Loch Ness 20.07.

“Kui te olete kohalik, siis on teil ilmselt Nessist kõrini; kui te olete külaline, siis olete te juba aru saanud, et siinsed inimesed on agarad teile igasugust sellega seotud jama pähe määrima…”. Selline oli tekst väikesel stendil kohalikus iluaias, kus olid üleval ainult mõned Nessit kujutavad naljapildid.

“If you are a local, you’re probably sick of Nessie; if you are a visitor, you’ve already realized that the people here are eager to stuff all sorts of related nonsense into your head…”. This was the text on a small sign in the local garden, where only a few humorous pictures depicting Nessie were displayed.

Meie siiski külastasime kohalikku Loch Nessi näitust. See andis päris hea ülevaate jahist koletisele, keda ei ole kunagi olemas olnud ja keda ei saagi olemas olla, sest järves lihtsalt ei ole piisavalt toitu, et sellist elukat üleval pidada. Küll on sellest abi kohalikule turismiärile. Nüüd siis kõigest veidi lähemalt.

Päeva alustasime Loch Nessi muuseumis. See oli nagu juba öeldud lihtsalt üks turistilõks. Siiski sai seal näidatavatest videofilmidest hea ülevaate koletise otsingutest ja Loch Nessi hiiglaslikust järvest (Sellesse järve võiks uputada kolmekordse maakera elanikkonna ja ruumi jääks veel ülegi) ja Šotimaa geoloogilisest ajaloost.

We did however visit the local Loch Ness exhibition. It gave a pretty good overview of the hunt for the monster that has never existed and cannot exist, because the lake simply doesn’t have enough food to sustain such a creature. But it certainly helps the local tourism business. Now a bit more about everything.

We started the day at the Loch Ness museum. As already mentioned, it was simply a tourist trap. Still, the video films shown there gave a good overview of the monster searches and Loch Ness’s gigantic lake (You could drown three times the Earth’s population in this lake and there would still be room left over) and Scotland’s geological history.

Seejärel külastasime veel teist vaatamisväärsust – Urqharti lossi. Need olid ühe vana kindluse ja lossi varemed. Nagu Inge ütles, ei ole need paremad Karksi lossi varemetest. Vahe on selles, et seal on turistide jaoks suur pood täis suveniire ja saal filmi näitamiseks, kus 8 minuti jooksul käiakse läbi Šotimaa ajalugu. (Keskuse töötaja hoiatas, et tempo on nii kiire, et ei tohi isegi silmi pilgutada:)).

Then we visited another attraction – Urquhart Castle. These were the ruins of an old fortress and castle. As Inge said, they’re no better than the Karksi castle ruins. The difference is that there’s a large shop full of souvenirs for tourists and a hall for showing a film, where Scotland’s history is covered in 8 minutes. (The center employee warned that the pace is so fast you can’t even blink:)).

Edasi liikusime rahulikumates kohtades. Külastasime ühte kohalikku iluaeda, mis asus mäe küljel. Aed oli kujundatud huvitavate terrassidena ja seal oli mõnusaid pinke, kus sai nautida vaadet järvele.

We then moved on to quieter places. We visited a local garden located on a hillside. The garden was designed as interesting terraces and there were pleasant benches where you could enjoy the view of the lake.

Peale seda tegime lõunapausi meie küla pubis ja suundusime edasi metsikusse loodusesse, mida kämpingupidaja meile eile soovitas. Need olid tõesti ilusad kohad. Jändrikud männid, kärestikulised jõed ja selged mägijärved. Need on kõige suuremad metsad, mis Briti saarel veel järele on jäänud. Sõnadega on seda ilu raske edasi anda, aga ehk on siin piltidest abi.

After that we took a lunch break at our village pub and headed further into the wild nature that the campsite owner recommended to us yesterday. These were truly beautiful places. Gnarled pines, rushing rivers and clear mountain lakes. These are the largest forests still remaining on the British Isles. It’s hard to convey this beauty with words, but perhaps the pictures here will help.

Veel oli tänane päev eriline selle pärast, et me ei saanud piiskagi vihma. Suur tänu selle eest matkajate kaitsepühakule.

Today’s day was also special because we didn’t get a single drop of rain. Big thanks for that to the patron saint of hikers.