14.07. Smolensk – Jelets

Täna oli üks tõsine sõidupäev. Päeva lõpupoole hakkas tekkima tunne, et see möödubki ilma erilist emotsioonideta, aga õnneks see siiski nii ei läinud.

Kõigepealt tahaksin kirjutada mõne sõna teede kohta. Venemaa on ju tuntud oma kehvade teede poolest. Tänase päeva põhjal küll aga nii ei saa väita. Liikusime suurema osa ajast täiesti korralikel teedel. Päeva alustasime ja lõpetasime lausa kiirtee mõõtu teel (Moskva – Minsk ja Moskva – Rostov Doni ääres). Seal ei tohtinud küll üle 90 sõita, aga ega keegi ei kontrollinud ja enamus juhte ka seda tegi.

Nüüd siis olulised päevasündmused. Esiteks vihm. Saime kaela tõesti tõsise vihma. Selle kõrval oli eilne vihm täiesti poisike. Sadu oli nii tugev, et paljud autod jäid lihtsalt tee äärde seisma. Välgud sähvisid ja kõu kärkis. Kuna tee oli hea ja läbi kiivriklaasi oli ka natuke näha, siis meie peatuma ei pidanud. Sadu oli aga tõeliselt tugev.

Umbes poole tunni pärast saime pilve alt välja ja temperatuur tõusis mõnusalt 26 kraadini. Ümbritsev loodus on nüüd hoopis teistsugune. Kui ennem olid tee ääres metsad ja heinamaad (põlde praktiliselt ei olnud), siis nüüd on tee ääres suured põllud. Eriti lahe oli teeäärne päevalilleväli. Meie ei olnud ainsad, kes neid pildistama ja imetlema jäid.

Päeva lõpetasid veel kaks elamust. Kõigepealt Inturist hotell Jeletsis. See on nagu ajamasin. Võtsime odavama toa hotelli renoveerimata korrusel. See on täpselt nagu Vene ajast. Superlahe (ja väga soodne).

Viimane elamus oli Jeletsi linn ise. Noori täis linnapark, kus oli algamas vabaõhudisko; atraktsioonid (mis küll nii hilja enam ei töötanud) ja linn ise. Seega oli lõpuks väga ilus päev.