Seljataga on kaks pikka sõidupäeva. Nagu selliste päevade puhul tavapärane jäid meelde mõned natuke seosetud seigad. Siin need on:
Muutused ümbritsevas looduses. Teekonda alustasime mägisel maal. Ületasime ühe madalama mäekuru ja seejärel laskusime allapoole läbi mägede, mida katsid erinevad põllud ja heinamaad. Peale Ust-Kamenogorskit muutus ümbrus preeriataoliseks Ameerika filmidest. Rohumaad ja „vanad” kivised mäed. Liikudes edasi need mäed kadusid ja asendusid lageda stepiga. Edasi peale Semipalatinskit tekkisid männimetsad (vist küll istutatud) ja siis jälle stepp, stepp ja stepp.
Semipalatinsk. See on linn, mille lähedal nõuka ajal kõvasti pauku tehti. Linnakeses nimega Kurtshatov asus N.Liidu tuumapolügon, kus katsetati esimest aatomipommi ja ka vesinikupommi. Linnast läbi sõites tähistas seda tuumameditsiini keskus (Centre of Nuclear Medicine). Meie sõime siin lõunat linnaservas asuvas üliväkeses sööklas. Pakuti lagmani, guljashi ja teed. Loodame, et liha ei pärinenud tuumapolügonil kasvatatud loomadelt. (Wikipedia andmetel ei ole polügon suletud ja seal karjatavad kohalikud tõepoolest loomi).
20 km ümbersõit. Peale Semipalatinskit oli tee väga hea, just äsja ehitatud. Ühel hetkel aga jõudsime alasse, kus teeehitus alles käis. Liiklusskeem oli lihtne. Läbi stepi oli rajatud ajutine kruusatee, mida mööda liiklus teeehitusest ümber suunati. Siin sai jälle proovile panna oma eelmisel aastal omandatud sõiduoskusi. Huvitavad olid vahepealsed liivased lõigud. Meie ühiseks rõõmuks läbisime ka selle teelõigu ilma eriliste vahejuhtumiteta.
Pavlodar. Kasahhi linnad on senini meeldivalt üllatanud. Võrreldes Venemaaga on linnatänavad väga heas korras. Ka liiklus ei ole kõige hullem. Jalakäijaid lastakse viisakalt üle tee ja foorituledest ja kiirusepiirangutest peetakse kinni. Linn ise asub Irtõshi jõe kaldal. Linn oli puhas ja jõe ääres asus ilus promenaad ja plaaz.
Öösel, kui olime juba uinunud, helises meie hotellitoas telefon. Helistajaks oli hotelli omanik, kes oli ka ise tsiklimees. Ta pakkus meile võimalust panna tsikkel teme garaazi ja vaadata ka ta sõiduvahendeid. Kuna aga kell oli juba 12.15 öösel ja me juba magasime, siis loobusime viisakalt sellest kohtumisest. Kahju, aga olime tõesti väsinud.
400 km teetöid. Pavlodaris meid juba hoiatati, et Astana maanteel käivad teetööd. Senise kehvakese asfaltee asemele ehitatakse kogu pikkuses neljarealist magistraali. See kõik on väga tore, aga meie jaoks tähendas see kehva asfaldit, ümbersõite ja kiirusepiiranguid. Ekibastuzi kandis lõunat süües hoiatas üks kohalik meid politsei eest. Ta ütles, et lihtsam on kõikidest kiirusepiirangutest kinni pidada, sest politseinikud sõidavad mööda teed edasi- tagasi ja mõõdavad kiirust. Kui vahele jääd, siis on jama (või nagu ta ise ültes rastreljajut). Nii me siis olimegi seekord ülikorralikud liiklejad ja see tähendas umbes 400 km läbimist 50-70 km/h. Ühe bussi järel sõites panime veidi kiirust juurde, varsi aga peataski politsei selle bussi.
Meie kohtumine politseiga leidis aga aset Astana linna piiril. See oli taas väga meeldiv. Kontrollpunktis peatasid meid politseinikud, et uurida kust me tuleme ja kuhu läheme. Nad küsisid, kas meil on dokumendid korras ja kas siiani on kõik hästi laabunud ning soovisid head teed.
Meie kummaline hotell. Liiklus Astanas oli veidi hektilisem kui senini kohatud linnades. Enne igat foori meeldib autojuhtidel ümber reastuda. See toimub üsna agressiivselt, aga alati tänatakse viisakalt ohutulesid vilgutades. Elame jõe ääres hotellis, kus on lisaks ka plaaz ja saunakompleks. Ümbruskond ei ole just kõige parem aga see-eest autentne. Astana muljed juba aga järgmises postituses.
Teekonnalogid:
