Teet Parring

Ja ongi käes meie reisi viimane hommik. Ärkasime kui päike kajutiaknast hakkas sisse paistma. Siis kiire hommikusöök ja olimegi valmis maabumiseks.

Enne laevast väljumist lobisesime veidi kõrvaloleva motomatkajaga, kes oli teinud tiiru Norras.

Siis oligi aeg laevalt maha sõita. Sõit läbi päkesepaistelise Eesimaa hommiku oli imeilus ja märkamatult olimegi oma järjekordse öömaja ees. Siin peatume pikemalt – vähemalt aasta. Eks siis ole näha, mis edasi saab.

Suured tänud kõigile, kes meie seiklustele kaasa elasid, jõududele, mis meid hoidsid ja ChatGPT-le, kes aitas tõlkimisega.

And here we are on the last morning of our trip. We woke up when the sun began to shine through the cabin window. Then a quick breakfast and we were ready to disembark.

Before leaving the ship, we chatted a bit with a nearby motorcycle traveler who had toured Norway.

Then it was time to drive off the ship. The drive through the sunny Estonian morning was beautiful, and before we knew it, we were in front of our next lodging. We’ll stay here longer – at least a year. We’ll see what happens next.

Many thanks to everyone who followed our adventures, to the forces that kept us safe, and to ChatGPT for helping with the translation.

Siin ongi lubatud pilt meie öömajast. See pole küll päris see hoone, kus meie magasime. See tuleb järgmisel pildid ja ei näe enam nii uhke välja.

Ööbisin siin ka eelmisel aastal, seega oli koht tuttav. Tegemist on ühe kohaliku varaka mehe villaga, milla ta annetas kohalikule koolile. Hetkel asub siin midagi rahvaülikooli taolist ja kooli perioodil majutatakse siin põhiliselt õppijaid.

Meie teekond viis ilma vahejutumiteta läbi Rootsi. Iga kord siin sõites naudin Rootsi loodust – kaljusid ja metsasid.

Here is a promised picture of our lodging. It is not exactly the building where we slept. That will be in the next picture and does not look as grand anymore.

I stayed here last year as well, so the place was familiar. It is a villa belonging to a local wealthy man, which he donated to the local school. Currently, it houses something like a community college, and during the school period, it mainly accommodates students.

Our journey took us through Sweden without any incidents. Every time I drive here, I enjoy the Swedish nature – the lakes and forests.

Sadamasse jõudsime paar tundi enne praami väljumist nii, et oli veidi aega murul pikutada ja ilusat ilma nautida. Laeval tähistasime reisi viimast õhtut klaasikese šampusega.

We arrived at the port a couple of hours before the ferry departure, so we had a bit of time to lie on the grass and enjoy the beautiful weather. On the ship, we celebrated the last evening of the trip with a glass of champagne.

Tänase päeva teekond viis meid läbi Jüütimaa põhjaosa, sealt edasi praamile, mis viis meid Rootsi. Kaardi peal näeb see kõik välja nii.

Today’s journey took us through the northern part of Jutland, then onto a ferry that took us to Sweden. On the map, it all looks like this.

Meie esimeseks peatuskohaks oli Råbjerg Mile. See on väga huvitav moodustis, millest tahaksin kohe pikemalt rääkida. Tegemist on suure liivadüüniga, mis liigub pidevalt edasi. Teadlaste arvutuste järgi peaks düün umber 175 aasta pärast matma enda alla lähedal asuva raudtee ja maantee. Päris nii hull ilmselt asi siiski pole, sest tänapäeval on olemas tehnoloogiad selle liikumise peatamiseks.

Our first stop was Råbjerg Mile. This is a very interesting formation that I would like to talk about in more detail. It is a large sand dune that constantly moves forward. According to scientists’ calculations, the dune is expected to bury the nearby railway and highway in about 175 years. However, it probably won’t be that drastic, as there are technologies available today to stop its movement.

Selle düüni tekkelugu on ka põnev. Düün sai alguse kahe sündmuse tõttu, esiteks väike jääaeg, mille ajal langesid temperatuurid kuni 2 kraadi võrra ja inimtegevus, mille käigus hävines liival kasvav taimestik. Väikese jääaja ühel perioodil mere veetase langes ja see võimaldas tuulel peenemaid liivaterasid lendu puhuda. Selle tulemusel moodustuski esialgne düün. See neelas endasse kaldal juba olemas olvad väiksemad rannadüünid ja muutus järjest suuremaks. Tuule mõjul liikus ta edasi sisemaa poole ja mattis enda alla puud kui ka ette jäänud talud. Selle tõttu pidid talunikud oma maadelt ära kolima.

The formation history of this dune is also fascinating. The dune originated due to two events: first, the Little Ice Age, during which temperatures dropped by up to 2 degrees, and human activity, which destroyed the vegetation growing on the sand. During one period of the Little Ice Age, the sea level dropped, allowing the wind to blow finer sand particles into the air. As a result, the initial dune formed. It absorbed the smaller coastal dunes already present on the shore and grew larger. Driven by the wind, it moved inland, burying trees and any farms in its path. Because of this, farmers had to abandon their land.

Tänasel päeval on düün konserveeritud ja riik on ostnud maa, selle ümbruses. Tegemist on olulise vaatamisväärsusega, mida külastab palju turiste. See oli tõesti muljetavaldav vaatepilt, mis meenutas kõrbe või hoopis mõnda võõrast planeeti. Soovitan seda soojalt kõigile, kes sinna kanti satuvad.

Today, the dune is preserved, and the state has purchased the land around it. It is an important tourist attraction that many visitors come to see. It was truly an impressive sight, reminiscent of a desert or even an alien planet. I highly recommend it to anyone who finds themselves in the area.

Oma lõunapausi tegime linnakeses nimega Skagen. See on Taani kõige põhjapoolsem linn. Tegemist on väikese armsa linnakesega, mis on tuntud oma kollaste majade poolest.

We took our lunch break in a small town called Skagen. It is the northernmost town in Denmark. It is a charming little town known for its yellow houses.

Veidi negatiivne asjaolu Skagenis oli see, et sadama-ala, oli turistidest üleküllastunud. Kõigest hoolimata sõime mõnusalt krõbedat kalafileed koos krevettidega ja nautisime sadama melu.

A slightly negative aspect of Skagen was that the harbor area was overcrowded with tourists. Despite everything, we enjoyed a nice crispy fish fillet with shrimp and soaked in the harbor’s lively atmosphere.

Taanis oli olnud üldiselt jahe ilm ja ilmateade ei lubanud eriti midagi head ka tänaseks. Tegelikkuses aga oli imeilus ja soe ilm. Skagenis hakkas juba päris kuum. Seetõttu tegime mere ääres umbes pooletunnise peatuse, mille käigus õnnestus mul ka sellel aastal esimest korda meres ujumas käia. Inge arvas küll, et ega see õige ujumine ei onud, pigem selline kiire vetteistumine. Nagu alati oli tal õigus, sest vesi oli üsna karge.

Sealt edasi suundusime Frederikshavn’i sadamasse kust meid praam viis Göteborgi. Meie öömaja on täna linnakeses nimega Mölnlycke. Kui veab, siis on ehk sellest mõni pilt järgmises postituses. Homme ongi viimane sõidupäev. Eesmärk on õhtuks jõuda Kappelskäris praamile, mis peaks meid siis ülehomme hommikul Paldiskis maha panema.

The weather in Denmark had generally been cool, and the forecast didn’t promise much good for today either. However, it turned out to be a wonderfully beautiful and warm day. In Skagen, it even got quite hot. Therefore, we made about a half-hour stop by the sea, during which I managed to go for my first swim in the sea this year. Inge did say that it wasn’t really swimming, more like a quick dip. As always, she was right, because the water was quite chilly.

From there, we headed to the port of Frederikshavn, where a ferry took us to Gothenburg. Our accommodation tonight is in a small town called Mölnlycke. If we’re lucky, there might be a picture of it in the next post. Tomorrow is our last driving day. The goal is to reach the ferry in Kapellskär by the evening, which should then drop us off in Paldiski the morning after tomorrow.

Eilse päeva postitus ilmub tehnilistel põhjustel täna. Tehnilisi põhjuseid on kaks: esiteks olime eile õhtuks väga väsinud ja teiseks ei olnud meil veel pilte. Nüüd on mõlemad põhjused kõrvaldatud ja siin ongi eilse päeva kokkuvõte.

Eile oli samuti pikemat sorti sõidupäev. Meie eesmärgiks oli jõuda võimalikult varakult ööbimiskohta Taanis, et siis külastada mesinikku, kelle juures Inge eelmisel aastal praktikal oli.

Sõidupäev kulges ilma vahejutumiteta, istusime ainult üheks suuremas ummikus Hamburgi lähedal, aga ka seal toimus pidev liikumine ja natuke sai mööda sõita ka.

The post for yesterday is appearing today due to technical reasons. There are two technical reasons: first, we were very tired by the evening, and second, we didn’t have any pictures yet. Now both reasons have been resolved, and here is the summary of yesterday.

Yesterday was also a longer driving day. Our goal was to reach our accommodation in Denmark as early as possible, so we could visit the beekeeper with whom Inge had interned last year.

The driving day went without any incidents, except for sitting in a larger traffic jam near Hamburg, but even there, the traffic was moving continuously, and we could drive a bit as well.

Meie seekordne öömaja asus Randersi nimelise linna külje all kohas nimega Olsson B&B. Selles hoones asus vanasti meierei aga nüüd on sellest saanud mõnus majutusasutus. Eriti tundus see sobivat lastega peredele, sest hinna sees oli basseind, kus lastele meeldis hullata.

Tegelikult meil eriti aega ei olnudki ringi vaadata, sest hüppasime uuesti tsiklile ja sõitsime veel 30 kilomeetrit. Meie sihtkohaks oli mesindustalu, kus Inge eelmisel aastal praktikal oli. Selles kohas olin ma juba ka eelmisel aastal tsikliga käinud.

Seal võeti meid väga sõbralikult vastu ja kaeti väga maitsev õhtusöök Meie seltskonnas oli väga erinevaid inimesi: Jaanus kes pidevalt Taanis töötab ja kellega ma olin eelmisel aastal juba kohtunud, Anu, kes õppis koos Ingega Olustveres ja lõpetas just oma 4-nädalast tööperioodi, Helena, kes elab talvel Mehhikos ja kes ka igal suvel Taanis mesilatega töötab ja lõpuks kõige tähtsamad – peremees ja perenaine – Ivan ja Dorte. Meil oli väga lõbus ja öömajale jõudsime alles pimedas.

Our accommodation this time was located just outside the city of Randers, at a place called Olsson B&B. This building used to be a dairy, but it has now been transformed into a pleasant lodging. It seemed particularly suitable for families with children, as it included a pool where kids enjoyed playing.

We didn’t actually have much time to look around because we quickly hopped back on the motorcycle and drove another 30 kilometers. Our destination was the beekeeping farm where Inge had interned last year. I had already visited this place on a motorcycle last year.

We were received very warmly there and treated to a delicious dinner. Our group included a variety of people: Jaanus, who works in Denmark regularly and whom I had met last year, Anu, who studied with Inge in Olustvere and had just finished her 4-week work period, Helena, who spends winters in Mexico and works with bees in Denmark every summer, and finally, the most important – the host and hostess – Ivan and Dorte. We had a lot of fun and returned to our accommodation only after dark.

Täna asusime koduteele. See viis meid veel läbi Prantsumaa. Nagu juba tavaks valisime lõunapuhkuseks ühe vaatamisväärsuse ja seekord oli see vanade roomlaste teater linnakeses nimega Autun. See pärineb 1st sajandist ja on väga hästi säilinud. Lisaks viis see meid kiirteest kõrvale ja võimaldas veelkord nautida kaunist Prantsumaa loodust ja väikeseid maalilisi linnakesi.

Today, we set off on our way home. This took us through France once more. As usual, we chose a sightseeing spot for our lunch break, and this time it was an ancient Roman theater in a small town called Autun. It dates back to the 1st century and is very well preserved. Additionally, it took us off the highway and allowed us to enjoy the beautiful French countryside and small picturesque towns once again.

Õhtuks jõudsime meie tänasesse peatuspaika – linna, mille nimeks on Nancy. See osutus imetoredaks üllatuseks. Linn on väga maaliline, seal on palju ilusat arhitektuuri, imeline ajalooline väljak, kaunis park ja palju muud. Ma ei püüagi seda sõnades edasi anda. Ehk pildid aitavad. Kõige parem on tulla ja ise järgi vaadata.

By evening, we arrived at our stop for the day – a city called Nancy. It turned out to be a delightful surprise. The city is very picturesque, with lots of beautiful architecture, a wonderful historical square, a lovely park, and much more. I won’t even try to convey it in words. Maybe the pictures will help. The best way is to come and see for yourself.

Homme meie teekond jätkub. Seniks aga naudime und meie väikeses kuid mõnusas apartmendis.

Tomorrow our journey continues. Until then, we will enjoy our sleep in our small but cozy apartment.

Tänaseks sihtpunktiks oli meil Puy-de-Dome. See on vana vulkaan Clermont-Ferrand’i lähistel. Põhilised faktid selle kohta on järgmised: kõrgus 1,400 m, viimane aktiivne periood – ca 10,000 aastat tagasi, kaugus linnast – 13 km.

Kõige suuremaks takistuseks tippu jõudmisel tundus olevat liigne palavus. Linnas on temperatuur stabiilselt üle 30 kraadi. Et palavust vältida ärkasime kell 5 ja peale kiiret hommikusööki sõitsime välja.

Our destination for today was Puy-de-Dome. It is an old volcano near Clermont-Ferrand. The main facts about it are as follows: height 1,400 m, last active period – about 10,000 years ago, distance from the city – 13 km.

The biggest obstacle to reaching the summit seemed to be the excessive heat. The temperature in the city has been steadily over 30 degrees. To avoid the heat, we woke up at 5 AM and, after a quick breakfast, set out.

Selle mäe otsa saab mitut moodi. Põhimõtteliselt on kaks varianti – lihtne, sõita üles rongiga ja keeruline, minna jala. Selleks, et kogu protsessi täielikult nautida, valisime loomulikult teise variandi. Alguses oli tõus lauge, aga varsti muutus see päris järsuks.

Varahommikune mäkketõus oli mõnus. Puudevarjus oli temperatuur mõnus ja ka rahvas ei olnud liiga palju. Suur osa mäkketõusjatest olid tulnud sporti tegema ja jooksid nii üles kui ka alla. Mõned tegid seda kohe mitu korda. See oli ka meile heaks motivaatoriks.

There are several ways to get to the top of this mountain. Basically, there are two options – the easy way, by taking the train up, and the hard way, by walking. To fully enjoy the entire process, we naturally chose the latter option. Initially, the climb was gentle, but soon it became quite steep.

The early morning ascent was pleasant. In the shade of the trees, the temperature was comfortable and there weren’t too many people. A large part of the climbers had come for exercise and were running both up and down. Some were doing it multiple times. This was also a good motivator for us.

Selle mäe otsa on meiesugused roninud juba aastatuhandeid. Ristiusu eelsel ajal toimusid tipus erinevad usuriitused. Mäe otsas käidi palverännakutel. Hiljem 19. saj. lõpul 20. saj. alguses leidis aset esimene tõus tippu nii jalgratta kui autoga. Sellel mäel on kulgenud ka Tour de France trass. Jooksu rekord on väidetavalt veidi üle 11 minuti. Seega oli meil palju eeskujusid.

People like us have been climbing this mountain for millennia. In pre-Christian times, various religious rituals took place at the summit. Pilgrimages were made to the top. Later, in the late 19th and early 20th centuries, the first ascents to the summit by bicycle and car took place. The Tour de France route has also passed over this mountain. The running record is reportedly just over 11 minutes. So, we had many role models.

Meil võttis tippu jõudmine umbes 1.5 tundi. See võttis selja märjaks ja peab üles tunnistama, et tegime rajaäärsetel pinkidel mitu puhkepausi. Lõpuks olimegi tipus ja siin oli palju huvitavat.

It took us about 1.5 hours to reach the summit. It made us sweat, and I have to admit that we took several breaks on the benches along the trail. Finally, we were at the top, and there was a lot of interesting things to see.

Tipust avanesid imelised vaated. Sealt oli näha meie peatuskoht Clermont-Ferrand. Linn oli aga praktiliselt kaetud uduvinega. Puy-de-Dome on tegelikult osa vulkaanide ahelikust. Seega oli siit hästi nähe mitmeid teisi vulkaane. Tipus oli väga palju imeilusaid aasalilli, millel sumisesid mesilased.

The summit offered amazing views. From there, we could see our stop, Clermont-Ferrand. However, the city was practically covered in a haze. Puy-de-Dome is actually part of a chain of volcanoes, so several other volcanoes were clearly visible from here. The summit had many beautiful meadow flowers, buzzing with bees.

Veel oli tipus mitu inimtekkelist põnevat objekti. 1870ndatel aastatel rajati siia ilmavaatlusjaam ja füüsika labor. Selle ehituse käigus tuli välja midagi veel põnevamat – vana Rooma aegne tempel. See tempel pärines ca 2 aastasajast peale kristust. Väljakaevamistel leiti sealt kivist silt kuhu oli kirjutatud, kellele see tempel oli pühendatud. Selleks oli Mercurius, kes oli kaubanduse, reiside (ja ka varguse) jumal. Kuna ka meie oleme reisilised, siis tundsime kohe selle kohaga sidet.

Mäetipus ringi vaadates läks aeg kiiresti ja inimesi tuli järjest juurde. Suur grupp tegeles joogaga ja rohkesti oli ka langevarjuga lendajaid.

There were several fascinating man-made objects at the summit. In the 1870s, a weather observation station and a physics lab were established here. During this construction, something even more exciting was discovered – an old Roman temple. This temple dated back to around the 2nd century AD. During the excavations, a stone sign was found, indicating to whom the temple was dedicated. It was dedicated to Mercury, the god of commerce, travel (and also theft). Since we are travelers as well, we immediately felt a connection with this place.

As we explored the summit, time flew by, and more people kept arriving. A large group was practicing yoga, and there were also many paragliders.

Mäest alla tulek läks palju lihtsamalt kui üles ronimine. Puhus mõnus tuuleke ja ka puud andsid varju, seega ei olnud kuumus nii hull kui alguses kartsime. Tegime siiski ka alla tulles paar puhkepausi. Inimesi oli rohkem kui hommikul ja jooksjaid vähem. Muljetavaldav oli üks isa koos väikese pojaga, kes koos joostes laskusid. Poiss jooksis väga tublilt, aga veel muljetavaldavam oli isa, kellel ühe jala asemel oli protees.

Ei tea kas see oli varasest ärkamisest või füüsilisest pingutuses, aga väga mõnus oli enne parklasse jõudmist korra metsa alla pikali visata ja pikutada.

Linn võttis meid vastu 35-kraadise kuumusega. Kui me aga oma majutuskohta jõudsime hakkas umbes poole tunni pärast tugev äike, tuul tõusis ja sadas ka rahet. Peale seda oli linn täis puudelt rebitud lehti ja murdunud oksi.

Descending the mountain was much easier than climbing up. A pleasant breeze was blowing, and the trees provided shade, so the heat wasn’t as bad as we initially feared. Nevertheless, we still took a few breaks on the way down. There were more people than in the morning and fewer runners. One particularly impressive sight was a father with his young son, who were running down together. The boy ran very well, but even more impressive was the father, who had a prosthetic leg.

Perhaps it was the early start or the physical exertion, but it felt wonderful to lie down and rest for a bit in the forest before reaching the parking lot.

The city greeted us with a scorching 35-degree heat. However, about half an hour after we arrived at our accommodation, a strong thunderstorm began, the wind picked up, and there was even hail. Afterward, the city was strewn with leaves torn from the trees and broken branches.

Põhimõttelisel olemegi jõudnud oma reisi sihtpunkti – linna nimega Clermont-Ferrand. Siia plaanime jääda mitmeks päevaks, et siinse ümbruskonnaga tutvuda. Tänased muljed selles kohast piirduvad orienteerumisega meie majutuskoha ümber, et (1) leida see üles, (2) leida parkimiskoht tsiklile, (3) leida pood, et osta süüa. Pikemalt kirjutame selles linnast juba edaspidi.

Essentially, we have arrived at our travel destination – a city called Clermont-Ferrand. We plan to stay here for several days to explore the surrounding area. Today’s impressions of this place are limited to getting oriented around our accommodation in order to (1) find it, (2) find a parking spot for the motorcycle, and (3) find a store to buy food. We will write more about this city later on.

Tänased põhilised muljed on pärit hoopis linnast nimega Moulins. Sattusime sinna täiesti juhuslikult. Kuna tänane teekond oli üsna lühike, vaid umbes 250 kilomeetrit, siis esialgu me suuremat peatust ei planeerinud. Plaanis oli teha lihtsalt paus poolel maal teeäärses tanklas. Selle pausi ajal aga leidsime, et meie majususse saame sisse alles alates kella 17st. Et aega parajaks teha otsisime, mida ümbruskonnas vaadata. Silma jäi 8 km kaugusel asuv kostüümide näitus ja asusimegi sinna teele.

Today’s main impressions are from a town called Moulins. We ended up there completely by chance. Since today’s journey was quite short, only about 250 kilometers, we didn’t initially plan for a major stop. The plan was to simply take a break at a roadside gas station halfway. During this break, however, we found out that we could only check into our accommodation after 5 PM. To pass the time, we looked for something to see in the surrounding area. We noticed a costume exhibition located 8 km away, so we decided to head there.

Muuseum asus ajaloolises hoones, mis on pärit Louis XV valitsemisajast. Kunagi asus selles hoones ratsaväe kasarm. Muuseum avati siin 2006 aastal. Muljet avaldavad on puud, mis muuseumi ümbritsevad, kuna need on kujundatud väga huvitavalt. Muuseumi esisel platsil õitsesid aga magnooliad.

The museum was located in a historical building dating back to the reign of Louis XV. This building once housed a cavalry barracks. The museum was opened here in 2006. The trees surrounding the museum are impressive, as they are designed in a very interesting way. Magnolias were blooming in the square in front of the museum.

Muuseumis oli väljas kaks ekspositsiooni. Rudolf Nureyev’i poolt muuseumile annetatud kollektsioon. See sisaldas nii tema lavakostüüme kui ka isiklikke esemeid. Teine oli Philippe Decouflé kostüümide väljapanek. Ma ei pea ennast eriliseks balleti asjatundjaks, seega oli väljapanek väga huvitav.

Nureyevi kohta võib rohkem infot leida Wikipediast. Siin on aga mõned faktid, mis mulle meelde jäid. (1) Nureyev sündis rongis Irkutski lähedal, kui tema ema oli teel oma mehe juurde Vladivostokki, (2) Tema vanemad oli moslemid, (3) Ta põgenes NSVLst 1961 aastal, (4) Kuigi ta oli superstaar, kelle sõpruskonda kuulusid Mick Jagger, Liza Minelli, Andy Warhol ja palud teised kuulsused, meeldis talle üksindus, (5) Enamuses klassikalistes ballettides olid põhifookuses naiste osad, seega tegi Nureyev meeste osad ümber, et neid rohkem esile tõsta. (6) Enne oma surma 1993 aastal tegi ta eduka debüüdi dirigendina.

The museum featured two exhibitions. One was a collection donated to the museum by Rudolf Nureyev. It included both his stage costumes and personal items. The other was a display of costumes by Philippe Decouflé. I don’t consider myself a particular expert on ballet, so the exhibition was very interesting.

You can find more information about Nureyev on Wikipedia. Here are some facts that stood out to me: (1) Nureyev was born on a train near Irkutsk while his mother was on her way to join her husband in Vladivostok, (2) His parents were Muslims, (3) He defected from the USSR in 1961, (4) Although he was a superstar with friends like Mick Jagger, Liza Minnelli, Andy Warhol, and many other celebrities, he enjoyed solitude, (5) In most classical ballets, the main focus was on the female roles, so Nureyev reworked the male roles to highlight them more, (6) Before his death in 1993, he made a successful debut as a conductor.

Tänase postituse lõpetan Pransusmaa lehmadega, kes on saanud modelliks kunstnikele.

I will conclude today’s post with the cows of France, who have become models for artists.

Tänase päeva veetsime Saksamaal. Hommik algas mõnusa hommikusöögiga meie väikeses hotellikeses. Selliste sõidupäevade juures on kurb see, et igas peatuspaigas ei ole lihtsalt aega pikemalt ringi vaadata. Seega jäid Dresdeni vaatamisväärsused meie jaoks järgmist korda ootama. Suur tänu Marile, kes oma kodulinna kohta häid soovitusi jagas. Need kuluvad ära järgmisel korral.

We spent today in Germany. The morning started with a nice breakfast at our little hotel. The sad part about these travel days is that there simply isn’t time to look around each stop for long. Therefore, Dresden’s sights are left for us to explore next time. Many thanks to Mari, who shared good recommendations about her hometown. These will come in handy next time.

Erinevalt eilsest päevas oli tänane päeva algus pilves ja jahedam. See oli väga mõnus. Tänane lõunapeatus oli hoopis teist moodi. Käisime külas Inge vennatütrel Angelal. Selleks põikasime sisse Nürnbergi. Nautisime mõnusat vestlust ja kodus lõunasööki ning asusime teele tänase sihtpunkti Heidelbergi poole.

Unlike yesterday, today’s start was cloudy and cooler. It was very pleasant. Today’s lunch stop was quite different. We visited Inge’s niece Angela. For that, we made a detour to Nuremberg. We enjoyed a nice conversation and a homemade lunch before heading towards today’s destination, Heidelberg.

Heideberg on väga vana ülikoolilinn. Sealne ülikool on Saksamaa vanim ja ka üks vanimatest tegutsevatest ülikoolidest kogu Euroopas. See ülikool asutati aastal 1386. Tegime pika jalutuskäigu vanalinnas. See on imeilus. Kuna tegemist on ülikoolilinnaga oli näha väga palju noori inimesi. Väga palju liiguti ka ringi jalgratastega. Loodan, et meie pildid annavad veidikenegi neid muljeid edasi.

Heidelberg is a very old university town. Its university is the oldest in Germany and one of the oldest continuously operating universities in Europe. This university was founded in 1386. We took a long walk in the old town. It is beautiful. Since it is a university town, we saw a lot of young people. Many people were also getting around by bicycle. I hope our pictures convey at least some of these impressions.

Täna hommikul ärkasime vara. Juba õhtul ujumast tulles tekkis plaan päeva alustada varahommikuse ujumisega. Jalutasime läbi imekauni männimetsa ja seda mis edasi juhtus võib vaadata piltidelt.

This morning we woke up early. Already in the evening, after coming back from swimming, we made a plan to start the day with an early morning swim. We walked through the beautiful pine forest and what happened next can be seen in the pictures.

Peale värskendavat suplust pakkisime asjad ja asusime teele. Sihtpunktis on meil täna Łódż, aga lõunapausi plaanime teha linnas nimega Łomża.

After a refreshing swim, we packed our things and set off. Our destination today is Łódź, but we plan to have a lunch break in a city called Łomża.

Łomżasse saabumine oli veidi vaevaline. Kiirtee oli just seal mingil põhjusel suletud ja kogu liiklus läks läbi selle 60 tuhande elanikuga linnakese. Kui me ei oleks seda peatust planeerinud oleksime lihtsalt selles linnast ummikut kirudes läbi sõitnud. Õnneks keerasime aga teelt kõrvale ja avastasime palju huvitavat.

Arriving in Łomża was a bit difficult. The highway was closed there for some reason, and all the traffic went through this town of 60,000 inhabitants. If we hadn’t planned this stop, we would have just driven through the town, cursing the traffic jam. Fortunately, we turned off the road and discovered many interesting things.

Tänaste peatuskohtade kontekstis oleks asjakohane rääkida Poola tähest “Ł”. See näeb välja nagu tavaline L-täht ja paljud nii seda ka hääldavad. See on aga suur eksitus. Tegelikult tuleb seda hääldada nagu inglise keelset W-tähte, sarnaselt sõnaga water.

In the context of today’s stops, it would be appropriate to talk about the Polish letter ‘Ł.’ It looks like a regular L and many pronounce it that way. However, this is a big mistake. In fact, it should be pronounced like the English letter W, similar to the word ‘water.’

Meie Łomża visiit lõppes väikese jalutuskäiguga ja einega mõnusas sushi restoranis.

Our visit to Łomża ended with a little walk and a meal in a nice sushi restaurant.

Edasi kulges meie teekond Łódżi. Tegemist on Poola suuruselt neljanda linnaga. Siin meil erilisi plaane ei olnud. Kõik oli väga lihtne – 1. Google mapsi sisestada otsingusõnaks “pizza”, 2. Valida kõrgeima reitinguga koht, mis on mõnusa jalutuskäigu kaugusel ja 3. Hakata astuma.

Meie jalutuskäik viis läbi mitme huvitava koha. Kõigepealt jalutasime läbi surnuaia. Poola surnuaed on väga erinev Eesti omast, aga väga kaunis. Edasi jalutasime läbi kloostrikooli õue ja mööda kirikust kus käis õhtune jumalateenistus. Piilusime seal ukse vahelt sisse, aga ei jäänud pikalt. Pizza ju ootab.

Pizza koht oli esmapilgul veidi kahtlane. Ta asus ühe korrusmaja keldris. Astusime aga julgesti sisse. Selles kohas rääkisid teenindaja ainult Poola keelt. Selles ei olnud aga midagi, meie suudame pizzat ja õlut tellida igas keeles. Pizza oli mõnusal krõbe ja õlu sobis sinna kõrvale ideaalselt.

Our journey continued to Łódź. It is the fourth largest city in Poland. We didn’t have any special plans here. Everything was very simple – 1. Enter “pizza” as the search term in Google Maps, 2. Choose the highest-rated place that is within a pleasant walking distance, and 3. Start walking.

Our walk took us through several interesting places. First, we walked through a cemetery. Polish cemeteries are very different from Estonian ones and it looked very nice. Then we walked through the courtyard of a monastery school and past a church where an evening service was taking place. We peeked in through the door but didn’t stay long. The pizza was waiting.

At first glance, the pizza place looked a bit suspicious. It was located in the basement of an apartment building. However, we stepped in confidently. The staff at this place only spoke Polish. But that was no problem, we can order pizza and beer in any language. The pizza was nicely crispy, and the beer complemented it perfectly.

Lõpuks ometi oleme jälle teel 🙂 Meie viimasest ühisest motomatkast on niiiii palju aega möödas ja me ei suuda isegi meenutada, miks meil nii pikk paus vahele jäi. Covidi aeg on arusaadav, siis tegime ühe pisikese treti Lätti, peale seda olin mina ühe suve Eestis ja järgmisel suvel Taanis mesinduspraktikal, aga mis meid enne Covidit sõita takistas, ei mäletagi… 🙂

Finally, we are on the road again 🙂 So much time has passed since our last motorcycle trip together, and we can’t even remember why we had such a long break. The COVID period is understandable, then we made a short trip to Latvia, after that I was in Denmark for a month-long beekeeping internship, but what stopped us before that, I can’t remember.

Aga see polegi nii oluline enam, oluline on see, et oleme taas koos teel ja naudime seda olemist täiega.. võib-olla ma praegu tiba optimist, alles esimene päev ju :), eks näeb, mis siin kahe nädalaga juhtuma hakkab..

Aga kuhu siis seekord? Reisi sihtkohaks valis Teet Prantsusmaal asuva Parc naturel régional des Volcans d’Auvergne. Lihtsalt meenutuseks, et meie kõige esimene motoreis viis meid samuti Prantsusmaale. Käisin siis just prantsuse keelt õppimas, lihtsalt niisama, mulle see keel lihtsalt niiväga meeldib… ja siis Teet rõõmsalt arvaski, et nüüd võiks Prantsusmaale sõita, ma ju oskan nüüd nendega rääkida :). No hakkama saime, siis küll selliseid toredaid abilisi ei olnud, nagu praegu. Meil oli väike sõnaraamat kaasas ja saime kõik jutud räägitud ja asjad aetud. Tookord me veel reisiblogi ei pidanud, seetõttu meie esimesest reisist Bretanniasse kuskil juttu polegi.

Praeguse reisi jaoks olen Duolingos kohusetundlikut 76 päeva järjest prantsuse keelt meelde tuletanud, päris tore on olnud, usun, et saame seegi kord hakkama :).

Tänasest päevast tegeliklt midagi väga suurt kirjutada polegi, ainult sõitsime, Tallinnast Leetu Veisiejai’sse, Poole piiri lähedal. Kui Eestis ja Lätis oli ennelõunane aeg väga mõnus, Lätis saime tiba vihmagi, siis Leedu tervitas meid 32 kraadiga, kusjuures kuni kella 18ni oli veel 30 kraadi, viimased 150 km oli ikka palav sõita :), teed olid väiksemad ja kiirus madalam. Muidu suure kiirusega sõites tuulutab ikka läbi mõnusalt selle palavaga.

Ööbime täna Verslo ir svetingumo profesinės karjeros centras kooli ühiselamus, millest I korrus on hotelliks tehtud, ilus, puhas, lähedal väike pood, kust saime kõik vajaliku õhtu- ja hommikusöögiks. Ning mis kõige parem, 10 min jalutaskäigu kaugusel imemõnus järveke, see oli küll kirsike tordil tänasele päevale.

But that’s not so important anymore; what matters is that we are on the road together again and enjoying it to the fullest… maybe I’m a bit optimistic right now, it’s only the first evening of the first day :), we’ll see what happens over these two weeks…

So, where to this time? Teet chose the Parc naturel régional des Volcans d’Auvergne in France as our travel destination. Just a reminder, our very first motorcycle trip also took us to France. I went there to learn French, just because I like the language so much… and then Teet had the idea that we could travel to France, since now I could speak with the locals :). We managed well, even though we didn’t have the nice helpers we do now. We had a small dictionary with us and got by with all our conversations and tasks. Back then, we didn’t keep a travel blog, so there’s no record of our first trip to Brittany.

For this trip, I’ve been diligently refreshing my French on Duolingo for 76 consecutive days, it’s been quite fun, and I believe we’ll manage just fine this time too :).

There’s not much to write about today, we just drove from Tallinn to Veisiejai in Lithuania, near the Polish border. While the morning in Estonia and Latvia was very pleasant, and we got a bit of rain in Latvia, Lithuania welcomed us with 32 degrees Celsius, and it was still 30 degrees until 6 PM, making the last 150 km quite hot to ride :).

We are staying in the dormitory of the Verslo ir svetingumo profesinės karjeros centras school, the first floor of which has been converted into a hotel. It’s nice, clean, and there’s a small shop nearby where we got everything we needed for dinner and breakfast. And the best part, there’s a lovely little lake just a 10-minute walk away, which was the cherry on top for today’s journey.

Homme jätkame juba Poolas

Tomorrow we will continue the trip in Poland.