Tänane päev oli meil põhimõtteliselt puhkepäev. Homme alustame koduteed ja tänase päeva plaan oli seda lihtsalt maksimaalselt nautida.
Today was basically a rest day for us. Tomorrow we start our journey home and today’s plan was to simply enjoy it to the maximum.
Hommikul magasime kaua, mõnulesime köögis hommikusööki süües ja panime üles eilse päeva blogisissekande. Kuna päike säras, siis läksime lihtsalt linnapeale jalutama. Kõigepealt läksime uurima kummalist amfiteatri moodi ehitist, mis kroonib linna ühte kõrgendikku. Seda märkasime juba esimesel korral Obanist läbi sõites ja nüüd oli uudishimu suur, et teada saada, miks selline kummaline ehitis siia on rajatud. Nüüd saame ka seda teadmist jagada. Ehitise nimi on McCaig’i torn ja see on püstitatud umbes aastal 1900. Ehitist finantseeris ja juhtis üks kohalik pankur, kes oli ka filantroop ja kunstikriitik. Päris selgust ei saanudki, kas tegemist oli ühe suure ego tripiga, heategevusliku ettevõtmise või hoopis mõlema seguga.
In the morning we slept long, enjoyed breakfast in the kitchen and posted yesterday’s blog entry. Since the sun was shining, we just went to walk around town. First we went to investigate a strange amphitheater-like structure that crowns one of the town’s elevations. We had already noticed this the first time we drove through Oban and now the curiosity was great to find out why such a strange structure had been built here. Now we can share that knowledge too. The structure’s name is McCaig’s Tower and it was erected around 1900. The structure was financed and directed by a local banker who was also a philanthropist and art critic. It never became quite clear whether this was a big ego trip, a charitable undertaking, or a mixture of both.
Ehitis pidi tulema märksa võimsam. Müür pidi tulema veel ühe avaderea võrra kõrgem, lisaks pidi rajatama ka vaatetorn ja müürisisesele alale püstitatama hr. McCaig’i ja tema perekonna kujud. Asi jäi pooleli kuna projekti rahastaja suri. Samas oli sellel tegevusel ka teine pool. Müüri ladusid kohalikud müürsepad talveperioodil, mil neil muidu töö ja ka sissetulek puudus. Reegel oli, et tööd tehti ainult siis, kui muud tööd ei olnud. Kujud oli plaanis tellida kohalikelt kunstnikelt, et nende tööd esile tõsta ja ka neile väärilist tasu maksta. Igatahes on tulemus väga silmatorkav ja huvitav.
The structure was supposed to be much more impressive. The wall was supposed to be one more row of arches higher, additionally an observation tower was to be built and statues of Mr. McCaig and his family were to be erected in the area inside the wall. The matter remained unfinished because the project’s financier died. At the same time, this activity also had another side. The wall was laid by local masons during the winter period, when they otherwise had no work and no income. The rule was that work was done only when there was no other work. The statues were planned to be commissioned from local artists, to highlight their work and also pay them proper compensation. In any case, the result is very eye-catching and interesting.
Peale seda jalutasime mööda mere äärt ühe huvitava luuderohuga kaetud kindlusetornini. See oli pärit 15ndast sajandist ja seal oli kohaliku klannipealiku asupaik.
After that we walked along the seaside to an interesting fortress tower covered with ivy. It was from the 15th century and was the seat of the local clan chief.
Tähistasime oma viimast päeva Šotimaal mõnusa õhtusöögiga restoranis. Homme algab kodutee!
We celebrated our last day in Scotland with a nice dinner at a restaurant. Tomorrow the journey home begins!
