23.juuli Horvaatia – Dubrovnik

Tervitused Dubrovnikust! Olemegi Horvaatiasse jõudnud, üldse ei imesta, miks kõik, kes siin käinud on, kiidavad seda riiki taevani. Vaated mägedest alla mereäärsetele linnakestele on üldiselt väga sarnased Montenegrole, sealsed mäed on muidugi veelgi kõrgemad ja võimsamad, aga see, et siin nii puhas ja korras ja hoolitsetud on, seda on küll heameel näha. Serbias ja Montenegros jäi silma Rumeenias nähtud üleüldine lohakus ja mustus. Kõik, mis ülearune tundub, visatakse lihtsalt maha ja sinna see jääbki, hästi kahju, et ilusat loodust ei hoita. Võib-olla peaks Rainer Nõlvaku oma koristustalgutega sinna saatma 🙂

Greetings from Dubrovnik! We’ve reached Croatia, I’m not at all surprised why everyone who’s been here praises this country to the skies. The views from the mountains down to the seaside towns are generally very similar to Montenegro, the mountains there are of course even higher and more powerful, but seeing how clean and tidy and well-maintained it is here is really nice. In Serbia and Montenegro we noticed the general sloppiness and dirtiness seen in Romania. Everything that seems unnecessary is just thrown down and stays there, it’s such a shame that beautiful nature isn’t being cared for. Maybe Rainer Nõlvak should be sent there with his cleanup campaigns 🙂

Motikaga sõitmisel on hea eelis veel see, et igasugustest pikkadest piiriületusjärjekordadest ja linnaummikutest saab kerge vaevaga mööda. Montenegrost Horvaatiasse sõites kuumenes meil mootor ühes aeglaselt venivas järjekorras peaaegu üle, jäime mõneks ajaks teeääres seisma, lasime mootoril jahtuda ja hakkasime edaspidi järjekordadest mööda sõitma. Autojuhid olid väga mõistvad ja tõmbasid kenasti kõrvalel, nii et jõudsime suhteliselt plaanipäraselt meie tänasesse ööbimiskohta Dubrovniku läheduses.

A good advantage of riding a motorcycle is that you can easily bypass all kinds of long border crossing queues and city traffic jams. Driving from Montenegro to Croatia, our engine almost overheated in one slowly moving queue, we stopped by the roadside for a while, let the engine cool down and started bypassing queues from then on. The car drivers were very understanding and pulled aside nicely, so we reached our today’s accommodation near Dubrovnik relatively on schedule.

Soovitan kõigil, kes oma autoga või karavaniga reisib, siin Solitudo kämpingus peatuda, mererannani on siit 5 min jalutuskäik, kämpingul on oma restoran, kus sõime imemaitsvat õhtusööki, siin on korralikud pesemisvõimalused, pesumasinad, väike kauplus on kohe siin kõrval, tõesti väga head tingimused! Bussipeatus, kust saab 15-minutiga vanalinna sõita, on samuti vaid mõne minuti jalutuskäigu kaugusel.

Kui Montenegros nägime laias laastus lisaks kohalikele vaid Serbia numbrimärgiga autosid ja kuulsime palju vene keelt, siis siin on pilt hoopis teine. Tundub, et kogu Lääne-Euroopa on siia puhkama tulnud, ainuke, mida ei näinud, olid Serbia ja Montenegro autod, seda ka arusaadavatel põhjustel…

I recommend everyone traveling with their own car or caravan to stop at this Solitudo camping, it’s a 5-minute walk from here to the beach, the camping has its own restaurant where we ate a delicious dinner, there are proper washing facilities, washing machines, a small shop is right next door, really very good conditions! The bus stop, from where you can get to the old town in 15 minutes, is also just a few minutes walk away.

While in Montenegro we basically only saw cars with Serbian license plates in addition to locals and heard a lot of Russian, here the picture is completely different. It seems that all of Western Europe has come here on vacation, the only thing we didn’t see were Serbian and Montenegrin cars, for understandable reasons…

Kuna jõudsime kämpingusse kõige palavamal ajal, siis ma ka suure tahtmise korral ei oleks suutnud linna jalutama minna. Veetsime paar tunnikest rannas lugedes, sõime meeldivas seltskonnas maitsvat õhtusööki ning alles siis sättisime Dubrovnikusse ringkäigule.

Since we arrived at the camping during the hottest time, I wouldn’t have been able to go for a walk in the city even if I really wanted to. We spent a couple of hours at the beach reading, ate a delicious dinner in pleasant company, and only then set off for a tour of Dubrovnik.

Ei tea, kas see muutub juba reegliks, aga nagu Krakovi vanalinnas, nii ka Dubrovnikusse jõudes jäime suure vihma kätte. Kuigupalju olime jõudnud juba ringi vaadata ja aru saada, kui armas ja ilus ja puhas linnake see on, kui hakkas sellist vihma, välku ja muristamist tulema, et pidasime targemaks ühte kirikusse varjule minna. See oli küll väga romantiline: vaikus, rahu seal sees ja väljas möllab raju ning taevas välgub :). Meil on alati oma lugemine kotikeses kaasas, nii saime kirikuski vihmasaju lõppu oodates nö meeldiva kasulikuga ühendada.

I don’t know if this is becoming a rule, but just like in Krakow’s old town, we also got caught in heavy rain when we arrived in Dubrovnik. We had already managed to look around and understand what a lovely and beautiful and clean little town this is when such rain, lightning and thunder started coming that we thought it wiser to take shelter in a church. It was very romantic: silence, peace inside and outside the storm rages and the sky flashes :). We always have our reading material in our bag, so we managed to combine the pleasant with the useful while waiting for the rain to end in the church.

Loodetavasti teeb öine vihmasadu õhu värskeks ja pisut jahedamaks, homme, teisipäeva hommikul sõidame Spliti poole, kus veedame kaks ööd.

Hopefully the night rain will make the air fresh and a bit cooler, tomorrow, Tuesday morning we’ll drive towards Split, where we’ll spend two nights.