Alustasime teekonda Splitist hommikul varakult, sest kell 9 pidi check-out tehtud olema. Ei saanudki väga kaua sõita, kui olimegi Plitvickas kohal. Sellele aitas kaasa päris pikk lõik korralikku kiirteed. Hoidsime küll silmad lahti, et märgata ka mõnda Eesti sõidukit, kuid senini ei ole seda veel siinkandis juhtunud. Ja niipalju, kui ringi oleme liikunud, pole me ka ühtegi eestlast kohanud.
We started the journey from Split early in the morning, as check-out had to be done at 9 o’clock. We didn’t have to drive very long before we were in Plitvice. A rather long stretch of proper highway helped with this. We kept our eyes open to notice some Estonian vehicles too, but so far this hasn’t happened in this area. And as much as we’ve moved around, we haven’t met a single Estonian either.
[breadcrumbs track=126746]
Leidsime oma kämpingu ilma vahejuhtumiteta ja seadsime ennast sisse. Käisime ära ka 8 km eemal asuva looduspargi sissepääsu juures, et ennast tänaseks päevaks paremini ette valmistada ja uurida, kuidas seal asjad käivad. Pargivaht soovitas meil ette võtta 5-6 tunnise matkaraja ja hommikul varakult kohale tulla, sest siis pidavat vähem rahvast olema.
Õhtu kämpingus oli mõnusalt rahulik seni, kuni saabus kaks bussitäit Poola turiste. Neil olid kõigil ühemoodi sinised telgid ja nendest tekkis meie kõrvale kohe päris linn. Õnneks oli tegemist toredate ja korralike noorte inimestega, kes suurt kära ei teinud ja teiste öörahu ei seganud.
We found our camping without incidents and settled in. We also visited the entrance of the nature park located 8 km away, to better prepare ourselves for today and investigate how things work there. The park ranger recommended we take a 5-6 hour hiking trail and come early in the morning, as there should be fewer people then.
The evening at the camping was pleasantly quiet until two buses full of Polish tourists arrived. They all had identical blue tents and a whole town immediately formed next to us. Fortunately, they were nice and proper young people who didn’t make much noise and didn’t disturb others’ night rest.
Võtsime pargivahi head nõu kuulda ja kell 8 hommikul olime piletikassas ning tõesti oli rahvast sellel kellaajal veel vähe. Plitvicka järved on unikaalne loodusnähtus, rahvuspark laiub ca 300 km2 suurusel maaala. Tegemist on oja või jõega, mis mägedest alla voolab ja mille vesi on nii suure lubjasisaldusega, et see sadestub moodustades looduslikke paisusid, mille taha tekivadki järved. Iga järgnev järv on eelmisest madalamal ja vesi voolab sageli sinna kosena alla langedes. Iga järv on ka veidi erinevat värvi.
We took the park ranger’s good advice and at 8 in the morning we were at the ticket office and indeed there were still few people at that time. Plitvice Lakes are a unique natural phenomenon, the national park spreads over an area of about 300 km2. It’s a stream or river that flows down from the mountains and whose water has such a high lime content that it precipitates forming natural dams, behind which lakes form. Each subsequent lake is lower than the previous one and water often flows there falling down as a waterfall. Each lake is also a slightly different color.
Turistide jaoks on ka kõik väga hästi läbi mõeldud. Meie teekond algas ratastel rongis, mis meid üles-mäge matkaraja algusesse transportis. Sealt liikusime edasi mööda puidust ehitatud teerada, mis viis meid kuivalt üle vesiste alade ja roostike, kuhu muidu ei oleks üldse võimalik pääseda. Üle kõige suurema järve sõidutas meid väike elektrimootoriga praamike, mis viis meid sadamasse, kus oli võimalik ka sööki/jooki osta ja WC-d külastada. Oli mõnus retk koos lugematute imeilusate vaadetega.
Everything is also very well thought out for tourists. Our journey started in a train on wheels that transported us uphill to the beginning of the hiking trail. From there we moved along a wooden path that took us dry over wet areas and reeds, where otherwise it wouldn’t be possible to get at all. Across the largest lake we were transported by a small electric motor ferry, which took us to a harbor where it was also possible to buy food/drinks and visit the toilet. It was a pleasant trip with countless beautiful views.
Oleme tagasi oma kämpingus, näksime võileibu ja võtame päikest. Pealelõunasel ajal on siin hea rahulik. Meil on tekkinud siin paar sõbralikku linnukest, kes käivad meie juures saiapuru nokkimas, nad on muutunud juba väga julgeks. Homme suundume Krki saarele. Kuidas seda nime täpselt hääldada, ei oska ma veel öelda. Reisijuht väitis, et see kõlab sarnaselt koera köhimisele.
We’re back at our camping, munching on sandwiches and sunbathing. In the afternoon it’s nicely quiet here. We’ve got a couple of friendly little birds here who come to peck bread crumbs at our place, they’ve become very bold already. Tomorrow we’re heading to the island of Krk. How to pronounce that name exactly, I can’t say yet. The travel guide claimed it sounds similar to a dog coughing.
