Esialgne plaan tänaseks päevaks oli tsikkel remondist ära tuua. Seega alustasime hommikut rahulikult. Sõime tavapärast hommikusööki, mis koosnes värsketest saiakestest vorsti, juustu, pasteedi ja moosiga. Käisime poes sisseoste tegemas ja Neumarkti peal jalutamas. Poest tulles helistasin igaks juhuks hooldusesse ja selgus, et tsikkel saab valmis alles õhtul või siis hoopis homme.
Kiirelt valmis plaan Salzburgis ära käia. Selle linna külastamine oli meil naguinii plaanis. Selgus, et kõik sobib. Rongiühendus Salzburgiga on väga hea ja saame seal veeta umbes viis tundi. Kahjuks pikalt eeltööd teha ei saanud ja seega valisime külastatavad kohad Tripadvisori topist. Need olid järgmised: Red Bull Hangar 7, Hohensalzburgi kindlus ning Salzburgi vanalinn.
Rongisõit oli meil juba Mariazellis käiguga ära õpitud ning Salzburgi jõudsimegi kohale ilma mingite sekeldusteta. Minu reisiplaneerimisäpp andis juhised ka linnas ühiskondliku transpordiga liikumiseks. Seega ostsime linnatranspordi päevapileti ja läksime trolli peale, et sõita lennujaama läheduses asuvasse Red Bulli Hangar 7-sse.
Tegemist on suure halliga, kus on välja pandud Flying Bulls õhuakrobaatide lennumasinad, Red Bulli vormelid, mootorrattad jms. Tehnikahuvilistele ja gurmaanidele on see kindlasti huvitav koht. Tehnikahuvilistele on asi ilmselt lisatud piltide läbi üsna selge. Kuidas on aga gurmaanid asjaga seotud?
Asi on selles, et Hangar 7-s asub ka restoran, kus toimetavad erinevad kuulsad külaliskokad. Kahjuks ajapuudusel jäid seekord toidud maitsmata. Veel võiks ära mainida, et väljapaneku külastamine on tasuta. Red Bull on ju teadupärast Austria ettevõte ja on väga palju sponsorraha ka sinna paigutanud.
Edasi suundusime jälle trolli peale ja sõitsime tagasi vanalinna. Selleks läbis troll ülal oleval pildil nähtavad kaljud.
Juba paistiski eemal kõrgustes meie järgmine sihtpunkt. Hohensalzburgi kindlus. Tänavatel liikus ka päris palju turiste vedavaid hobuseid. Need nägid päris toredad välja, aga siiski oli nende juures ka mõned puudused. Nimelt pidid ka hobused valgusfoori taga ootama ja sel ajal, kui meie seal olime, tekkis neist päris pikk rodu. Seismist kasutasid hobused ära ka oma põie tühjendamiseks. Selle tagajärjel levis aga tänaval üsnagi ebameeldiv hais. Võib ette kujutada, kuidas lehkasid linnad siis, kui kogu liiklus suksudega toimus.
Kindluse suunas oli lihtne liikuda, sest see paistis peaaegu kogu aeg kõrgelt mäe otsast kätte ära. Vahepeal põikasime sisse ka toomkirikusse. See oli küll uhke, kuid midagi eriliselt mälestusväärset silma ei torganud. Kindluse juurde sõitis mägiraudtee. Selle kassa juures aga märkasime huvitavat fotosalongi, kus oli võimalik ümber kehastuda vanaaegseks härrasrahvaks või sõjameesteks. Otsustasime selle asja ka järgi proovida. Tulemus on siin.
Meeste riietamine käis üsna lihtsalt. Suurem osa riietest käis nagu põll ette ja nööridega selja pealt kinni, ainult pintsak oli “päris”. Inge riietamine oli aga veidi keerukam, kuna tegemist oli päris kleidi ja kübaraga. Igatahes oli tulemus päris tore.
See kõrvalepõige tehtud. Sõitsime funikulööriga mäe otsa kindlusesse. Sealt avanesid kaunid vaated. Nagu ka piltidelt näha oli ilm udune ja pilvine. See aga andis kogu vaatele veidi sünge ja müstilise varjundi. Igatahes oli see väga lahe.
Siin nägime ka all laiuvat vanalinna ja linna läbivat Salzachi jõge. Salzburg sai linnaõigused juba vana Rooma ajal, kandes siis küll nime Juvavum. 7ndaks sajandiks aga linnaelu hääbus ja linn kippus muutuma varemeteks. Uue elu andis linnale piiskop püha Rupert, kes jõe äärde uhke kiriku ehitas. Siis sai ka linn oma tänapäevase nime, jõel liikuvate soolapargaste järgi. Nendelt kogutavad tollid olid linna jaoks oluliseks sissetuleku allikaks.
Kindluses oli veel mõndagi huvitavat. Näiteks marionettide näitus. Lisaks toimuvad seal ka mitmesugused kontserdid ja etendused, mis aga meiesuguste “kiirturistide” ajakavasse ei mahtunud. Küll aga mahtus meie ajakavasse veel viimane Tripadvisori soovitus – vanalinna eksimine. See oli tõesti mõnus, kolada mööda ajaloolisi kitsaid tänavaid. Pikapeale hakkas aga kõht tühjaks minema ja hakkasime vaatama mõnda sobivat söögikohta.
Õige pea silmasimegi juba meie lemmikuks saanud Nordsee kalarestorani. Kuigi tegemist mingis mõttes kiirtoiduga, oleme juba aastaid selle keti fännid ja otsustasime ka nüüd uksest sisse astuda. Millegipärast oli aga maja ukse ees tänaval väga palju rahvast. Eriti usinad olid Aasia päritolu turistid, kes usinalt midagi pildistasid. Tõstes oma pilgu nende huviobjektile selgus, et tegemist on majaga, kus 1756 aastal sündis Wolfgang Amadeus Mozart. Muuseas veel üks huvitav , kuid täiesti mitteoluline fakt selle aasta kohta. Nimelt tähistati samal aastal New Yorgis esmakordselt püha Patricku päeva.
Meie aga sõime kõhud täis ja seadsime sammud kodu poole. Enne jaama minekut aga jalutasime kiirevoolulise jõe kaldal ja olime lihtsalt õnnelikud.
Kojusõit kulges ilma eriliste vahejutumiteta. Ei läinud kolme tundigi, kui astusime jälle juba koduseks saanud Neumarkti perroonile. Kodu poole kõndides märkasime, et ühe baari uksel särab hoolimata hilisest kellaajast neoonkiri OPEN. Astusime sisse ja palusime klaasikese veini ja kannukese õlut. Selgus, et baarimees oli meile juba tuttav. Just tema oligi see usin õllemüüja, kellelt me Herbstfesti lõpul veel õlut ostsime. Ka meie olime talle meelde jäänud. Vaatasime siis mõnuga tagasi tegusale päevale ja jälgisime baaris toimuvat hasartset noolemänguvõistlust, millest ka omanik ise osa võttis.
