilomeetrid kulusid kiirelt ja peatusi tuli teha ainult kehakinnitamiseks ja paagi täitmiseks. Üksi tsikliga sõitmine oli omamoodi mõnus. Siiski on maanteel täis lastis tsikliga isegi mõnusam sõita, see on stabiilsem tuule ja muude väliste mõjude suhtes.

Varsti hakkasidki paistma mäed. Sõitsime mööda kunagistelt suusareisidelt tuttavatest kohtadest: suusakeskusest Jasnas (mis oli kunagi meie suusa/bussireiside põhiliseks sihtkohaks) ja Liptovski Jan’ist (kus ühel reisil elasime).

Varsti pöördusime kiirteelt kõrvale ja suundusime mägede poole. Meie esimeseks sihtpunktiks oli Vlkolinec’i nimeline külake.

See maaliline külake on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja, kuna ta on üks paremini säilinud näidetest Slovakkia rahvuslikust külaarhitektuurist. Majad olid tõepoolest huvitavad. Võrreldes Eesti taludega tundusid need palju väiksemad. Uksest sisse astudes sattusid esikusse, kus oli ka pliit. Esikust ühele poole jäi eluruum ja teisele poole tööruum, mida kasutati ka panipaigana. Edasi tulid juba loomad. Kuna majad olid kitsad, siis olid ka ruumid üsna väikesed.

Külakeses oli söögikoht, kus pakuti ka erinevaid joovastavaid jooke. Seal istuv seltskond oli juba päris lõbusas tujus, nende jutt ja naer kostis päris kaugele. Kuna meil olid pooled reisilised roolis ja ka aega vähevõitu, siis meie piirdusime ainult jalutuskäiguga külatänavatel.

Edasi kulges teekond ikka ülespoole ja ülespoole. Järgmiseks sihtpunktiks – Štrbské Pleso, mis on talvel suusakeskus ja suvel matkajate ja puhkajate lemmikpaigaks. Kõrgemale ronimisega käis kaasas ka üks negatiivne asjaolu. Nimelt langes temperatuur järjest madalamale. Kõige madalamaks termomeetri näiduks oli 7 kraadi. Autos istujatele ei olnud see probleemiks. Tegelikult ei olnud see probleemiks ka tskliga sõitmisel. Käepideme soojendused aitavad külma päris hästi taluda. Muu riietus oli ka piisavalt soe.

Štrbské Pleso’s avanesid imelised vaatad järvele ja mägedele. Just õigel ajal hajusid ka pilved ja ennast näitas õhtune päike. Muljetavaldav.

Meie järjekordseks ööbimispaigaks oli üks väike külalistemaja Tatrates asulas nimega Horný Smokovec. See oli uskumatu hinna ja kvaliteedi suhtega. Meie aknast avanes imeline vaade alla orgu. Õhtust sõime lähedal asuvas restoranis. Esmapilgul tundus see veidi imelik – interjöör oli väga lihtne ja puudusid ka külastajad. Peagi selgus, et tegemist on väga mõnusa kohaga. Meid teenindas viisakas ja hea inglise keele oskusega noormees. Kõik road, mis pikas menüüs kirjas olid, olid ka tegelikult olemas. Ja mis veel kõige olulisem – need olid ka väga maitsvad.

I-me-kau-nis hommik Slovakkias, täiesti uskumatu, kui ilus vaade meie rõdult avanes.

Nüüd on meil kaks pikka sõidupäeva ees, pole aega mõnuleda, kõht täis ja teele.

Vaated, mis Slovakkiast Poola poole sõites meile avanesid, olid lihtsalt nii kaunid, et vahepeal pidime autost välja ronima, et klõpsutada. Aga kuna teadsime, et kohe-kohe jõuame Poola, mis on kuulus oma ummikute ja tiheda liikluse poolest, siis pikalt nautlema ei jäänud.

Paraku kaotasime päris palju aega selles külakeses. Nimelt pidi Patrik sealt postkaardi saatma ja tal läks mõnusalt kaua aega, et postkontor üles leida. Üks juhatas teda ühele poole, teine teisele poole :). Ta sai korraliku hommikuse virgutuse seal ringi joostes.

Patrikul oli küll veel plaan Katriniga Wieliczka soolakoobastesse minna. Nagunii viis meie teekond Krakowist mööda. Meie Teeduga oleme seal käinud ja igaljuhul soovitame kõigile. Koobastes peab varuma vähemalt 2 tundi, isegi 2,5, aga kahjuks seda aega meil enam ei olnud ja nii otsustasime ikka ühe jutiga ööbimispaika ära sõita. Õige otsus oli, me jõudsime läbi teedeehituste – ummikute – vihma – pimeda oma hotellikesse kell üheksa õhtul. Teet oma rattaga jõudis ikka tunduvalt varem kohale, see ongi see motikasõidu võlu, reeglina saad ikka ummikutest kergelt läbi. Seevastu Katrin ja Patrik otsustasid, et nad enam never ever läbi Poola ei sõida või kui tõesti sõidavad, siis teevad seda öösel 🙂

Tsikli peal möödus sõidupäev mõnusalt. Ühed kõige nauditavamad hetked on need kui ummikus seisvatest autodest teeservas mööda sõidad. Poolas on ka autojuhid tsiklitega harjunud ja teevad enamasti ka ise ruumi, et kaherattaline mööda saaks.

Päeva viimases osas aga läks ilm käest ära. Sõit kulges läbi vihma teel, mille kõrval käis uue kiirtee ehitus. See tähendas, et autod sõitsid kõik üksteise järel ja tee oli kohati porine ja libe. Vastassuunas oli üks Mercedes täiega teeääres seisva piirdepaneeli otsa sõitnud. Auto esiosa oli lihtsalt kahele poole laiali kaardunud. Õnneks paistsid autos olnud kõik elus ja terved.

Juhuu, koduni on jäänud ainult üks sõidupäev. Hommikul hotelli eest sõites küll natuke tibutas, aga ei midagi hullu. Varahommikul oli liiklus hõre ja tundus, et tuleb ideaalne sõidupäev. Tuju ka hea, ilm ilus, kodu juba paistab…

Rääkisime vahepeal Teeduga telefonis, tal oli ka kõik tip-top. Olime just Kaunasest mööda saanud, kui teet helistas, et motikas jälle teeb oma trikke. Lihtsalt jäi seisma, tuled kustus, mootor ei käivitu… Õnneks me ei olnud Teedust väga palju ees, vist ~30 km. Mis siis ikka, ümberpöörd ja läksime Teetu otsima, päris täpselt ei saanud aru, kus ta seisab, seal igasugused ringteed ja mahasõidud jne. Aga Patrik jagas ära, kus ta olla võib ja leidis ta üles :).

No nii.. mis siis nüüd edasi… Mingit uut akut ei olnud mina enam nõus ostma. Plaan oli selline, et otsime kellegi, kes ratta ära toimetab, pakime Teedu ka autosse ja sõidame kõik neljakesi koju. Tore ikka, kui maailm sõpru täis. Teedu Vilniuse kolleeg Marius, helistas oma sõbrale Aurelijusele, kes elas sealsamas linnakeses nimega Garliava, mille lähedal ratas seisma jäi.  Ta tuli autoga sinna, ma ei saanud hästi aru alguses, kuidas ta meile abiks saab olla, mõtlesin, et tal on autol ehk ikka mingi käru taga. Aga tal oli üks tugevam nöör pagasnikus, ütles, et paneme nööri rattale külge ja tema siis veab Teetu. Ma olin ikka väga skeptiline selle operatsiooni õnnestumise suhtes :). Aga mis siis ikka, ega väga palju ju muud ka teha polnud. Istusin siis tema kõrvale ja hakkasime sõitma, Teet rattal nööriga nööriga taga, hea nali oli küll :).

Uskumatu, aga mingi 10 minutiga olime tema kodus, jätsime ratta ja kohvrid sinna ning ta viis meid autoni tagasi.  Nad valmistusid naisega just sõprade vastuvõtuks ja kutsusid meid kõiki samuti osalema, pakkusid isegi öömaja ja sauna ja mõnusat olemis. Heameelega oleksime jäänud, aga Siimu-igatsus oli ikka juba nii suur ja Katrin ja Patrik ka tahtsid ikka laupäeval koju jõuda. Nii et tänasime meie uusi armsaid sõpru ja jätkasime teed kodu poole.

Ja siin me siis oleme, Ikla piiril.  Neli vanderselli. Koju jõudsime keskööl.

Igavesti lahe reis oli. Ainuke asi, millest antuke kahju oli, et Viinis me ei jõudnud kontserdile. Piletid olid olemas, aga ratta trikkide tõttu lihtsalt ajaliselt ei jõudnud.  Muus osas saime kõik planeeritud kohad käidud ja kõik plaanid tehtud. Mulle vahelduseks väga meeldis nädal aega ühes kohas elada ja iga päev midagi uut ette võtta. Rongiliiklus on seal ju suurepärane ja Patrik viis meid autoga niivõrd ilusatesse kohtadesse. Vähe sellest, et ta on ise seal pärit ja teab kõike, ta on ju ka professionaalne reisijuht. Temaga koos saad sellise kultuuri- ja ajalootunni, et tükiks ajaks jagub muljeid. Väga super oli kõik. Ja nii armas oli Patriku vanematega tutvuda, tema venna, tädide-onudega…

Ja meid võeti nii hästi vastu igal pool, tõesti tundsime endid nii oodatuna.

Aitäh Katrin ja Patrik ülimõnusa seltskonna eest. Ja muidugi kogu abi eest. See oli nii tore, kui vahepeal kogu Patriku suguvõsa meie pärast juba muretses ja abi otsis. Me pole ennast ühelgi teisel reisil end kohati nii abituna tundnud :).

Tänud veelkord Teedu sõpradele Mariusele ja Aurelijusele mootorrattale varjupaiga leidmise eest.

Ning muidugi täname taas mootorratturite kaitsejumalaid, kes meid hoidsid ja ei lasknud katkisel rattaraamil meie koormuse all ära laguneda 🙂

Aitäh kõigile teile, kes te meie blogi lugesite ja kaasa elasite! Vaatame, kas rattast saab veel asja ja jääme praegu järgmiste reisideni!!!