2015 Altai

Sellel suvel on reisisihiks Altai. Tagasi tulles on plaanis läbi põigata ka Kasahstanist. Ootame põnevusega 14. juulit.

See on meil järjekorras juba kuues motomatk. Eelmisel suvel jäi pikem reis tegemata. Käisime küll korraks Rootsis, kus Teet läbis off-roadi koolituse, aga sellise 2-3 nädalase sõidu jätsime vahele, kulutasime oma energiat hoopis maakodudes, mida meil päris mitu tükki kokku on. Seetõttu oli mul eile tükk tegemist, et ainult väga-väga oluline kraam kaasa saaks. Tavapäraselt viskan kotti nö varustust iga ilma jaoks, aga motika väikesesse kohvrisse pakkides peab kainet mõistust säilitama :). Nii et eelmine pool ööd kuluski suurte valikute tegemiseks. Aga siin me nüüd lõpuks oleme, õnnelikult oma esimese päeva sihtpunktis-Tihvinis.

Enne piiriületust sõitsime Narvas ka oma armsate sugulaste juurest läbi, aitäh Georgile, kes meile Venemaa mobiilikaardi muretses!

Eelmisel reisil, läbi Venemaa Gruusiasse, harjusime siinse liikluskultuuriga üpriski ära, seega midagi üllatavat enam polnud. Ise peab lihtsalt tähelepanelik olema, et kellelegi ette ei jääks, kui sõbrad pisut ohtlikke möödasõite harrastavad.

Teekond Tihvini viis meid läbi Peterburgi. Üldiselt väldime sissesõite suurematesse linnadesse ja heameelega liikleme ringteedel, kus liiklus ehk vähem hektilisem. Nii ka täna, nägime vaid eemalt Peterburi kõrgeid uuselamurajoone.
Tihvini valis Teet esimeseks ööbimiskohaks sobiva kilometraazi järgi, ~550 km, selline paras ots esimeseks päevaks.
Mõned faktid Tihvini kohta:
– Linn on saanud oma nime Tihhi jõe järgi
– Tihvinis on sündinud ja elanud kuulus vene helilooja Rimski Korsakov
– Elanikke ~60 tuhat
– Linnas asub Ikea mööblitehas

Ööbimiskoha Tihvini äärelinnas broneerisime booking.com`i kaudu. Selline huvitav piirkond, kunagi on hakatud arendama eramute rajooni, aga tundub, et mingil põhjusel on see unarusse jäänud ja igaüks, kes vähegi oskab või tahab, nokitseb siis ise oma majakese kallal. Mõnel on päris uhke loss valmis, mõnel väiksem tareke, aga kogu siinne ümbrus ja teed on küll sellised, nagu mõnes toredas vene külakeses.

Väga armas ja hoolitsev perenaine paigutas meid alguses ühte jurta stiilis onnikesse. Meile väga meeldis, kõik vajalik oli olemas, dušš, wc, pisike kööginurgake, aga natukese aja pärast tuli ta uuesti ja paigutas meid ümber suuremasse majja kahetoalisse apprtmenti. Ütles, et kui õhtul keegi õues grillib või pidu peab, ei pidavat jurtas magada saama, liiga lärmakas :).

Homme suundume linna nimega Bui. Eks siis õhtul jälle loeme ja jagame ka teiega, mille põnevaga see linn üllatab.

Tänane sõidupäev on seljataga ja jälle aeg kohe muljed kokku võtta, enne kui need ununevad.

Päev algas rahuliku hommikusöögiga, vestlusega kaaskülastajatega meie külalistemajas, asjade pakkimise ja lehvitusega toredale perenaisele. Ka ilm oli sõiduks soodne – kuiv ja päris sageli paistis pilvede vahelt ka päikest.

Sõit kulges mööda suurt magistraali, mis oli väga heas korras. Läbisime (õigemini möödusime) erinevatest linnadest – Tsherepovets, Vologda. Kuna maantee läks neist kohtades ringiga ümber, siis erilisi muljeid nendest kohtadest ei jäänud. Ka liiklus oli alguses üsna hõre ja sõit läks mõnusalt.

Venemaal on autojuhid toredad, ainult neil on suur soov sinust mööda sõita. (Sama soodumust panin tähele ka Rumeenias). Kui seda lahkesti lubada, siis on kõik korras. Ainult üks probleem on Venes sellega küll. Kuna pidevast joonest üle sõit on väga rangelt karistatav (load ära), siis kipuvad möödasõidutuhinas roolikeerajad sulle väga külje alla ronima ja peab hoolega silmas pidama, et mõni „sõber” sinu kõrvale ei ole imbunud.

Asi läks põnevaks siis kui suurelt magistraalilt ida poole keerasime ja suundusime linna poole nimega Bui. Esiteks muutus kohe tee kvaliteet. Sileda magistraali asemel sõitsime teel kus oli palju auke. Õnneks olid need küll kõik ära parandatud. Aga selle tulemusel oli teel palju muhke:). Seega oli sõit raputav. Vahepeal kadus ka kohati asfalt üldse ära ja siis ilmus jälle oma auklikul (muhklikul) moel tagasi. See kõik oli väga heaks sissejuhatuseks meie praegusele asukohale – linnakesele nimega Bui.

Wikipedia andmetel rajati see linn 1536 kindluseks, kaitseks Tatarlaste ja teitste vastu. Siis aga vallutai Kaasan ja linn kaotas oma mõtte. Seetõttu sai see koht päris linnaks alles hulk aega hiljem. Kellel huvi see võib siit edasi lugeda. Nüüd aga mõned isiklikud tähelepanekud (nende kronoloogilises järjestuses).

Auklikud teed jätkusid ka peale kergelt roostetanud linna algust tähistavast sildist möödumist. Veidi edasi tekkis liikluses veidi naljakas olukord. Minu ees sõitis buss, mis peatus bussipeatuses. Vastu tuli aga parajalt jokkis mees ralgrattaga, kes uljalt pedaale väntas, aga kahjuks hullult vingerdas. See kõik sulges hetkeks liikluse, Kõik säilitasid aga rahu ja midagi ohtlikku ei toimunud.

Meie hotell – nimega Regioon 44 (selline number tähistab autonumbritel Kostroma oblastit) asub korrusmaja esimesel korruse. Komandirovka.ru andmetel on see parim hotell linnas. See vastab tõele, väga tore personal, puhtad toad ja tasuta kohv ja tee. Olemas on ka internetiühendus (mis hetkel küll mingil põhjusel katkes).

Järgmine mulje oli bensiinijaamast, kus meie saabumisel oli vaheaeg (küll ainult 15 minutit, millest pidime ootama vaid 5). Edasi külastasime pitsa restorani. See oli väga tore, Välisuksel oli silt, kus paluti hoolikalt jalgu pühkida (linnatänavad ei ole ju väga hästi asfaltiga kaetud), kuid sellest ei olnud väga abi, sest põrandal olid mõnedki mustad jäljed. Ukse seesmisel küljel oli silt, mis muuhulgas keelas ka ropendamise ja selles peeti väga hästi kinni.

Kõige suurema mulje jättis aga raudteejaam. Siin oli midagi fantastilist – raudtejaam ja kirik kokku ehitatud. See oli sürrealistlikult lahe. Kauba peale asus selles multifunktsionaalses hoones ka veel politseijaoskond. Ülikõva! Lisaks oli veel paar huvitavat nüanssi – Vene posti majake, mille ees ilutses hõbedaseks võõbatud Lenini kuju ja kodune vagun, millel EVR logo (ja aimatav Hansa faktooringu logo ka). Ühesõnaga muljetavaldav õhtu.

Oleme Kirovis. Istume hotellis Imperial ja joome shampanjat. Kolmas sõidupäev on edukalt selja taga. Päev oli raske ja seega väärib ka tähistamist.

Oleme üsna väsinud, seega on ka jutt suhteliselt lühike. Eile õhtul tegelesime teekonna valikuga. Esmane variant osutus liiga ekstreemseks, sest seal lihtsalt õiget teed ei olegi. Mis seal on sellest võib saada pildi järgnevast videost. Nautisime meiegi seda videot ja otsustasime teise tee kasuks.

Ka see teine tee oli halvimatest parim. Kokkuvõte on see, et kui soovite juustu, siis on võib-olla Kostroma oblast õige koht, aga kui soovite korralikku autoteed, siis ei ole mõtet siia tulla. Meie teekond jätkus jällegi mööda täidetud aukudega s.t. muhklikku teed.

Yandex maps soovitas teekonnas otseteed, mis hoidis kokku ca 100 km. Selle lõike juures sain ära kasutada paljud eelmisel aastal õpitud sõiduvõtted. Pildid räägivad siin rohkem kui sõnad.

Kui lõppes Kostroma oblast, siis läksid ka teed paremaks. Vahepeal sõitsime ka koos jalgratturitega, kes osalesid üritusel Red Bull Trans Siberian Extreme. See on väike rattasõit Moskvast Vladivostoki. Nende kodulehe andmetel on see maailma pikim rattavõstlus.

Õhtuks jõudsimegi Kirovisse. Sõime lähedalasuvas sööklas Seli-Pojeli ja lugesime tänase päeva edukalt lõppenuks.

Tänaseks sõidupäevaks oli meil jäetud suhteliselt lühike ots 510 km, nii et oleks saanud vabalt hommikul pisut kauem magada. Aga on kaks põhjust, miks me siiski varakult startisime- esiteks selgus, et Permis keerataks kogu linnas remonditööde tõttu veevärk reede õhtul kinni. Ja teiseks avastasime, et Perm on meist juba kaks tundi ajaliselt ees. Nii et tuli ikkagi kella 9 paiku teele asuda.

Võrreldes Kostroma oblastiga olid Kirovi ja Permi oblasti teed väga heas korras. Loodus meenutas siinkandis kohati Eestimaad, hea kodune tunne oli sõita :). Ilm on meie reisi siiani soosinud, kõik neli päeva on valdavalt päikesepaistelised olnud, eile ja täna saime ka väiksema vihmasabina kaela, aga see ei takista sõitu. Temperatuur on kõik neli päeva püsinud kõikunud 16-20 kraadi vahel. Minu (Inge) jaoks on seda natuke vähe, aga pole hullu, panen lihtsalt rohkem pusasid jope alla. Hullem ootab meid alles ees, Barnaulis pidi temperatuur 28-30 kraadi piires olema, vot siis on juba raskem :). Ja sinnapoole me ju tasapisi suundume.

Täna me praktiliselt ei pildistanud, midagi väga huvitavat tee peal ka otseselt ette ei jäänud. Permis ööbime ühes eramus, kus on külalistele mõned toad tehtud. Peremees ise harrastab väga huvitavaid alasid: on tantsutreener, massöör, psühholoog ja tegeleb vist veel mingite asjadega..meditatsioon, jooga jne. Väga sõbralik, avatud inimene. Selle koha leidsime samuti booking.com kaudu. Asub linna servas, hästi kergesti leitav koht, teisi külastajaid hetkel pole, nii et hea rahulik on siin praegu.

Perm kandis 1940-aastatel nime Molotov, 1957 aastal nimetati tagasi Permiks. Internet kirjutas, et Perm tuleneb vepsa-keelsest sõnast perämaa- nö tagamaa. Kui eilne ööbimispaik Kirov oli selline Tallinna suurune oma elanike arvuga, siis Perm on juba nö miljonilinn. Täna linnale lähenedes, hakkas ~50 km enne linna piirini jõudmist vastu tulema lõputu autodevoog. Tõesti, sellist autode rodu pole väga ammu kuskil näinud. Meie Järvevana tee õhtused ummikud on ikka täiesti naljategu sellega, mida siin nägime. Inimesed sõidavad linnast välja nädalavahetust veetma ja teiseks põhjuseks, miks nii palju rahvast linnast välja vooris, oli veekatkestus, nagu selgitas meie peremees.

Homme peame taas varakult startime, sest järgmine ööbimine on Tjumenis, kuhu on 700 km.

Oeh, mis puhkus see küll on :). Tänane teekond nägi välja selline

Lisaks veel ka kogu senini läbitud tee. Oleme juba päris kaugel:)

Tänasel päeval toimus meie reisis suur muutus. Jõudsime Euroopast Aasiasse. Hetkel oleme juba pikutamas Tjumeni äärelinna hotellis Berjozka, kõhud on täis ja varsti ongi aeg magama minna.

Enne siiski veel mõned meenutused tänasest päevast. Täna olid selle reisi esimesed kokkupuuted politseiga. Meid peatati kahel korral, esimene politseinik vist tõesti oli huvitatud dokumentide kontrollimisest, teine aga tahtis vist lihtsalt veidi juttu ajada ja uurida, kes me olema ja kust me tuleme. Igatahes olid mõlemad korravalvurid sõbralikud ja korrektsed. Kontrollisid dokumente, kinnitasid, et kõik on korras ja soovisid head reisi.

Muus osas möödus tänane päev ilma oluliste vahejuhtumiteta. Teed olid Venemaa kohta väga head, liiklus mõistlik. Ainult ilm oli külmavõitu, temperatuur kõikus 14 kuni 17 kraadini. Kõik inimesed, kellega me teel suhtlesime ütlesid, et õiget suve siinkandis sellel aastal veel olnud ei olegi.

Euroopa-Aasia piiri ületamine läks märkamatult. Kuskil pidavat olema ka sellekohane märk, aga meil jäi see igatahes nägemata. Läbisime ka Urali mäed. Need näevad, vähemalt selles piirkonnas, välja pigem nagu künkad. Veidi siiski kõrgemad kui Lõuna-Eesti kuppelmaastik, kuid mitte midagi erilist.

Lõpetuseks veel mõned mõttemõlgutused hindadest. Meiesugustele overlanderitele on need väga meeldivad. Hotelli eest maksime eile 1000 rubla ja täna 1200 rubla, mis on vastavalt 16 ja 20 Euri. See hind ei sisalda küll hommikusööki, aga muus osas täiesti mugavat öömaja. Bensiin maksab ca 36 rubla liiter s.o. alla 60 eurosendi.

Tjumeni linna me siia tulles suurt ei näinud, seega juhul kui homme peaksime midagi huvitavat nägema, raporteerime sellest homses postituses.

Homne teekond viib meid Omskisse.

Tänane teekond…

… ja kogu juba läbitud tee