Hommikul ärkasime kämpingus suhteliselt varakult. Plaan oli pakkida asjad ja kiirelt startida, et hommikust jahedust võimalikult ära kasutada. Kämpingust välja sõites tuli kämpingu peremees veel meilt midagi küsima. Panin korraks ratta seisma ja seisma see jäigi. Katsed ratast käivitada jäid tagajärjetuks. Peale väikest järgimõtlemist ja telefonikonsultatsiooni Skymoto töökojaga tegutsesime edasi versiooni “aku läbi” järgi.
Sõbralik kämpingu töötaja leidis lähedalasuva töökoja, kus tal tuttav elektrik töötas. Palusin tal takso tellida, võtsin vana aku kaasa ja suundusime uue aku otsingule. See käis tegelikult väga lihtsalt. Väikeses uberikus asuvas töökojas töötav elekrik pani vanale akule juhtmed külge ja konstanteeris, et see on “kaput”. Ta juhatas taksojuhile ka kohe poe, kust uus aku osta. Ka see ost käis probleemideta, maksta sai isegi kaardiga (Serbias on kaardimaksed üldse levinud). Kolme tunniga saime tsikli jälle töökorda.
Taksojuht rääkis veidi vene keelt. Tema jutu järgi õppis 99% koolilapsi Jugoslaavias vene keelt, aga tema olevat praeguseks palju juba unustanud.
In the morning we woke up at the camping relatively early. The plan was to pack things and start quickly to make the most of the morning coolness. As we were leaving the camping, the camping owner came to ask us something. I stopped the bike for a moment and it stayed stopped. Attempts to start the bike were unsuccessful. After a little thinking and a phone consultation with Skymoto workshop, we proceeded according to the “dead battery” version.
A friendly camping employee found a nearby workshop where an electrician he knew worked. I asked him to call a taxi, took the old battery with me and headed to search for a new battery. It actually went very simply. An electrician working in a workshop located in a small suburb connected wires to the old battery and confirmed that it was “kaput”. He immediately directed the taxi driver to a shop where to buy a new battery. This purchase also went without problems, we could even pay by card (card payments are generally common in Serbia). In three hours we got the bike working again.
The taxi driver spoke a little Russian. According to him, 99% of schoolchildren in Yugoslavia studied Russian, but he had forgotten much of it by now.
[breadcrumbs track=126488]
Teekond Belgradist kulges vahejuhtumiteta. Nüüd olime jõudnud ka sooja ilmani. Kraadiklaas näitas 35 kraadi sooja. Lõuna poole jõudes muutus loodus maalilisemaks ja mägisemaks. Teed olid kitsad ja veoatode taha kogunesid järjekorrad, aga muidu heas korras.
Piiriületus Serbiast Montenegrosse läks kiiresti. Kohe peale piiri muutus loodus täiesti. Lehtpuud asendusid okaspuudega. Loodus meenutas natuke Hiiumaad-kivisegused karjamaad ja kadakad. Õhtu saabudes täitus loodus erinevate lõhnadega: värske heina kuivamise lõhn, lehma piimasegune lõhn… Teekond kulges nagu mööda maalitud peissaazi. Läbisime Tara jõe oru, see on sügavaim kanjon Euroopas (ca 1,3 km sügav). Pimeduse saabudes jõudsimegi oma sihtkohta kämpingusse külakeses nimega Ivan Do.
The journey from Belgrade went without incidents. Now we had also reached warm weather. The thermometer showed 35 degrees warm. Moving south, nature became more picturesque and mountainous. The roads were narrow and queues formed behind trucks, but otherwise in good condition.
The border crossing from Serbia to Montenegro went quickly. Immediately after the border, nature changed completely. Deciduous trees were replaced by conifers. Nature reminded a bit of Hiiumaa – stony pastures and junipers. As evening arrived, nature filled with different smells: the smell of fresh hay drying, the milky smell of cows… The journey went as if through a painted landscape. We passed through the Tara River canyon, which is the deepest canyon in Europe (about 1.3 km deep). When darkness arrived, we reached our destination at a camping in a village called Ivan Do.
Reede oli meil jällegi rattavabaks päevaks planeeritud, suundusime hommikul Durmitori rahvusparki. Mõnus kolmetunnine jalutuskäik viis meid männimetsade vahel olevate mägijärvedeni. Imeilus loodus ja tervislik metsaõhk tekitasid mõnusa söögiisu, mida me just nende ridade kirjutamise ajal kustutame.
Friday was again planned as a bike-free day for us, we headed to Durmitor National Park in the morning. A pleasant three-hour walk took us to mountain lakes among pine forests. Beautiful nature and healthy forest air created a pleasant appetite, which we are satisfying right now while writing these lines.
