Meie seitsmes sõidupäev, Omskist Novosibirskisse kulges rõõmsates toonides: päike, soe, suurepärased teeolud ning toredad inimesed.
Kohtusimegi bensukates mõnede mälestustuuri osalistega. Lahedad kujud, palju käinud-palju näinud tegelased. Lõunapausi ajal jutustasime ühe Sloveeni noormehega. Tema reisib täiesti üksinda, sest üksi sõber pole nõus selliseid ekstreemsusi kaasa tegema.Ta tuli just Mongoolia ja Magadani poolt, ratas sai seal parajat vatti ja püsis veel vaevalt koos, aga ehk jõuab ikka õnnelikult koju tagasi :).
Inimesed on siinkandis väga soojad ja sõbralikud, nii mõnedki autojuhid tulid bensukates juttu ajama. Üks vanem paar sõitis samuti Altaisse puhkama, andsid meile natuke vihjeid, kuhu minna, mida teha. Tjumenist teisele poole olid inimesed rohkem reserveeritumad, vaadati ja uudistati küll, aga rääkima ei tuldud.
Novosibirskisse sissesõit oli paras tegemine. Majutus oli nagu ikka üsna linna servas, aga sellegipoolest pidime suurtest ummikutest läbi saama. Ühes kohas jooksid mitu tasandit ja teed kokku: autod, marsad, bussid, trollid ja siis meie oma rattaga- paras kompott oli küll :). Kuna ratas on küljekohvritega suht lai, siis autode vahelt me läbi pugema ei hakanud. Autojuhid olid mõistlikud ja said aru, et ühed võõramaalased on pisut hädas. Mõned isegi peatusid ja küsisid, kas kõik hästi jne, ühesõnaga pakuti abi ja lehvitati ja lasti sõbralikult signaali, väga armas neist :).
Novosibirsk on ikka suuuur linn: ~1,5 milj elanikku. Linna staatuse sai 1903 aastal, nii et täitsa noor tegelane alles. Varem kandis nime Novo-Nikolajevsk, 1926 aastal nimetati ümber Novosibirskiks. Infotehnoloogia areneb siin kiiresti, Novosibirskis pandi 1990 aastal püsti Venemaa esimene arvutivõrk.
Meie kaheksas ja seega ka praeguseks viimane sõidupäev viib meid Altaisse, Artybashi linna, kus teeme ka ühe rattavaba päeva ja naudime puhkust.
Esmaspäevane teekond:
