Meie elamine Brasovis on suurepärases kohas. Vanalinna on 10 minutine jalutuskäik. Lähedal on väike poeke, kus on kõik vajalik olemas ja kus müüjad meid juba ära tunnevad. Ukse ees kasvab varjuline õunapuu, mille all on hea nii hommikukohvi juua kui ka õhtust süüa.
Täna me tsiklit ei puutunud vaid tegelesime tõsisemalt vaatamisväärsuste vaatamisega ja vaadata on siin tublisti, sest Brasovis on väga ilus vanalinn. Transilvania on olnud pikka aega ungarlaste võimu all ja lisaks sellele on siin olnud märkimisväärne Saksa kogukond. Need olidki keskajal siin tegijad. Rumeenlased olid talumehed ja neil suuremas osas õigused puudusid. Isegi linnaväravatest sisse lasti neid ainult päeval ja õhtuks pidid nad kadunud olema. Linna vana nimi oligi hoopis Kronstadt.
Juba enne olime kuulnud, et linna ümbruses elavad karud, Täna puutusime sellega ka ise kokku. Jalutades linnamüüri ääres metsa servas märkasime algul lõhki rebitud prügikotti. Siis nägime ühte meest, kes seda ja eemal olevat veidi porist muruplatsi pildistas. Siis kui kuulsime korratavat sõna “ursa”, taipasime, et tegu on karu tööga ja et muruplatsil on karu jäljed ja isegi karvatuustid.
Erinevalt Tallinnast asub Brasov mägede vahel. ühe otsa viib köisraudtee. ülevalt, kus on ka Hollywoodi stiilis Brasovi silt, avaneb linnale suurepärane vaade. Tallinnat näeb nii ainult lennukilt.
Linnas asub ka Euroopa üks kitsamaid tänavaid, mille nimeks on Köie tänav. Selle laius on 1,3 meetrit.
Õhtul käisime kirikus orelikontserdil. Kirik pidavat olema Ida-Euroopas üks suurimaid ja mahutama 5000 inimest. Üks mõnus päev 🙂