2012 Horvaatia

Tervitused Leedu-Poola piiri lähedalt!

Tavapäraselt oleme oma reisi alustanud varahommikuse väljasõiduga Tallinnast, seekord startisime juba reede õhtul, kuna tahtsime öö veeta Tormise ja Signe juures nende armsas suvekodus Kablis. Siim on samuti seal nö. asumisel 🙂 ja nii oligi hea võimalus praktiliselt Läti piirini välja sõita, Siimu näha ja mõnusa seltskonnaga saunatada-veinitada.

Greetings from near the Lithuania-Poland border!

Usually we’ve started our trips with an early morning departure from Tallinn, but this time we started on Friday evening, as we wanted to spend the night at Tormis and Signe’s lovely summer house in Kabli. Siim is also there on so-called residence 🙂 so it was a good opportunity to ride practically to the Latvian border, see Siim and sauna-wine with pleasant company.

Kablist startisime laupäeva hommikul kell 10, võtsime suuna meile juba tuttava kämpingu poole Poola piiri lähedal Silaciais. Teed olid head, kaasliiklejad viisakad ja sõbralikud, ilm oli sõiduks väga sobilik, temperatuur kõikus 18-22 soojakraadi vahel, nii et esimene sõidupäev möödus ilma märkimisväärsete vahejuhtumiteta. Panin tähele, et sellel aastal on meietaolisi matkaselle tunduvalt rohkem teedel näha, varasematel aastatel pole ma nii palju kahekesi ühel rattal paarikesi näinud…

We started from Kabli on Saturday morning at 10 o’clock, heading towards the already familiar campsite near the Polish border in Silaciai. The roads were good, fellow travelers were polite and friendly, the weather was very suitable for riding, the temperature fluctuated between 18-22 degrees Celsius, so the first day of driving passed without significant incidents. I noticed that this year there are significantly more touring couples like us on the roads, in previous years I haven’t seen so many couples riding two on one bike…

Teet tegi selle aasta esimese järvesupluse, minu jaoks peab vesi ikka väga soe olema, enne kui ma varbad sinna sisse pista sooviks 🙂

Pühapäeval tuleb pikem sõit, plaanime Krakowi lähedusse kämpingusse jõuda, sõita tuleb ~ 700 km.

Teet took this year’s first lake swim, for me the water has to be very warm before I’d want to dip my toes in 🙂

On Sunday there will be a longer ride, we plan to reach a campsite near Krakow, we’ll have to ride ~ 700 km.

Läbi Poola sõidu juures on üks hea asi, nimelt see kui see ükskord lõpeb. Siin on kokkuvõtlik ülevaade meie päevast:

Alustasime hommikul enne kella üheksat. Ilm oli päikesepaisteline, kuid varsti läks see üle ja taevas kattus pilvedega. Sõitsime peaagu ühe hooga välja linnakesse nimega Lomza. Seal oli meie sihtpunktiks McDonaldsi restoran. Põhjuseks mitte see, et me hullud kiirtoidu fännid oleksime, vaid seal saadaolev tasuta internetiühendus. Peale erinevate tehniliste raskuste ületamist saigi sealt üles riputatud meie eelmine blogipostitus.

There’s one good thing about driving through Poland, namely when it finally ends. Here’s a summary of our day:

We started in the morning before nine o’clock. The weather was sunny, but soon it changed and the sky became cloudy. We rode almost in one go to a town called Lomza. Our destination there was a McDonald’s restaurant. The reason wasn’t that we’re crazy fast food fans, but the free internet connection available there. After overcoming various technical difficulties, we managed to upload our previous blog post from there.

Edasi kulges teekond Varssavi poole. Varssavi ümbruses on ehitatud juba päris palju kiirteid, see tõstis oluliselt meie liikumiskiirust. Poola pealinna ümbritsev ringtee oli küll tüütu. Lugematud foorid, palju autosid ja hektiline liiklus. Oli hea meel, kui Krakowi poole suunduvat maanteed mööda linnast eemale saime.

Teekond Varssavist Krakowisse näitas hästi Poola kontraste. Kahte suurt Poola keskust ühendav maantee oli kohati kiirtee, siis aga muutus tüüpiliseks Poola maanteeks (see tähendab kitsas, autosid täis ja ilma eriliste möödasõiduvõimalusteta). Vahepeal võis arendada kiirust kuni 120 km/h, siis aga läbis tee kilomeetrite viisi asulaid, kus kiirusepiirang oli 60. Ka liiklejad olid väga erinevad, oli neid kes piirangutest absoluutselt kinni ei pidanud ja ka neid, kes ka 60ne alas sõitsid 40ga. Seega igav meil ei olnud.

The journey continued towards Warsaw. Quite a few highways have already been built around Warsaw, which significantly increased our speed. However, the ring road surrounding the Polish capital was annoying. Countless traffic lights, many cars and hectic traffic. We were glad when we got away from the city on the road heading towards Krakow.

The journey from Warsaw to Krakow showed Poland’s contrasts well. The road connecting the two major Polish centers was sometimes a highway, but then turned into a typical Polish road (meaning narrow, full of cars and without special overtaking opportunities). At times you could develop speeds up to 120 km/h, but then the road went through settlements for kilometers where the speed limit was 60. The drivers were also very different, there were those who absolutely didn’t follow the limits and also those who drove 40 in 60 zones. So we weren’t bored.

Korra tekitas elevust ka reklaam, mida Inge teeservas nägi – Sex Shop ja natuke allpool kiri samoobsluzivanie. Mida see küll tähendada võis, see jäigi mõistatuseks 🙂

Öömajale jäime motelli linnakeses nimega Wieliczka. See koht on tuntud oma soolakaevandusmuuseumi poolest. Homse päeva veedamegi siin ja tutvume Poola vaatamisväärsustega. Motelli juures nägime Norra numbrimärgiga vanemat matkabussi ja tegime omanikega juttu. Nemad olid perega just päeva soolakaevandustes veetnud ja pidid esmaspäeval sama teed pidi, kust meie just tulime, Varssavisse sõitma, nii et saime omavahel muljeid ja soovitusi jagada. Norrakad olid ka pikemal reisil, kokku 3 nädalat matkavad, olid ka Eestist-Lätist-Leedust läbi tulnud.

Once there was also excitement about an advertisement that Inge saw by the roadside – Sex Shop and a little below the text samoobsluzivanie. What that could mean remained a mystery 🙂

We stayed overnight at a motel in a town called Wieliczka. This place is known for its salt mine museum. We’ll spend tomorrow here and get acquainted with Polish sights. At the motel we saw an older camper van with Norwegian license plates and chatted with the owners. They had just spent the day in the salt mines with their family and had to drive to Warsaw on Monday on the same road we had just come from, so we could share impressions and recommendations with each other. The Norwegians were also on a longer trip, touring for 3 weeks in total, and had also come through Estonia-Latvia-Lithuania.

Meie lõpetasime oma pika reisipäeva kohalikust pizzapoest ostetud Mexicana pizzaga, kõrvale poola õlut ja valget veini, väga hea oli!!

We ended our long travel day with Mexicana pizza bought from a local pizza shop, with Polish beer and white wine on the side, it was very good!!

Tänane päev oli meil planeeritud täiesti rattavabaks. Wieliczka linnakeses, kus me peatume, asub üle maailma tuntud soolakaevandus. Rahvast käib seal palju, aastas ~1 milj. külastajat. Giidi sõnul on suvistel nädalavahetustel 5000-7000 külastajat päevas, nii et võite ette kujutada, milline rahvaste paabel seal koos käib. Omapead kedagi kaevandustesse ei lasta, tuli registreeruda sobiva keelega gruppi ja 2,5 tunnine ringkäik maaalustes koobastes algas.

Today was planned to be completely bike-free for us. In Wieliczka, where we’re staying, there is a world-famous salt mine. Many people visit there, about 1 million visitors per year. According to the guide, on summer weekends there are 5000-7000 visitors per day, so you can imagine what a babel of nations gathers there. Nobody is allowed into the mines on their own, we had to register for a group with a suitable language and a 2.5-hour tour in underground caves began.

Ma ei hakka kõigest üksikasjalikult kirjutama, võite vaadata www.kopalnia.pl või veelgi parem, kui siiakanti satute, käige seal kindlasti ära, soovitan soojalt. Muljet avaldas fakt, et 2,5 tunni jooksul saime ülevaate ainult 1%-st kogu sellest kaevandusest. Käike pidi kokku olema ~300 km!! No kui arvestada seda, et 700 aastat on seal kaevatud ja uuristatud, siis võib see isegi tõsi olla. Koobastesse on sisse ehitatud kaunis kirik, kus igal pühapäeval teenistus toimub ja kus ka laulatusi läbi viiakse, seal on erinevad konverentsiruumid, ballisaalid, kontserdisaalid ja need kõik on soolakoobaste sisse ehitatud. Kujutate ette, kui tervislik seal olla on 🙂

I won’t write about everything in detail, you can check www.kopalnia.pl or even better, if you end up in this area, definitely visit there, I warmly recommend it. I was impressed by the fact that in 2.5 hours we got an overview of only 1% of this entire mine. There are supposed to be ~300 km of passages in total!! Well, considering that they’ve been mining and excavating there for 700 years, it might even be true. A beautiful church has been built into the caves, where services are held every Sunday and where weddings are also conducted, there are various conference rooms, ballrooms, concert halls and all of these are built into the salt caves. Can you imagine how healthy it is to be there 🙂

Kui keegi on jalgrattaspordist huvitatud, siis ta kindlasti teab, et täna toimus 69. Tour Polonia Krakowi etapp. Kuna meie kõige suuremad huvilised just pole, saime sellest teada, kui ootasime pikemat aega bussi, millega Krakowisse sõita ja juhuslikult märkasime sildikest, millest lugesime välja, et linnaliiklus on paar tundi seiskunud, kuna Krakowi rattatuur läbib ka Wieliczka linnakest. Nii sattusimegi täiesti ootamatult Polonia touri keskele. Võtsime teiste linnakodanikega ratturid aplauside saatel vastu ja kui liiklus taas elavnes, sõitsime hoopiski rongiga Krakowisse, kus jõudsime veel ka ratturite finisit näha.

If someone is interested in cycling sports, they certainly know that today the 69th Tour Polonia Krakow stage took place. Since we’re not the biggest fans, we learned about it when we were waiting a long time for a bus to Krakow and accidentally noticed a sign from which we read that city traffic had stopped for a couple of hours because the Krakow cycling tour also passes through the town of Wieliczka. So we ended up completely unexpectedly in the middle of the Polonia tour. We welcomed the cyclists with applause along with other townspeople and when traffic resumed, we instead took a train to Krakow, where we also managed to see the cyclists’ finish.

Me ei ole oma reisidel Poolas kunagi pikemalt peatunud, aga täna oli meil tõesti plaan natukenegi Krakowi linna uudistada. Tegime paaritunnise tiiru vanalinnas, väga ilus oli…, niikaua, kui saime korraliku paduvihma kaela. Loomulikult polnud meil vihmavarju ja kuna pidime rongi peale jõudma, siis polnud aega ka kuskil kohvikus istuda. Olime täiesti läbimärjad ja tilkusime sõna otseses mõttes, aga loodetavasti soolakoobastes veedetud aeg tugevdas meie immuunsüsteemi 🙂 ja mingeid tervisekomplikatsioone ehk ei teki.

We’ve never stayed longer in Poland on our trips, but today we really had a plan to explore Krakow a bit. We did a couple-hour tour of the old town, it was very beautiful…, until we got caught in a proper downpour. Of course we didn’t have an umbrella and since we had to catch a train, we didn’t have time to sit in a cafe somewhere either. We were completely soaked and literally dripping, but hopefully the time spent in the salt caves strengthened our immune system 🙂 and no health complications will arise.

Paari sõnaga ka meie motellist: see on linna keskusest, kus ka soolakaevandus asub, kõigest 1 km kaugusel, nii et paras väike jalutuskäik. Linnal on hea bussi- ja rongiühendus Krakowiga, rongisõit on ~20 min. Motellis on tasuta wifi, siin on välibassein, korralik telkimisala, hea toitlustus, nii et vaadake ka siia www.nawierzynka.pl, mina soovitan küll siin peatuda, hinnad on täiesti taskukohased, eriti, kui võrrelda neid Shotimaa majutuskohtadega.

A few words about our motel: it’s only 1 km from the town center, where the salt mine is also located, so a nice little walk. The town has good bus and train connections to Krakow, the train ride is ~20 min. The motel has free wifi, there’s an outdoor pool, a proper camping area, good catering, so also check out www.nawierzynka.pl, I definitely recommend staying here, the prices are quite affordable, especially when compared to Scotland accommodations.

Homme sõidame läbi Slovakkia Ungarisse, teekond ainult ~ 350 km., saame hommikul korralikult magada, ei pea kuhugi kiirustama.

Tomorrow we’ll drive through Slovakia to Hungary, the journey is only ~ 350 km., we can sleep well in the morning, no need to rush anywhere.

Teisipäeva hommikul alustasime sõitu Ungarisse läbi Slovakkia. Poolas ei saanud eriti arugi, et oleme tükk maad lõuna pool, ilm oli suht jahe ja ega Ungari poole sõites palju soojemaks ei läinud, Slovakkiasse sisenedes näitas kraadiklaas kohati 11 kraadi, ka Tatra mäestikku ületades oli jahe, alles Ungari pooolel tõusis temperatuur 24-kraadini.

Trip.ee-st leidsime soovituse külastada Ungaris elavaid eestlasi. Eda ja Anti elavad Egeri linna lähedal, Nozvaj külas, see on Budapestist 150 km. Nad ise majutust ei paku, aga Eda broneeris meile nende kõrvale majja imearmsa apartmendi.

On Tuesday morning we started our journey to Hungary through Slovakia. In Poland we didn’t really notice that we were quite far south, the weather was rather cool and driving towards Hungary it didn’t get much warmer, entering Slovakia the thermometer showed 11 degrees in places, it was also cool crossing the Tatra mountains, only on the Hungarian side did the temperature rise to 24 degrees.

From Trip.ee we found a recommendation to visit Estonians living in Hungary. Eda and Anti live near the town of Eger, in Nozvaj village, which is 150 km from Budapest. They don’t offer accommodation themselves, but Eda booked us a lovely apartment in the house next to them.

Anti tegeleb sepatööga, Eda võõrustab turiste maitsvate toitudega ja lisaks on neil veel pisike veinikelder suurepäraste veinisortidega.

Anti works in blacksmithing, Eda hosts tourists with delicious food and in addition they have a small wine cellar with excellent wine varieties.

Veetsime koos terve õhtu ja ka hommikusööki pakkus meile Eda. Ausalt öeldes väga inspireeriv kohtumine oli, kaks noort inimest väikese lapsega tulid 15 aastat tagasi Ungarisse uut elu rajama. Polnud neil ees ühtegi tuttavat ega sugulast, ainult palju tahtmist kuskil soojemas kohas uut elu elama hakata. Vaadake ka nende kodulehte www.antikanti.hu, seal on kontaktid olemas. Ungari poole sõites võiksite kindlasti sealkandis peatuda, saate hea hinnaga majutuse, hästi süüa, palju huvitavaid soovitusi, mida näha, kus käia…

We spent the whole evening together and Eda also offered us breakfast. Honestly it was a very inspiring meeting, two young people with a small child came to Hungary 15 years ago to build a new life. They didn’t have a single acquaintance or relative ahead of them, only lots of desire to start a new life in a warmer place. Also check out their website www.antikanti.hu, contact information is available there. When driving towards Hungary, you should definitely stop in that area, you’ll get good-priced accommodation, good food, lots of interesting suggestions about what to see, where to go…

Meie kahjuks polnud rohkem aega sinna planeerinud ja kolmapäeva hommikul suundusimegi juba Serbia poole.

Ilm läks siin juba väga lõunamaiseks, kohati 30 kraadi. Poolast Ungarisse sõitsime mööda käänulisi mägiteid, seevastu tänane päev möödus ainult kiirteedel, autosid oli Serbia teedel võrreldes Ungari ja Poolaga väga vähe, nii et jõudsime suht kiirelt tänasesse peatuspaika Belgradi külje alla.

Unfortunately we hadn’t planned more time there and on Wednesday morning we were already heading towards Serbia.

The weather became very southern here, up to 30 degrees in places. From Poland to Hungary we drove on winding mountain roads, but today we only drove on highways, there were very few cars on Serbian roads compared to Hungary and Poland, so we reached today’s stop near Belgrade quite quickly.

Täna öösel harrastame siis telgiromantikat, õhtuks küpsetame priimusel pannkooke ja homme hommikul suundume Montenegro poole.

Tonight we’ll engage in tent romance, for dinner we’ll make pancakes on the primus stove and tomorrow morning we’ll head towards Montenegro.

Hommikul ärkasime kämpingus suhteliselt varakult. Plaan oli pakkida asjad ja kiirelt startida, et hommikust jahedust võimalikult ära kasutada. Kämpingust välja sõites tuli kämpingu peremees veel meilt midagi küsima. Panin korraks ratta seisma ja seisma see jäigi. Katsed ratast käivitada jäid tagajärjetuks. Peale väikest järgimõtlemist ja telefonikonsultatsiooni Skymoto töökojaga tegutsesime edasi versiooni “aku läbi” järgi.

Sõbralik kämpingu töötaja leidis lähedalasuva töökoja, kus tal tuttav elektrik töötas. Palusin tal takso tellida, võtsin vana aku kaasa ja suundusime uue aku otsingule. See käis tegelikult väga lihtsalt. Väikeses uberikus asuvas töökojas töötav elekrik pani vanale akule juhtmed külge ja konstanteeris, et see on “kaput”. Ta juhatas taksojuhile ka kohe poe, kust uus aku osta. Ka see ost käis probleemideta, maksta sai isegi kaardiga (Serbias on kaardimaksed üldse levinud). Kolme tunniga saime tsikli jälle töökorda.

Taksojuht rääkis veidi vene keelt. Tema jutu järgi õppis 99% koolilapsi Jugoslaavias vene keelt, aga tema olevat praeguseks palju juba unustanud.

In the morning we woke up at the camping relatively early. The plan was to pack things and start quickly to make the most of the morning coolness. As we were leaving the camping, the camping owner came to ask us something. I stopped the bike for a moment and it stayed stopped. Attempts to start the bike were unsuccessful. After a little thinking and a phone consultation with Skymoto workshop, we proceeded according to the “dead battery” version.

A friendly camping employee found a nearby workshop where an electrician he knew worked. I asked him to call a taxi, took the old battery with me and headed to search for a new battery. It actually went very simply. An electrician working in a workshop located in a small suburb connected wires to the old battery and confirmed that it was “kaput”. He immediately directed the taxi driver to a shop where to buy a new battery. This purchase also went without problems, we could even pay by card (card payments are generally common in Serbia). In three hours we got the bike working again.

The taxi driver spoke a little Russian. According to him, 99% of schoolchildren in Yugoslavia studied Russian, but he had forgotten much of it by now.

Teekond Belgradist kulges vahejuhtumiteta. Nüüd olime jõudnud ka sooja ilmani. Kraadiklaas näitas 35 kraadi sooja. Lõuna poole jõudes muutus loodus maalilisemaks ja mägisemaks. Teed olid kitsad ja veoatode taha kogunesid järjekorrad, aga muidu heas korras.

Piiriületus Serbiast Montenegrosse läks kiiresti. Kohe peale piiri muutus loodus täiesti. Lehtpuud asendusid okaspuudega. Loodus meenutas natuke Hiiumaad-kivisegused karjamaad ja kadakad. Õhtu saabudes täitus loodus erinevate lõhnadega: värske heina kuivamise lõhn, lehma piimasegune lõhn… Teekond kulges nagu mööda maalitud peissaazi. Läbisime Tara jõe oru, see on sügavaim kanjon Euroopas (ca 1,3 km sügav). Pimeduse saabudes jõudsimegi oma sihtkohta kämpingusse külakeses nimega Ivan Do.

The journey from Belgrade went without incidents. Now we had also reached warm weather. The thermometer showed 35 degrees warm. Moving south, nature became more picturesque and mountainous. The roads were narrow and queues formed behind trucks, but otherwise in good condition.

The border crossing from Serbia to Montenegro went quickly. Immediately after the border, nature changed completely. Deciduous trees were replaced by conifers. Nature reminded a bit of Hiiumaa – stony pastures and junipers. As evening arrived, nature filled with different smells: the smell of fresh hay drying, the milky smell of cows… The journey went as if through a painted landscape. We passed through the Tara River canyon, which is the deepest canyon in Europe (about 1.3 km deep). When darkness arrived, we reached our destination at a camping in a village called Ivan Do.

Reede oli meil jällegi rattavabaks päevaks planeeritud, suundusime hommikul Durmitori rahvusparki. Mõnus kolmetunnine jalutuskäik viis meid männimetsade vahel olevate mägijärvedeni. Imeilus loodus ja tervislik metsaõhk tekitasid mõnusa söögiisu, mida me just nende ridade kirjutamise ajal kustutame.

Friday was again planned as a bike-free day for us, we headed to Durmitor National Park in the morning. A pleasant three-hour walk took us to mountain lakes among pine forests. Beautiful nature and healthy forest air created a pleasant appetite, which we are satisfying right now while writing these lines.

Meie tänase sihtmärgini – mereäärsesse Budva linna oli vaid ca 200 km, see on ka meie reisi kõige kaugem punkt, esmaspäeval hakkame läbi Horvaatia juba kodu poole tagasi sõitma.

To our today’s destination – the seaside town of Budva – was only about 200 km, this is also the furthest point of our trip, on Monday we’ll start driving back home through Croatia.

Teel Budvasse plaanisime Ostrogi kloostrist läbi sõita, see on üks Montenegro top 5 vaatamisväärsuste seas. Tuju ja olemine olid head, kuna teadsin, et lõuna paiku peaksime mere äärde jõudma. Ei lastud mul kaua rõõmustada, asi läks minu jaoks koledaks, kui keerasime väga imeliku, kitsa, peaaegu nagu mahajäetud tee peale. Ühtegi autot seal ei sõitnud, paar ratturit tuli vaid vastu. Jumal tänatud, et kedagi vastu ei tulnud, sest tee lookles mööda kivist kaljuseina ja tegi 180-kraadiseid pöördeid ja selles suhtes oli nähtavus täiesti nullilähedane, kuna midagi ei näinud nende käänakute taha. Ma ei julgenud iitsatadagi oma tagaistmel ja ringi ka ei julgenud vaadata, sest mul läks süda pahaks, kui ma sain aru, kui kõrgel me olime. Teepiirdeid praktiliselt polnud, nii et kuristikust allaveeremine ei oleks probleeme tekitanud. Tagantjärgi on naljakas mõelda, aga ma ikka tõsiselt kartsin. Ja kõige parem nali oli see, et kuidagi oskasime ikka ühest väikesest teeotsast mööda sõita ja nii me kloostrini ei jõudnudki.

On the way to Budva we planned to pass through Ostrog Monastery, which is one of Montenegro’s top 5 attractions. The mood and feeling were good, as I knew we should reach the sea around noon. I wasn’t allowed to rejoice for long, things got scary for me when we turned onto a very strange, narrow, almost abandoned road. Not a single car was driving there, only a couple of cyclists came towards us. Thank God no one was coming towards us, because the road wound along a rocky cliff face and made 180-degree turns and in that respect visibility was almost zero, as you couldn’t see anything behind those curves. I didn’t dare to breathe on my back seat and didn’t dare to look around either, because I felt sick when I realized how high up we were. There were practically no road barriers, so rolling down into the abyss wouldn’t have caused any problems. In retrospect it’s funny to think about, but I was really seriously scared. And the best joke was that somehow we managed to miss one small side road and so we never reached the monastery.

Tänast 200 km pikkust teekonda 35-kraadises kuumuses sõitsime 7,5 tundi, võite ette kujutada, kui väsinud me olime, samas muidugi õnnelikud, et tänane päev seljataga :).

Today’s 200 km journey in 35-degree heat took us 7.5 hours, you can imagine how tired we were, but of course happy that today was behind us :).

Budvasse olime kaheks ööks hosteli toa broneerinud, seda eelkõige sellepärast, et üks masinatäis pesu puhtaks pesta, siis peaksime reisi lõpuni oma vähese varustusega hakkama saama. Peatusime Hippo hostelis, see on sarnane Backpakersite hostelile. Ikka igasugu huvitavat rahvast on siin näha, jõudsime natuke lobiseda tütarlapsega, kes oli Seattlist pärit ja reisis üksi läbi Ida-Euroopa. Siis lobisesime pisut ühe soome noormehega, tema reisib üksi busside ja rongidega kokku 7 nädalat, samuti on praktiliselt kõik need Ida-Euroopa riigid läbi käinud. Väga vaprad on need üksikud seljakotireisijad, tõesti imetlen neid!

In Budva we had booked a hostel room for two nights, mainly because we needed to wash one machine load of laundry, then we should be able to manage with our limited equipment until the end of the trip. We stayed at Hippo hostel, which is similar to Backpackers hostel. There’s all kinds of interesting people to see here, we managed to chat a bit with a girl who was from Seattle and traveling alone through Eastern Europe. Then we chatted a bit with a Finnish young man, he’s traveling alone by buses and trains for a total of 7 weeks, and has also been through practically all these Eastern European countries. Very brave are these solo backpackers, I really admire them!

Budva linna nimetatakse ka Budovna Rivieraks, tema ilusadte liivarandade ja vilka ööelu tõttu. Elanikke on siin 18 tuhande ringis (Montenegros on kokku ~625 tuh elanikku) ja Budvat kutsutakse ka Montenegro Kuveidiks, sest tänu kohalikule kinnisvarabuumile on siinkandis kõige rohkem miljonäre elanike arvu suhtes.

The city of Budva is also called the Budva Riviera, due to its beautiful sandy beaches and lively nightlife. The population here is around 18 thousand (Montenegro has a total of ~625 thousand inhabitants) and Budva is also called the Kuwait of Montenegro, because thanks to the local real estate boom, this area has the most millionaires per capita.

Kui temperatuur õues juba vähegi kannatas, läksime kauaoodatud merd imetlema. Kell oli ~ kaheksa ringis õhtul, kogu rahvas, kes päev otsa rannal peesitas, tuli meile vastu. Kui meie kella 23 paiku hosteli poole tagasi sättisime, tuli kogu rahvas meile jälle teistpidi vastu, nüüd juba uhkelt sätitud ja lõhnastatud. Me ei ole kunagi soojamaa kuurortides käinud, aga ju see elu seal nii käibki, et päeval peesitad rannas ja õhtul promeneerid kontsakingades ja kenades tualettides rannapromenaadil, sööd mere kaldal õhtust ja kosud päevasest palavusest.

When the temperature outside was somewhat bearable, we went to admire the long-awaited sea. It was around 8 pm, all the people who had been sunbathing on the beach all day were coming towards us. When we headed back to the hostel around 11 pm, all the people were coming towards us again in the other direction, now smartly dressed and perfumed. We’ve never been to warm-climate resorts, but I guess life there goes like this: during the day you sunbathe on the beach and in the evening you promenade in high heels and nice outfits on the beach promenade, eat dinner by the sea and recover from the day’s heat.

Vaatame, kuidas enesetunne homme on, muidu oli ka plaan rannamõnusid nautida ja natukenegi jumet peale saada.

Let’s see how we feel tomorrow, otherwise the plan was also to enjoy beach pleasures and get a bit of a tan.

Tänase päeva veetsime rannas. Budva linna üheks tõmbenumbriks on liivarannad. Liiv võrdub siin küll meie mõistes peenikese kiviklibuga kuid parem ikka kui kaljud.

We spent today at the beach. One of Budva’s main attractions is its sandy beaches. Sand here equals fine pebbles in our understanding, but still better than rocks.

Rannas rentisime kaks lamamislavatsit õlgedest päikesevarju all ja hakkasime kohe päevitamisega pihta. Päevitamine ei olnudki kõige hullem. Taevas oli suhteliselt pilvine, kuid päike piilus ka aeg-ajalt pilvede vahelt ning vahepeal käisime ka meres ennast värskendamas.

At the beach we rented two sun loungers under a straw umbrella and immediately started sunbathing. Sunbathing wasn’t the worst part. The sky was relatively cloudy, but the sun also peeked out from between the clouds from time to time, and in between we also went to the sea to refresh ourselves.

Tegemist on üsna tüüpilise kuurordiga. Inimesed peesitavad üksteise kõrval olevatel lamamistoolidel. Nende vahel kõnnivad iga natukese aja tagant müügimehed, kes pakuvad sõõrikuid, maisi või päevitusõli. Rannast veidi eemal sõitsid ringi kaatrid vedades inimesi küll “banaanil”, kummirõngal kui langevarjuga, ka benji-hüppeid tehti sealsamas lähedal. Kohe meie kõrval oli ka rannarestoran, kus saime vahepeal nälga kustutada. Saimegi veidi puhata, lugeda ja mõnuleda, tundub, et ka päike hakkas peale.

This is quite a typical resort. People sunbathe on sun loungers next to each other. Between them, salesmen walk around every now and then offering donuts, corn or suntan oil. A bit away from the beach, speedboats drove around pulling people on “bananas”, rubber rings and parachutes, bungee jumping was also done nearby. Right next to us was also a beach restaurant where we could satisfy our hunger in between. We got to rest a bit, read and relax, it seems the sun also started to shine.

Suutsin isegi Ingele päevitamises “ära teha”. Kui tavaliselt kaon mina esimesena rannast mõnda varjulisemasse kohta, siis seekord oli Inge see, kes peesitamisest esimesena tüdines.

I even managed to “outlast” Inge in sunbathing. While usually I’m the first to disappear from the beach to some shadier place, this time it was Inge who got tired of sunbathing first.

Tervitused Dubrovnikust! Olemegi Horvaatiasse jõudnud, üldse ei imesta, miks kõik, kes siin käinud on, kiidavad seda riiki taevani. Vaated mägedest alla mereäärsetele linnakestele on üldiselt väga sarnased Montenegrole, sealsed mäed on muidugi veelgi kõrgemad ja võimsamad, aga see, et siin nii puhas ja korras ja hoolitsetud on, seda on küll heameel näha. Serbias ja Montenegros jäi silma Rumeenias nähtud üleüldine lohakus ja mustus. Kõik, mis ülearune tundub, visatakse lihtsalt maha ja sinna see jääbki, hästi kahju, et ilusat loodust ei hoita. Võib-olla peaks Rainer Nõlvaku oma koristustalgutega sinna saatma 🙂

Greetings from Dubrovnik! We’ve reached Croatia, I’m not at all surprised why everyone who’s been here praises this country to the skies. The views from the mountains down to the seaside towns are generally very similar to Montenegro, the mountains there are of course even higher and more powerful, but seeing how clean and tidy and well-maintained it is here is really nice. In Serbia and Montenegro we noticed the general sloppiness and dirtiness seen in Romania. Everything that seems unnecessary is just thrown down and stays there, it’s such a shame that beautiful nature isn’t being cared for. Maybe Rainer Nõlvak should be sent there with his cleanup campaigns 🙂

Motikaga sõitmisel on hea eelis veel see, et igasugustest pikkadest piiriületusjärjekordadest ja linnaummikutest saab kerge vaevaga mööda. Montenegrost Horvaatiasse sõites kuumenes meil mootor ühes aeglaselt venivas järjekorras peaaegu üle, jäime mõneks ajaks teeääres seisma, lasime mootoril jahtuda ja hakkasime edaspidi järjekordadest mööda sõitma. Autojuhid olid väga mõistvad ja tõmbasid kenasti kõrvalel, nii et jõudsime suhteliselt plaanipäraselt meie tänasesse ööbimiskohta Dubrovniku läheduses.

A good advantage of riding a motorcycle is that you can easily bypass all kinds of long border crossing queues and city traffic jams. Driving from Montenegro to Croatia, our engine almost overheated in one slowly moving queue, we stopped by the roadside for a while, let the engine cool down and started bypassing queues from then on. The car drivers were very understanding and pulled aside nicely, so we reached our today’s accommodation near Dubrovnik relatively on schedule.

Soovitan kõigil, kes oma autoga või karavaniga reisib, siin Solitudo kämpingus peatuda, mererannani on siit 5 min jalutuskäik, kämpingul on oma restoran, kus sõime imemaitsvat õhtusööki, siin on korralikud pesemisvõimalused, pesumasinad, väike kauplus on kohe siin kõrval, tõesti väga head tingimused! Bussipeatus, kust saab 15-minutiga vanalinna sõita, on samuti vaid mõne minuti jalutuskäigu kaugusel.

Kui Montenegros nägime laias laastus lisaks kohalikele vaid Serbia numbrimärgiga autosid ja kuulsime palju vene keelt, siis siin on pilt hoopis teine. Tundub, et kogu Lääne-Euroopa on siia puhkama tulnud, ainuke, mida ei näinud, olid Serbia ja Montenegro autod, seda ka arusaadavatel põhjustel…

I recommend everyone traveling with their own car or caravan to stop at this Solitudo camping, it’s a 5-minute walk from here to the beach, the camping has its own restaurant where we ate a delicious dinner, there are proper washing facilities, washing machines, a small shop is right next door, really very good conditions! The bus stop, from where you can get to the old town in 15 minutes, is also just a few minutes walk away.

While in Montenegro we basically only saw cars with Serbian license plates in addition to locals and heard a lot of Russian, here the picture is completely different. It seems that all of Western Europe has come here on vacation, the only thing we didn’t see were Serbian and Montenegrin cars, for understandable reasons…

Kuna jõudsime kämpingusse kõige palavamal ajal, siis ma ka suure tahtmise korral ei oleks suutnud linna jalutama minna. Veetsime paar tunnikest rannas lugedes, sõime meeldivas seltskonnas maitsvat õhtusööki ning alles siis sättisime Dubrovnikusse ringkäigule.

Since we arrived at the camping during the hottest time, I wouldn’t have been able to go for a walk in the city even if I really wanted to. We spent a couple of hours at the beach reading, ate a delicious dinner in pleasant company, and only then set off for a tour of Dubrovnik.

Ei tea, kas see muutub juba reegliks, aga nagu Krakovi vanalinnas, nii ka Dubrovnikusse jõudes jäime suure vihma kätte. Kuigupalju olime jõudnud juba ringi vaadata ja aru saada, kui armas ja ilus ja puhas linnake see on, kui hakkas sellist vihma, välku ja muristamist tulema, et pidasime targemaks ühte kirikusse varjule minna. See oli küll väga romantiline: vaikus, rahu seal sees ja väljas möllab raju ning taevas välgub :). Meil on alati oma lugemine kotikeses kaasas, nii saime kirikuski vihmasaju lõppu oodates nö meeldiva kasulikuga ühendada.

I don’t know if this is becoming a rule, but just like in Krakow’s old town, we also got caught in heavy rain when we arrived in Dubrovnik. We had already managed to look around and understand what a lovely and beautiful and clean little town this is when such rain, lightning and thunder started coming that we thought it wiser to take shelter in a church. It was very romantic: silence, peace inside and outside the storm rages and the sky flashes :). We always have our reading material in our bag, so we managed to combine the pleasant with the useful while waiting for the rain to end in the church.

Loodetavasti teeb öine vihmasadu õhu värskeks ja pisut jahedamaks, homme, teisipäeva hommikul sõidame Spliti poole, kus veedame kaks ööd.

Hopefully the night rain will make the air fresh and a bit cooler, tomorrow, Tuesday morning we’ll drive towards Split, where we’ll spend two nights.

Hommik Dubrovniku kämpingus oli väga mõnus: õhk oli peale öist vihma veel värske ja kohv ning praetud saiad ploomimoosiga maitsesid väga hästi. Taevas oli veidi pilvine, kuid päike piilus peaaegu kogu aeg pilvepragudest välja. Olime valmis järjekordseks palavaks sõidupäevaks. Enne teeleasumist tekkis ootamatu probleem GPSiga, mingil põhjusel ei saanud see voolu ja keeldus seega ka igasugust teed näitamast. Leidsime ka sellele probleemile lahenduse, mille osadeks oli USB juhe ja McGyveri teip. Asusime teele Spliti poole.

The morning at Dubrovnik camping was very pleasant: the air was still fresh after the night rain and coffee and fried bread with plum jam tasted very good. The sky was a bit cloudy, but the sun peeked out from between the clouds almost all the time. We were ready for another hot driving day. Before setting off, an unexpected problem arose with the GPS, for some reason it wasn’t getting power and therefore refused to show any route. We also found a solution to this problem, which consisted of a USB cable and MacGyver tape. We set off towards Split.

Palavat päeva aga seekord ei tulnudki, ilm oli mõnusalt pilvealune ja temperatuur alla 30 kraadi. (Tundub, et 30 kraadi ongi meie põhjamaalaste jaoks selline piir, milles kõrgem temperatuur tundub väga palav ja madalam on üsna talutav). Meie teekonda kaardilt vaadates võib näha, et tegelikult ei kuulugi kogu rannikuala Horvaatiale; vahepeal on umbes kahekümnekilomeetrine teelõik, mis läbib Bosnia ja Herzegovinat. Seega saime veel ühe uue riigi oma nimekirja. Teel oli isegi Bosnia passikontroll, nii sisse sõites kui ka väljudes; Horvaadid aga sellele aega ja raha ei kulutanud. Piiriületus läks probleemideta, kui piirivalvur aru sai, et oleme Eestist, siis viipas ta meid kohe edasi. Horvaatiasse uuesti sisenedes oli päris pikk autode järjekord, millest me juba tavaks saanud kombel lihtsalt mööda sõitsime.

But a hot day didn’t come this time, the weather was pleasantly cloudy and the temperature was below 30 degrees. (It seems that 30 degrees is such a threshold for us northerners, where a higher temperature feels very hot and lower is quite bearable). Looking at our route on the map, you can see that actually not all of the coastal area belongs to Croatia; in between there is about a twenty-kilometer stretch of road that goes through Bosnia and Herzegovina. So we got another new country on our list. There was even a Bosnian passport control on the road, both entering and leaving; the Croatians didn’t spend time and money on it. The border crossing went without problems, when the border guard understood that we were from Estonia, he waved us through immediately. When re-entering Croatia, there was quite a long queue of cars, which we simply bypassed in our now customary manner.

Nüüd pööras tee merest eemale mägedesse, kus käis usin kiirtee ehitus. Meie plaan oligi sellele välja jõuda, aga ennem veeretas saatus meie teele veel mõned takistused. Esiteks sai geps jälle tühjaks ja teiseks hakkas vihma sadama. Esimese probleemi lahendasime juhtme vahetusega (meil on terve kotitäis igasuguseid juhtmeid ja laadijaid kaasas), teisele probleemi lahendasime sellega, et panime selga vihmariided. Varsti jõudsimegi kiirteele, mis viis meid vihmasajus läbi mägede. Vihmapiisad olid vahepeal nii suured, et “nõelasid” päris valusalt käsivarsi ka läbi mootorratta- ja vihmariiete.

Now the road turned away from the sea into the mountains, where busy highway construction was underway. Our plan was to get to it, but before that fate rolled a few more obstacles into our path. First, the GPS ran out of power again and second, it started to rain. We solved the first problem by changing the cable (we have a whole bag full of all kinds of cables and chargers with us), we solved the second problem by putting on rain gear. We soon reached the highway, which took us through the mountains in the rain. The raindrops were sometimes so big that they “pricked” the forearms quite painfully even through the motorcycle and rain gear.

Spliti jõudsime vihmasajus. Kämpingu leidsime ilma probleemideta, aga olime parajalt läbi vettinud. Inge hääletas kategooriliselt telgi püstitamise vastu ja tegelikult olin ka mina temaga väga ühel meelel. Õnn oligi lõpuks seekord meie poolel, sest selles kämpingus olid täiesti mõistliku hinnaga saadaval ka väikesed majakesed. Vihmased riided seljast, soe dush ja väike uinak ning vihm oligi üle. Õhtu lõpetasime mõnusa söömajaga oma majakese terrassil ja jalutuskäiguga mere ääres. Meie kämping on väga mõnusas kohas – keset seedrisalu mererannas. Ja homme tõotab tulla jälle ilus ilm…

We arrived in Split in the rain. We found the camping without problems, but we were thoroughly soaked. Inge categorically voted against pitching the tent and actually I was very much in agreement with her. Luck was finally on our side this time, because at this camping small cabins were also available at quite reasonable prices. Wet clothes off, hot shower and a little nap and the rain was over. We ended the evening with a nice meal on our cabin’s terrace and a walk by the sea. Our camping is in a very pleasant location – in the middle of a cedar grove on the beach. And tomorrow promises to bring nice weather again…