Täna jõudsime põhimõtteliselt oma reisi lõpppunkti Musta mere ääres, kui ühel ringreisil üldse sellist olla saab. Istusime hommikul tiiburlaevale ja sõitsime linnakesse või külasse nimega Sulina. See on üsna omapärane asula, mis asub Doonau ühe haru (deltas on neid ikka päris mitu) suudmes. Kohale saab ainult mööda jõge, Ühtegi maanteed (ega ka muud maismaa teed) sinna ei lähe. Peale esimest maailmasõda oli seal Lonely Planeti andmetel vabasadam, kus kreeklased olid tublisti toimetanud. 1955ndal aastal lõid kommud nad sealt minema ja peale seda olevat linnake tasapisi alla käinud. Nüüd tundub, et tänu turismile liiguvad asjad jälle ülesmäge.
Siiski on tegemist üsna eheda kohaga. Jõekalda äärne promenaad on küll ilusti korda tehtud, muud teed aga olid suuremalt jaolt kruusateed. Randa suunduval teel kõndisid ringi lehmad. Ei tea, kas tänu üleujutustele (mille jälgi siin küll eriti näha ei ole) või mõnel muul põhjusel, aga inimesi oli rannas üsna vähe. Kõik vajalikud teenused peale päästeteenistuse olid rannas olemas (s.t. sai süüa ja õlut osta). Igatahes oli igati mõnus päev.
Nüüd oleme saavutanud kaks asja, mis nõuka ajal paljudele unistuseks olid. Esiteks oleme külastanud mitut rahvademokraatiamaad ja teiseks käinud Musta mere ääres. Vinge värk:)
Jälle paistsid rumeenlased silma oma abivalmidusega aidates meil aru saada, kuidas ja millise laevaga sõita ja kuidas ka tagasisõiduks tiiburil koht broneerida. Kui Sulina sadamas hetkeks nõutult seisma jäime, tuli kohe üks vanem naisterahvas juurde ja seletas meile prantsuse keeles, kuidas randa jõuda. üldse oleme siiralt üllatunud, kui hästi siin Rumeenias kohalikud inglise ja prantsuse keelt räägivad. Noorte puhul see ei üllata, aga et just vanemate inimestega ka kõik jutud räägitud saame, on küll positiivne. Laevalt tulles sõime pansioni kõrval olevas söögikohas kõhud täis ja sellega on jälle üks imekaunis reisipäev seljataga. Homme sukeldume tundmatusse ? nimega Moldova (riik, mis enne kandis nime Moldaavia). Ei ole kindel, kuidas meil edaspidi internetiühenduste leidmine õnnestub. Igatahes paneme iga päeva õhtul värsked muljed kirja ja riputame need üles esimesel võimalusel.
Kui kõik plaanipäraselt läheb, peaksime pühapäeva õhtuks koju jõudma. Kui siiski selgub, et teed on viletsad ja me ei jõua 600 km päevi teha, siis venib reis arvatavasti päevakese pikemaks.