2012 Horvaatia

Tänase päeva esimese poole tegelesime turismindusega, st. tutvusime Spliti vaatamisväärsustega. Split on Zagrebi järel suuruselt teine linn Horvaatias 200 tuh. elanikuga. Nagu eelmises kämpingus, on ka siin hea bussiühendus linnaga. Püüdsime hommikul varakult tõustes mitte väga suurt lärmi teha, kuna kõik majakesed on tihedalt üksteise kõrval ning normaalsed puhkajad ikka kella 7-8 paiku veel magavad.

Suurim vaatamisväärsus, mis Top 5 hulka kuulub, on Splitis asuv Diocletianuse palee.

We spent the first half of today doing tourism, i.e. getting acquainted with Split’s attractions. Split is the second largest city in Croatia after Zagreb with 200 thousand inhabitants. Like at the previous camping, there’s also a good bus connection to the city here. We tried not to make too much noise when getting up early in the morning, as all the cabins are close together and normal vacationers are still sleeping around 7-8 o’clock.

The biggest attraction, which is in the Top 5, is Diocletian’s Palace located in Split.

Diocletianus (elas aastatel 245-312) sündis Spliti lähedal Salonas orjade pojana, hiljem sai temast Rooma imperaator.

Diocletian (lived 245-312) was born near Split in Salona as the son of slaves, later he became Roman emperor.

Oma sünnikoha lähedale lasi ta ehitada suure palee, et oma pensionipõlve siin pidada, sellest paleest kasvaski välja Spliti linn. Umbes kuus sajandit oligi kogu linn nende müüride vahel, alles hiljem hakkas Split väljapoole paleemüüre kasvama.

Near his birthplace he had a large palace built to spend his retirement years here, and from this palace the city of Split grew. For about six centuries the entire city was within these walls, only later did Split start to grow outside the palace walls.

Selliste vaatamisväärsuste juures on hea see, et seal ei ole palav, paksud müürid, sügavad võlvkaarega katakombid, krüpt jne on siinse palava kliima korral suurepärane võimalus ajalooga lähemat tutvust teha.

The good thing about such attractions is that it’s not hot there, thick walls, deep arched catacombs, crypt etc. are an excellent opportunity to get better acquainted with history in this hot climate.

Teine huvitav koht, kus käisime, oli arheoloogia muuseum, kuhu on kokku kogutud kõik Salona ja Diocletianuse palee lähiümbrusest leitud esemed. Tegelikult oli see muuseum isegi huvitavam, täiesti uskumatu, kuidas need asjad on nii hästi säilinud ja nii heas korras leitud, ja kui ilusaid ehteid ja majapidamis- ning tualett-tarbeid seal näha võis!!

The second interesting place we visited was the archaeological museum, where all the objects found in the vicinity of Salona and Diocletian’s Palace have been collected. Actually, this museum was even more interesting, it’s completely unbelievable how well these things have been preserved and found in such good condition, and what beautiful jewelry and household and toiletry items could be seen there!!

Kummaline oli, et seal olime meie praktiliselt ainsad külastajad, muud turistide hordid tiirutasid ainult palee ümber.

It was strange that we were practically the only visitors there, other tourist hordes only circled around the palace.

Teise poole päevast kasutasime jällegi lugemiseks ja rannas lebotamiseks, ma arvan, et minu limiit selleks suveks on nüüd täis, tegelikult suht mõttetu tegevus, aga sellise palavusega midagi muud tarka ka pole võimalik ette võtta.

We used the second half of the day again for reading and lounging on the beach, I think my limit for this summer is now full, actually quite a pointless activity, but with such heat nothing else smart is possible to undertake.

Homme varahommikul stardime Plitvicka poole, kus pidi väga ilus looduspark olema, seal läheduses peatume kaks ööd ja plaanime ka Krk-i saarel ära käia.

Tomorrow early in the morning we’ll start towards Plitvice, where there should be a very beautiful nature park, we’ll stop near there for two nights and also plan to visit the island of Krk.

Alustasime teekonda Splitist hommikul varakult, sest kell 9 pidi check-out tehtud olema. Ei saanudki väga kaua sõita, kui olimegi Plitvickas kohal. Sellele aitas kaasa päris pikk lõik korralikku kiirteed. Hoidsime küll silmad lahti, et märgata ka mõnda Eesti sõidukit, kuid senini ei ole seda veel siinkandis juhtunud. Ja niipalju, kui ringi oleme liikunud, pole me ka ühtegi eestlast kohanud.

We started the journey from Split early in the morning, as check-out had to be done at 9 o’clock. We didn’t have to drive very long before we were in Plitvice. A rather long stretch of proper highway helped with this. We kept our eyes open to notice some Estonian vehicles too, but so far this hasn’t happened in this area. And as much as we’ve moved around, we haven’t met a single Estonian either.

Leidsime oma kämpingu ilma vahejuhtumiteta ja seadsime ennast sisse. Käisime ära ka 8 km eemal asuva looduspargi sissepääsu juures, et ennast tänaseks päevaks paremini ette valmistada ja uurida, kuidas seal asjad käivad. Pargivaht soovitas meil ette võtta 5-6 tunnise matkaraja ja hommikul varakult kohale tulla, sest siis pidavat vähem rahvast olema.

Õhtu kämpingus oli mõnusalt rahulik seni, kuni saabus kaks bussitäit Poola turiste. Neil olid kõigil ühemoodi sinised telgid ja nendest tekkis meie kõrvale kohe päris linn. Õnneks oli tegemist toredate ja korralike noorte inimestega, kes suurt kära ei teinud ja teiste öörahu ei seganud.

We found our camping without incidents and settled in. We also visited the entrance of the nature park located 8 km away, to better prepare ourselves for today and investigate how things work there. The park ranger recommended we take a 5-6 hour hiking trail and come early in the morning, as there should be fewer people then.

The evening at the camping was pleasantly quiet until two buses full of Polish tourists arrived. They all had identical blue tents and a whole town immediately formed next to us. Fortunately, they were nice and proper young people who didn’t make much noise and didn’t disturb others’ night rest.

Võtsime pargivahi head nõu kuulda ja kell 8 hommikul olime piletikassas ning tõesti oli rahvast sellel kellaajal veel vähe. Plitvicka järved on unikaalne loodusnähtus, rahvuspark laiub ca 300 km2 suurusel maaala. Tegemist on oja või jõega, mis mägedest alla voolab ja mille vesi on nii suure lubjasisaldusega, et see sadestub moodustades looduslikke paisusid, mille taha tekivadki järved. Iga järgnev järv on eelmisest madalamal ja vesi voolab sageli sinna kosena alla langedes. Iga järv on ka veidi erinevat värvi.

We took the park ranger’s good advice and at 8 in the morning we were at the ticket office and indeed there were still few people at that time. Plitvice Lakes are a unique natural phenomenon, the national park spreads over an area of about 300 km2. It’s a stream or river that flows down from the mountains and whose water has such a high lime content that it precipitates forming natural dams, behind which lakes form. Each subsequent lake is lower than the previous one and water often flows there falling down as a waterfall. Each lake is also a slightly different color.

Turistide jaoks on ka kõik väga hästi läbi mõeldud. Meie teekond algas ratastel rongis, mis meid üles-mäge matkaraja algusesse transportis. Sealt liikusime edasi mööda puidust ehitatud teerada, mis viis meid kuivalt üle vesiste alade ja roostike, kuhu muidu ei oleks üldse võimalik pääseda. Üle kõige suurema järve sõidutas meid väike elektrimootoriga praamike, mis viis meid sadamasse, kus oli võimalik ka sööki/jooki osta ja WC-d külastada. Oli mõnus retk koos lugematute imeilusate vaadetega.

Everything is also very well thought out for tourists. Our journey started in a train on wheels that transported us uphill to the beginning of the hiking trail. From there we moved along a wooden path that took us dry over wet areas and reeds, where otherwise it wouldn’t be possible to get at all. Across the largest lake we were transported by a small electric motor ferry, which took us to a harbor where it was also possible to buy food/drinks and visit the toilet. It was a pleasant trip with countless beautiful views.

Oleme tagasi oma kämpingus, näksime võileibu ja võtame päikest. Pealelõunasel ajal on siin hea rahulik. Meil on tekkinud siin paar sõbralikku linnukest, kes käivad meie juures saiapuru nokkimas, nad on muutunud juba väga julgeks. Homme suundume Krki saarele. Kuidas seda nime täpselt hääldada, ei oska ma veel öelda. Reisijuht väitis, et see kõlab sarnaselt koera köhimisele.

We’re back at our camping, munching on sandwiches and sunbathing. In the afternoon it’s nicely quiet here. We’ve got a couple of friendly little birds here who come to peck bread crumbs at our place, they’ve become very bold already. Tomorrow we’re heading to the island of Krk. How to pronounce that name exactly, I can’t say yet. The travel guide claimed it sounds similar to a dog coughing.

Plitvicka rahvuspark asus rohkem mägedes, merest eemal ning sealne temperatuur oli meiesugustele ideaalne-alla 30 kraadi. Laupäeva hommikul võtsime suuna Krk-i saarele ja mida lähemale jõudsime, seda palavamaks taas läks.

Plitvice National Park was located more in the mountains, away from the sea, and the temperature there was ideal for people like us – below 30 degrees. On Saturday morning we headed towards the island of Krk and the closer we got, the hotter it got again.

Teekond jäi seekord poolikult, kuna GPS ununes sisse lülitada.

The route was incomplete this time because we forgot to turn on the GPS.

Krk-i saar on tegelikult maismaaga tasulise silla kaudu ühendatud. Teet oli meile jällegi ühe ilusa mereäärse kämpingu välja valinud, kus randa kui sellist otseselt küll ei olnud. Krk on hästi kivine saar ja kämping asus kõrge kivise kalda peal, aga igalt poolt viivad trepid merre välja ning mõnusalt kiiresti läheb sügavaks.

The island of Krk is actually connected to the mainland via a toll bridge. Teet had again chosen a beautiful seaside camping for us, where there wasn’t really a beach as such. Krk is a very stony island and the camping was located on a high rocky shore, but stairs lead down to the sea from everywhere and it gets deep pleasantly quickly.

Tänase päeva plaan oli veel ühe pisikese saare peal ära käia. Selleks kasutasime taas kõikjal hästitoimivat ühistransporti, millega sõitsime linnakesse Punat, kust edasi tuli võtta veetakso, et Koshljuni saarele saada. See saareke on nii pisike, kunagi vanad roomlased ehitasid sinna oma suveresidentsi, praegu tegutseb selles hoones mungaklooster ja kloostri ruummides on avatud erinevad näitused. Muid hooneid saarel ei olegi. Klooster on ümbritsetud oliivisalude ja metsaga. Peale meie jalutas seal ringi veel vaid üks perekond, tõesti väga armas koht kämpingu ja turistide melust natukeseks eemale saada.

Today’s plan was to visit another tiny island. For this we again used the well-functioning public transport everywhere, with which we drove to the town of Punat, from where we had to take a water taxi to get to Košljun island. This little island is so small, once the ancient Romans built their summer residence there, now a Franciscan monastery operates in this building and different exhibitions are open in the monastery rooms. There are no other buildings on the island. The monastery is surrounded by olive groves and forest. Besides us, only one family was walking around there, truly a very lovely place to get away from the noise of the camping and tourists for a bit.

Kuna oli meie viimane õhtu Horvaatias, tähistasime seda korralikult vahemere stiilis õhtusöögi ja ohtra valge veiniga 🙂

Since it was our last evening in Croatia, we celebrated it properly with a Mediterranean-style dinner and plenty of white wine 🙂

Horvaatia on tõeliselt sümpaatne, sõbralik, puhas, külalislahke maa. Teenindus on kõikjal suurepärane, ka väiksemates külapoodides oskavad müüjad inglise keelt, kõik naeratavad, on külaliste vastu äärmiselt tähelepanelikud… eestlastel on teeninduse osas siit paljugi õppida, eriti kui ma meenutan hiljutist kohvikukogemust Haapsalus.

Croatia is a truly sympathetic, friendly, clean, hospitable country. Service is excellent everywhere, even in smaller village shops salespeople speak English, everyone smiles, is extremely attentive to guests… Estonians have much to learn from here in terms of service, especially when I recall a recent cafe experience in Haapsalu.

Pühapäeval sõidame Ungarisse ja ööbime Balatoni järve läheduses. Esmaspäeva hommikust hakkame pikki sõidupäevi tegema, kuskil enam pikemalt ei peatu.

On Sunday we’ll drive to Hungary and stay near Lake Balaton. From Monday morning we’ll start making long driving days, we won’t stop anywhere longer anymore.

Täna oli esimene pikem sõidupäev, sest sisuliselt alustasime juba koduteed. Krkis sõime hommikusööki rannakohvikus: imehead šokolaadi croissantid ja kohv. Pakkisime asjad ja asusime taas teele 35-kraadises kuumuses. Rannikumägedes langes temperatuur veidi alla 30, mis on sõiduks juba päris hea.

Mägine maastik asendus tasapisi tasandikuga ja liikumistempo mööda kiirteed oli väga hea. Saime edukalt läbi Zagrebi lähedasest teemaksupunktist, kus enamus autojuhte soovisid maksta sularahas ja oli kogunenud pikk-pikk järjekord. Meie sõitsime järjekorda, kus sai kaardiga tasuda ja saime seetõttu läbi ilma mingi ootamiseta. Ka Horvaatia-Ungari piiri ületasime kiiresti, sõitsime jälle lihtsalt järjekorrast mööda ning peagi olimegi kohal meie peatuspaigas – linnakeses nimega Heviz.

Today was the first longer driving day, as we essentially started the journey home already. In Krk we had breakfast at a beach cafe: wonderful chocolate croissants and coffee. We packed our things and set off again in 35-degree heat. In the coastal mountains the temperature dropped slightly below 30, which is already quite good for driving.

The mountainous landscape gradually gave way to plains and the pace of movement along the highway was very good. We successfully got through a toll point near Zagreb, where most drivers wanted to pay in cash and a very long queue had formed. We drove to the queue where you could pay by card and therefore got through without any waiting. We also crossed the Croatian-Hungarian border quickly, simply drove past the queue again, and soon we were at our stopping place – the town of Heviz.

Selle koha valisime seetõttu, et siin asub unikaalne termaalvee järv. Terve järv on üks suur spa – hooned on nii järve äärtes kui ka vaiadel järve peal. Ka vesi oli tõeliselt mõnus, sisse minnes tundus see mõnusalt soe, kuid samas mitte ka liiga palav. Terve päeva püsinud kuum ja umbne ilm ennustas äikest ja nii läkski, taevas kattus aegamööda siniste pilvedega, temperatuur langes ja tuul tugevnes. Sellise ilmaga oli veel eriti mõnus soojas vees lõõgastuda.

We chose this place because there’s a unique thermal water lake here. The whole lake is one big spa – buildings are both on the lake shores and on piles in the lake. The water was also really pleasant, when going in it felt pleasantly warm, but at the same time not too hot. The hot and muggy weather that had persisted all day predicted a thunderstorm and so it went, the sky gradually covered with dark clouds, the temperature dropped and the wind strengthened. In such weather it was especially pleasant to relax in warm water.

Vihma eel kämpingusse tagasi jõudes, otsustasime telkimisest loobuda ja ööbida toas. Kämping oli täis saksa pensionäre autosuvilatega. Sõime nendega koos kämpingu restoranis õhtust, ungaripärane guljaši supp oli igatahes suurepärane.

Tänase päeva eesmärgiks on kämping Poolas. Olime seal kaks aastat tagasi kui sõtsime Rumeeniasse. Vaatame, kas on vahepeal palju muutunud.

Before the rain, returning to the camping, we decided to give up on tenting and stay in a room. The camping was full of German pensioners with motorhomes. We ate dinner with them at the camping restaurant, the Hungarian-style goulash soup was excellent anyway.

Today’s destination is a camping in Poland. We were there two years ago when we drove to Romania. Let’s see if much has changed in the meantime.

Täna oli meie esimene täispikk sõidupäev, nii et väga palju kirjutada polegi, aga mõned muljed panen siiski kirja.

Today was our first full driving day, so there’s not much to write about, but I’ll still record some impressions.

Enne Ungarist ärasõitu tegime pisikese sissepõike Balatoni-äärsesse kuurortlinnakesse. Mul oleks väga kahju olnud, kui me oleks sealt niimoodi ära sõitnud, et Balatoni järve ääres oleks käimata jäänud.

Before leaving Hungary, we made a small detour to a resort town on the shores of Lake Balaton. I would have been very sorry if we had left from there in such a way that we hadn’t visited the shores of Lake Balaton.

Üldiselt pole mulle Ungari külakesed nendest läbi sõites suuremat muljet jätnud, natuke sellised väsinud moega…, aga termaaljärve ümbrus ja Balatoni-äärsed linnakesed/külakesed olid küll kenad ja hoolitsetud, mis on ju tegelikult suht loomulik, eks nad turismindusest sealkandis elavad ja seetõttu ka pingutavad rohkem.

Täna nägime Ungari kiirteel ka esimest eesti nubrimärgiga sõidukit… ja see oli ka motikas 🙂 Sõitsime temast mööda ja muidugi lehvitasime talle! Ratturite puhul on üldse nii armas komme üksteisele lehvitada :). Mis mulle tänase päeva juures veel meeldis, oli see, et GPS juhatas meid läbi Budapesti. Üldiselt oleme suurlinnadest läbisõite vältinud ja oleme nende ümbert ringteedel sõitnud, aga ju siis gepsi arvates oli see teekond kiireim variant. Nii et nüüd olen ka Budapestis käinud.

Generally, Hungarian villages haven’t left a big impression on me when driving through them, a bit tired-looking…, but the area around the thermal lake and the towns/villages on the shores of Lake Balaton were indeed nice and well-maintained, which is actually quite natural, after all they live from tourism in that area and therefore also make more effort.

Today we also saw the first vehicle with Estonian license plates on the Hungarian highway… and it was also a motorcycle 🙂 We drove past it and of course waved! With bikers it’s generally such a nice custom to wave to each other :). What else I liked about today was that the GPS directed us through Budapest. Generally we’ve avoided driving through big cities and have driven on ring roads around them, but apparently in the GPS’s opinion this route was the fastest option. So now I’ve also been to Budapest.

Slovakiasse sisenesime seekord rohkem idapoolsest küljest, seetõttu ei olnud ka Tatramäestik nii kõrge kui tulles. Teed olid laugemad ja mitte enam nii käänulised neist üle sõites. Ma olen ausalt öeldes nendest mägiteedest juba tiba tüdinenud. Peale Montenegros kogetut ma ei karda neid enam nii hullult, aga lihtsalt tahaks juba tasasel maal sõita… Teet muidugi ainult mägedes sõidakski 🙂

Poola võttis meid vastu suurte teedeehitustega, mis on neist väga kena, sest iga aastaga muutuvad sealsed teed paremini sõidetavaks. Kasutasime ka siin motika eelist teeremondi järjekordadest möödasõitmistel. Päeva lõpupoole juhatas GPS meid pisut kõrvalisema tee peale, kus liiklust praktiliselt polnud ning sai hea hooga sõita, mitte ei pidanud suurtest rekkadest mõõdasõite ootama. Jõudsime kämpingusse kell 18.30, olime teel olnud 9 tundi… õnneks läks siinkandis natuke jahedamaks. Broneerisin meile siia väikese kämpingumajakese, kus me ka Rumeenia reisi ajal ööbisime, aga rääkisime vist telefoni teel teineteisest pisut mööda ja meile oli tuba valmis pandud hoopiski külalistemajja, mis meile tegelikult isegi veel paremini sobis 🙂

We entered Slovakia this time more from the eastern side, so the Tatra Mountains were not as high as when coming. The roads were flatter and not as winding when crossing them. I’m honestly a bit tired of these mountain roads already. After experiencing Montenegro I don’t fear them so terribly anymore, but I just want to drive on flat land already… Teet would of course only drive in the mountains 🙂

Poland greeted us with major road construction, which is very nice of them, as every year the roads there become better to drive on. We also used the motorcycle’s advantage here in bypassing road construction queues. Towards the end of the day, the GPS directed us to a somewhat side road where there was practically no traffic and we could drive at a good pace, didn’t have to wait for overtaking large trucks. We reached the camping at 6:30 pm, we had been on the road for 9 hours… fortunately it got a bit cooler in this area. I had booked us a small camping cabin here, where we also stayed during the Romania trip, but we apparently talked past each other a bit on the phone and a room had been prepared for us in the guesthouse instead, which actually suited us even better 🙂

Sõime kämpingu restoranis korraliku õhtusöögi ja ongi uneaeg!!! Ma olen tõesti väsinud, ma ei jõua isegi raamatut lugeda, millest on mul väga kahju. Krk-i sadamas oli laupäeval suur raamatute väljamüük ja ma ostsin endale kaks inglisekeelset jutukat. See, mis mul pooleli on on niiii hea, et üldse ei paneks käest. Õnneks on jäänud veel ainult kaks pikka sõidupäeva….

We ate a proper dinner at the camping restaurant and it’s bedtime!!! I’m really tired, I don’t even have the energy to read a book, which I’m very sorry about. There was a big book sale at Krk harbor on Saturday and I bought myself two English novels. The one I have in progress is sooo good that I wouldn’t put it down at all. Fortunately there are only two long driving days left….

Kaks viimast kojusõidupäeva mingeid olulisi sündmusi enam ei olud. See ongi väga hea, sest need päevad olid planeeritud ainult sõitmiseks ja igasugused vahejuhtumid oleksid ainult meie kojusõitu takistanud.

The last two days of the journey home had no significant events anymore. This is very good, as these days were planned only for driving and any incidents would have only hindered our journey home.

Poola kämpingust asusime teele hommikul pilvise ilmaga. Jahedama ilma ootuses panime ennast ka veidi soojemalt riidesse, kuid see oli küll enneaegne, terve päev oli temperatuur üle 25 kraadi sooja. Selligipoolest oli mõnus sõidupäev, sest autosid ei olnud teel nii palju kui tulles ja poolakad on ka jõudsalt teid ehitanud nii, et kohati olid need juba päris laiad ja möödasõidudki seetõttu lihtsamad.

We set off from the Polish camping in the morning with cloudy weather. Expecting cooler weather, we also dressed a bit warmer, but this was premature, all day the temperature was over 25 degrees warm. Nevertheless, it was a pleasant driving day, as there weren’t as many cars on the road as when coming and the Poles have also vigorously built roads so that in places they were already quite wide and overtaking was therefore easier.

Õhtuhämaruses jõudsime sel reisi juba teistkordselt Salaciai kämpingusse. Ka seekord ööbisime juba tuttavas toas, samas toas, kus kaks aastat tagasi Rumeeniasse minnes.

Hommikul asusime teele päikesepaistelise ilmaga, aga temperatuur ei tahtnud kuidagi 18 kraadist kõrgemale tõusta. Saime aru, et oleme jõudnud põhjamaale ja panime endale soojad riided selga. Teed olid kõik juba kodused ja kilomeetrid kulusid järjest vähemaks. Eesti piiril asuvas söögikohas sõime mõnuga kartulisalatit ja kiluvõileiba. Sealt veel veidi sõitu ja olimegi kodus.

In the evening twilight we reached Salacai camping for the second time on this trip. This time too we stayed in the already familiar room, the same room where we stayed two years ago when going to Romania.

In the morning we set off with sunny weather, but the temperature didn’t want to rise above 18 degrees in any way. We realized we had reached the north and put on warm clothes. The roads were all already home roads and the kilometers decreased steadily. At an eatery located at the Estonian border we enjoyed eating potato salad and sprat sandwiches. From there a bit more driving and we were home.

Seekordne reis oligi õnnelikult läbi.

This trip was happily over.