Tänaseks sõidupäevaks oli meil jäetud suhteliselt lühike ots 510 km, nii et oleks saanud vabalt hommikul pisut kauem magada. Aga on kaks põhjust, miks me siiski varakult startisime- esiteks selgus, et Permis keerataks kogu linnas remonditööde tõttu veevärk reede õhtul kinni. Ja teiseks avastasime, et Perm on meist juba kaks tundi ajaliselt ees. Nii et tuli ikkagi kella 9 paiku teele asuda.
Võrreldes Kostroma oblastiga olid Kirovi ja Permi oblasti teed väga heas korras. Loodus meenutas siinkandis kohati Eestimaad, hea kodune tunne oli sõita :). Ilm on meie reisi siiani soosinud, kõik neli päeva on valdavalt päikesepaistelised olnud, eile ja täna saime ka väiksema vihmasabina kaela, aga see ei takista sõitu. Temperatuur on kõik neli päeva püsinud kõikunud 16-20 kraadi vahel. Minu (Inge) jaoks on seda natuke vähe, aga pole hullu, panen lihtsalt rohkem pusasid jope alla. Hullem ootab meid alles ees, Barnaulis pidi temperatuur 28-30 kraadi piires olema, vot siis on juba raskem :). Ja sinnapoole me ju tasapisi suundume.
Täna me praktiliselt ei pildistanud, midagi väga huvitavat tee peal ka otseselt ette ei jäänud. Permis ööbime ühes eramus, kus on külalistele mõned toad tehtud. Peremees ise harrastab väga huvitavaid alasid: on tantsutreener, massöör, psühholoog ja tegeleb vist veel mingite asjadega..meditatsioon, jooga jne. Väga sõbralik, avatud inimene. Selle koha leidsime samuti booking.com kaudu. Asub linna servas, hästi kergesti leitav koht, teisi külastajaid hetkel pole, nii et hea rahulik on siin praegu.
Perm kandis 1940-aastatel nime Molotov, 1957 aastal nimetati tagasi Permiks. Internet kirjutas, et Perm tuleneb vepsa-keelsest sõnast perämaa- nö tagamaa. Kui eilne ööbimispaik Kirov oli selline Tallinna suurune oma elanike arvuga, siis Perm on juba nö miljonilinn. Täna linnale lähenedes, hakkas ~50 km enne linna piirini jõudmist vastu tulema lõputu autodevoog. Tõesti, sellist autode rodu pole väga ammu kuskil näinud. Meie Järvevana tee õhtused ummikud on ikka täiesti naljategu sellega, mida siin nägime. Inimesed sõidavad linnast välja nädalavahetust veetma ja teiseks põhjuseks, miks nii palju rahvast linnast välja vooris, oli veekatkestus, nagu selgitas meie peremees.
Homme peame taas varakult startime, sest järgmine ööbimine on Tjumenis, kuhu on 700 km.
Oeh, mis puhkus see küll on :). Tänane teekond nägi välja selline
Lisaks veel ka kogu senini läbitud tee. Oleme juba päris kaugel:)
4 comments
Teie kulgemist Permis uurides, leidsin, et sõitsite mööda Hiltoni hotellist, kus ma nii mullu juulis kui ka selle aasta aprillis peatusin. Tuttavad kohad. Pange aga vapralt Uraalide poole edasi ja külastage võimalusel ka (kuri)kuulsat töö- ja puhkelaagrit “Belõi Lebed”.:) Teeäärsetest viipajatest oleks mõistlik peatumata mõõda sõita, sest need võivad vabalt olla mõnest sellisest kinnimajast (neid on seal kandis palju) plehku pannud tegelased. Noh, kas hakkas juba kõhe? Ega see päris muinasjutt ei ole. Mulle kohalikud rääkisid.
Tegime täpsel Sinu soovituse järgi ja õnneks läkski kõik hästi:). Tegelikult olid aga kõik teel kohatud inimesed toredad ja sõbralikud. Isegi kaks politseinikku, kes meid kinni peatasid ja dokumente kontrollisid.
Tsau.. ikka hullult kaugel juba olete.
Soovin head õnne ja edu jätkuvalt.
Väga mõnus lugemine.
Igapäevane ootus hetkel 🙂
olge armsad ja tublid.
Soovin häid elamusi teele..
Katrin
Kohe kindlam tunne on kui Sa meile põialt hoiad. Suur, suur aitäh!
Comments are closed.