Tulime just saunast. Sellisest päris autentsest vene küla saunast. On olnud nii tihedad päevad, et ei ole jõudnud kirjatööga tegeleda. Nüüd aga lähemalt vahepealsetest muljetest.
Eile alustasime hommikul Novosibirskist. Kaheksa päeva järjest sõita ei ole meelakkumine ja seega olime stardiga veidi hilised. Teekonna esimene osa kulges ilma eriliste vahejuhtumiteta. Teed olid korralikud ja liiklus mõistlik. Ilm läks järjest soojemaks ja termomeeter tõusis 30 kraadini. Mõelda, et kaks päeva tagasi oli ainult 14 kraadi. Biiski linna ümbersõidul peatas meid motopolitseinik. Ka see kohtumine oli väga meeldiv. Ta uuris veidi meie teekonna kohta, küsis kas meil kõik dokumendid on korras ja otsustas siis, et ei hakka neid kontrollimaga 🙂
Varsti keerasimegi suurelt teelt kõrvale, meie sihtkohta suunduvale teele. Alguses oli see päris tore tee, asfalt oli küll vahepeal veidi muhklik, aga täiesti hästi sõidetav. Ühel hetkel asfalt lõppes ja edasi oli üsna auklik kruusatee. Pusisime siis seda mööda tasakesi edasi. Peaaegu 100 km :). Siis jõudsime jälle asfaldile ja edasi viis mõnus käänuline tee. Kogu see nali lihtsalt pikendas meie sõiduaega ja kohale jõudsime juba hämaras.
Valmistusime just õhtuseks eineks, kui köögis kutsus üks mees meid enda seltskonda. Ühinesimegi nendega. Tegemist oli teadlastega Novosibirskist. Neid oli kaks peret ja kolm põlvkonda. Väga toredad ja kultuursed inimesed. Avasime ka ühe meil kaasas olevatest Vana Tallinna pudelitest ja õhtu möödus väga meeldivalt.
Tänane päev kulges aktiivse turismi tähe all. Kõigepealt ronisime lähedalasuva mäe otsa, kust avanes imeilus vaade külale ja järvele. Seejärel matkasime koskede juurde, kus kohtasime ühte tsiklimatkajat Tsheljabinskist. Tema oli juba läbinud Kasahstani ja Kirgiisia. Edasi suundus ta Baikali järve poole.
Peale õhtusööki külastasime koos oma uute tuttavatega pühitsetud vee allikat, kust ammutasime homseks ka vett teepeale kaasa. Ja siis kirsina tordile saun. Homme liigume edasi veel veidi lõuna poole.
Teekonnalogid
