I-me-kau-nis hommik Slovakkias, täiesti uskumatu, kui ilus vaade meie rõdult avanes.
Nüüd on meil kaks pikka sõidupäeva ees, pole aega mõnuleda, kõht täis ja teele.
Vaated, mis Slovakkiast Poola poole sõites meile avanesid, olid lihtsalt nii kaunid, et vahepeal pidime autost välja ronima, et klõpsutada. Aga kuna teadsime, et kohe-kohe jõuame Poola, mis on kuulus oma ummikute ja tiheda liikluse poolest, siis pikalt nautlema ei jäänud.
Paraku kaotasime päris palju aega selles külakeses. Nimelt pidi Patrik sealt postkaardi saatma ja tal läks mõnusalt kaua aega, et postkontor üles leida. Üks juhatas teda ühele poole, teine teisele poole :). Ta sai korraliku hommikuse virgutuse seal ringi joostes.
Patrikul oli küll veel plaan Katriniga Wieliczka soolakoobastesse minna. Nagunii viis meie teekond Krakowist mööda. Meie Teeduga oleme seal käinud ja igaljuhul soovitame kõigile. Koobastes peab varuma vähemalt 2 tundi, isegi 2,5, aga kahjuks seda aega meil enam ei olnud ja nii otsustasime ikka ühe jutiga ööbimispaika ära sõita. Õige otsus oli, me jõudsime läbi teedeehituste – ummikute – vihma – pimeda oma hotellikesse kell üheksa õhtul. Teet oma rattaga jõudis ikka tunduvalt varem kohale, see ongi see motikasõidu võlu, reeglina saad ikka ummikutest kergelt läbi. Seevastu Katrin ja Patrik otsustasid, et nad enam never ever läbi Poola ei sõida või kui tõesti sõidavad, siis teevad seda öösel 🙂
Tsikli peal möödus sõidupäev mõnusalt. Ühed kõige nauditavamad hetked on need kui ummikus seisvatest autodest teeservas mööda sõidad. Poolas on ka autojuhid tsiklitega harjunud ja teevad enamasti ka ise ruumi, et kaherattaline mööda saaks.
Päeva viimases osas aga läks ilm käest ära. Sõit kulges läbi vihma teel, mille kõrval käis uue kiirtee ehitus. See tähendas, et autod sõitsid kõik üksteise järel ja tee oli kohati porine ja libe. Vastassuunas oli üks Mercedes täiega teeääres seisva piirdepaneeli otsa sõitnud. Auto esiosa oli lihtsalt kahele poole laiali kaardunud. Õnneks paistsid autos olnud kõik elus ja terved.
Juhuu, koduni on jäänud ainult üks sõidupäev. Hommikul hotelli eest sõites küll natuke tibutas, aga ei midagi hullu. Varahommikul oli liiklus hõre ja tundus, et tuleb ideaalne sõidupäev. Tuju ka hea, ilm ilus, kodu juba paistab…
Rääkisime vahepeal Teeduga telefonis, tal oli ka kõik tip-top. Olime just Kaunasest mööda saanud, kui teet helistas, et motikas jälle teeb oma trikke. Lihtsalt jäi seisma, tuled kustus, mootor ei käivitu… Õnneks me ei olnud Teedust väga palju ees, vist ~30 km. Mis siis ikka, ümberpöörd ja läksime Teetu otsima, päris täpselt ei saanud aru, kus ta seisab, seal igasugused ringteed ja mahasõidud jne. Aga Patrik jagas ära, kus ta olla võib ja leidis ta üles :).
No nii.. mis siis nüüd edasi… Mingit uut akut ei olnud mina enam nõus ostma. Plaan oli selline, et otsime kellegi, kes ratta ära toimetab, pakime Teedu ka autosse ja sõidame kõik neljakesi koju. Tore ikka, kui maailm sõpru täis. Teedu Vilniuse kolleeg Marius, helistas oma sõbrale Aurelijusele, kes elas sealsamas linnakeses nimega Garliava, mille lähedal ratas seisma jäi. Ta tuli autoga sinna, ma ei saanud hästi aru alguses, kuidas ta meile abiks saab olla, mõtlesin, et tal on autol ehk ikka mingi käru taga. Aga tal oli üks tugevam nöör pagasnikus, ütles, et paneme nööri rattale külge ja tema siis veab Teetu. Ma olin ikka väga skeptiline selle operatsiooni õnnestumise suhtes :). Aga mis siis ikka, ega väga palju ju muud ka teha polnud. Istusin siis tema kõrvale ja hakkasime sõitma, Teet rattal nööriga nööriga taga, hea nali oli küll :).
Uskumatu, aga mingi 10 minutiga olime tema kodus, jätsime ratta ja kohvrid sinna ning ta viis meid autoni tagasi. Nad valmistusid naisega just sõprade vastuvõtuks ja kutsusid meid kõiki samuti osalema, pakkusid isegi öömaja ja sauna ja mõnusat olemis. Heameelega oleksime jäänud, aga Siimu-igatsus oli ikka juba nii suur ja Katrin ja Patrik ka tahtsid ikka laupäeval koju jõuda. Nii et tänasime meie uusi armsaid sõpru ja jätkasime teed kodu poole.
Ja siin me siis oleme, Ikla piiril. Neli vanderselli. Koju jõudsime keskööl.
Igavesti lahe reis oli. Ainuke asi, millest antuke kahju oli, et Viinis me ei jõudnud kontserdile. Piletid olid olemas, aga ratta trikkide tõttu lihtsalt ajaliselt ei jõudnud. Muus osas saime kõik planeeritud kohad käidud ja kõik plaanid tehtud. Mulle vahelduseks väga meeldis nädal aega ühes kohas elada ja iga päev midagi uut ette võtta. Rongiliiklus on seal ju suurepärane ja Patrik viis meid autoga niivõrd ilusatesse kohtadesse. Vähe sellest, et ta on ise seal pärit ja teab kõike, ta on ju ka professionaalne reisijuht. Temaga koos saad sellise kultuuri- ja ajalootunni, et tükiks ajaks jagub muljeid. Väga super oli kõik. Ja nii armas oli Patriku vanematega tutvuda, tema venna, tädide-onudega…
Ja meid võeti nii hästi vastu igal pool, tõesti tundsime endid nii oodatuna.
Aitäh Katrin ja Patrik ülimõnusa seltskonna eest. Ja muidugi kogu abi eest. See oli nii tore, kui vahepeal kogu Patriku suguvõsa meie pärast juba muretses ja abi otsis. Me pole ennast ühelgi teisel reisil end kohati nii abituna tundnud :).
Tänud veelkord Teedu sõpradele Mariusele ja Aurelijusele mootorrattale varjupaiga leidmise eest.
Ning muidugi täname taas mootorratturite kaitsejumalaid, kes meid hoidsid ja ei lasknud katkisel rattaraamil meie koormuse all ära laguneda 🙂
Aitäh kõigile teile, kes te meie blogi lugesite ja kaasa elasite! Vaatame, kas rattast saab veel asja ja jääme praegu järgmiste reisideni!!!
