21. juuli Montenegro – Kotor ja Budva

Meie tänase sihtmärgini – mereäärsesse Budva linna oli vaid ca 200 km, see on ka meie reisi kõige kaugem punkt, esmaspäeval hakkame läbi Horvaatia juba kodu poole tagasi sõitma.

To our today’s destination – the seaside town of Budva – was only about 200 km, this is also the furthest point of our trip, on Monday we’ll start driving back home through Croatia.

Teel Budvasse plaanisime Ostrogi kloostrist läbi sõita, see on üks Montenegro top 5 vaatamisväärsuste seas. Tuju ja olemine olid head, kuna teadsin, et lõuna paiku peaksime mere äärde jõudma. Ei lastud mul kaua rõõmustada, asi läks minu jaoks koledaks, kui keerasime väga imeliku, kitsa, peaaegu nagu mahajäetud tee peale. Ühtegi autot seal ei sõitnud, paar ratturit tuli vaid vastu. Jumal tänatud, et kedagi vastu ei tulnud, sest tee lookles mööda kivist kaljuseina ja tegi 180-kraadiseid pöördeid ja selles suhtes oli nähtavus täiesti nullilähedane, kuna midagi ei näinud nende käänakute taha. Ma ei julgenud iitsatadagi oma tagaistmel ja ringi ka ei julgenud vaadata, sest mul läks süda pahaks, kui ma sain aru, kui kõrgel me olime. Teepiirdeid praktiliselt polnud, nii et kuristikust allaveeremine ei oleks probleeme tekitanud. Tagantjärgi on naljakas mõelda, aga ma ikka tõsiselt kartsin. Ja kõige parem nali oli see, et kuidagi oskasime ikka ühest väikesest teeotsast mööda sõita ja nii me kloostrini ei jõudnudki.

On the way to Budva we planned to pass through Ostrog Monastery, which is one of Montenegro’s top 5 attractions. The mood and feeling were good, as I knew we should reach the sea around noon. I wasn’t allowed to rejoice for long, things got scary for me when we turned onto a very strange, narrow, almost abandoned road. Not a single car was driving there, only a couple of cyclists came towards us. Thank God no one was coming towards us, because the road wound along a rocky cliff face and made 180-degree turns and in that respect visibility was almost zero, as you couldn’t see anything behind those curves. I didn’t dare to breathe on my back seat and didn’t dare to look around either, because I felt sick when I realized how high up we were. There were practically no road barriers, so rolling down into the abyss wouldn’t have caused any problems. In retrospect it’s funny to think about, but I was really seriously scared. And the best joke was that somehow we managed to miss one small side road and so we never reached the monastery.

Tänast 200 km pikkust teekonda 35-kraadises kuumuses sõitsime 7,5 tundi, võite ette kujutada, kui väsinud me olime, samas muidugi õnnelikud, et tänane päev seljataga :).

Today’s 200 km journey in 35-degree heat took us 7.5 hours, you can imagine how tired we were, but of course happy that today was behind us :).

Budvasse olime kaheks ööks hosteli toa broneerinud, seda eelkõige sellepärast, et üks masinatäis pesu puhtaks pesta, siis peaksime reisi lõpuni oma vähese varustusega hakkama saama. Peatusime Hippo hostelis, see on sarnane Backpakersite hostelile. Ikka igasugu huvitavat rahvast on siin näha, jõudsime natuke lobiseda tütarlapsega, kes oli Seattlist pärit ja reisis üksi läbi Ida-Euroopa. Siis lobisesime pisut ühe soome noormehega, tema reisib üksi busside ja rongidega kokku 7 nädalat, samuti on praktiliselt kõik need Ida-Euroopa riigid läbi käinud. Väga vaprad on need üksikud seljakotireisijad, tõesti imetlen neid!

In Budva we had booked a hostel room for two nights, mainly because we needed to wash one machine load of laundry, then we should be able to manage with our limited equipment until the end of the trip. We stayed at Hippo hostel, which is similar to Backpackers hostel. There’s all kinds of interesting people to see here, we managed to chat a bit with a girl who was from Seattle and traveling alone through Eastern Europe. Then we chatted a bit with a Finnish young man, he’s traveling alone by buses and trains for a total of 7 weeks, and has also been through practically all these Eastern European countries. Very brave are these solo backpackers, I really admire them!

Budva linna nimetatakse ka Budovna Rivieraks, tema ilusadte liivarandade ja vilka ööelu tõttu. Elanikke on siin 18 tuhande ringis (Montenegros on kokku ~625 tuh elanikku) ja Budvat kutsutakse ka Montenegro Kuveidiks, sest tänu kohalikule kinnisvarabuumile on siinkandis kõige rohkem miljonäre elanike arvu suhtes.

The city of Budva is also called the Budva Riviera, due to its beautiful sandy beaches and lively nightlife. The population here is around 18 thousand (Montenegro has a total of ~625 thousand inhabitants) and Budva is also called the Kuwait of Montenegro, because thanks to the local real estate boom, this area has the most millionaires per capita.

Kui temperatuur õues juba vähegi kannatas, läksime kauaoodatud merd imetlema. Kell oli ~ kaheksa ringis õhtul, kogu rahvas, kes päev otsa rannal peesitas, tuli meile vastu. Kui meie kella 23 paiku hosteli poole tagasi sättisime, tuli kogu rahvas meile jälle teistpidi vastu, nüüd juba uhkelt sätitud ja lõhnastatud. Me ei ole kunagi soojamaa kuurortides käinud, aga ju see elu seal nii käibki, et päeval peesitad rannas ja õhtul promeneerid kontsakingades ja kenades tualettides rannapromenaadil, sööd mere kaldal õhtust ja kosud päevasest palavusest.

When the temperature outside was somewhat bearable, we went to admire the long-awaited sea. It was around 8 pm, all the people who had been sunbathing on the beach all day were coming towards us. When we headed back to the hostel around 11 pm, all the people were coming towards us again in the other direction, now smartly dressed and perfumed. We’ve never been to warm-climate resorts, but I guess life there goes like this: during the day you sunbathe on the beach and in the evening you promenade in high heels and nice outfits on the beach promenade, eat dinner by the sea and recover from the day’s heat.

Vaatame, kuidas enesetunne homme on, muidu oli ka plaan rannamõnusid nautida ja natukenegi jumet peale saada.

Let’s see how we feel tomorrow, otherwise the plan was also to enjoy beach pleasures and get a bit of a tan.