Tänane sõidupäev oli täielikult pühendatud Moldovale. See on riik, millest meil mõlemal teadmised ja kogemused puuduvad.Internetis surfates üht-teist muidugi leiab? Moldova on Euroopa üks vaesemaid riike. Seda oli sõiduteede olukorrast hästi tunda, teede ehituseks ja paranduseks neil raha lihtsalt pole. Esmaabi mõnele teelõigule ikka anti, st paigati auke, aga läbides Moldovat lõunast põhja, võib küll öelda, et teed on lihtsalt JUBEDAD. Aga kõik muu oli igati ok. Piiriületus läks nobedasti, ükski politsei meie vastu kogu päeva jooksul huvi ei tundnud. Lonely Planeti järgi pidavat kohalik politsei välismaalasi armastama, saate vast isegi aru, miks. Panime mõned EURid juba valmis, et vajadusel saaks kiirelt probleemid lahendada, aga … ühtegi sellist võimalust ei tulnudki ette 🙂
Kui vaadata, kuidas inimesed meid nähes reageerivad, siis tunneme end küll imeliste olenditena: küll lehvitatakse, küll hõigatakse midagi, küll lastakse tervituseks signaali. See on tegelikult niiii armas! Jäime korraks teeservas seisma, et GPSi kontrollida, kohe peatas ka üks auto – küsiti, kas vajame abi ja kas tõesti oleme kogu tee Eestist siiani motikaga sõitnud. üks külaneiu, kelle käest me virsikuid ostsime, oli meist nii vaimustuses ja tundis siirast kahetsust, et tal fotokat kaasas ei olnud. Tal pidi ka sõbranna Eestis elama. ühesõnaga on inimesed siin nii sõbralikud, abivalmid ja rõõmsameelsed, ükskõik, kus me olime või mida tegime, alati pakkus keegi abi või tuli lihtsalt juurde juttu ajama.
Peale toredate inimeste on ka Moldova loodus lihtsalt imeline. Siin ei ole kõrgeid mägesid, pigem meenutab maastik meie Lõuna-Eestit, kuid metsi on siin vähe, on vaid lõputud päevalille-, maisi-, ja viljapõllud. Vaated, mis orgude ja nõlvade vahel sõites avanesid, olid tõesti võrratud. Kahjuks ei oska seda kõike sõnade ja fotodega edasi anda.
Olime endale Moldova ja Ukraina piirilinna Sorocasse ööbimiskohaks paar hotelli välja vaadanud. Tee peal hoidsin silmad lahti, et võib-olla pakub keegi ka kodumajutust nagu Rumeenias seda tehti, aga ühtegi sellist silti ei jäänud silma. Tundub, et siin liigub turiste vähe ja ega me ei imesta ka, selliste teede peal ei taha ühtegi turist sõita, iseasi, kui just ekstreemturismiga ei tegele
Kui teedest veel rääkida, siis autosid liikus siin väga vähe, nii et selles suhtes oli Teedul hea aukudest möödudes slaalomsõitu harjutada. Minul seal tagaistmel polnud hirmugi, et uni võiks peale kippuda 🙂 Registreerisime ennast Sorocas hotelli, nimega Nistru. Olime seal ainsad külalised, meil lasti ise tuba valida, paigutati ratas ilusti garaazi, restoranis teenindati meid äärmiselt sümpaatselt. Siiani on ainult positiivsed mälestused Moldovast.
Lisaks veel paar sõna Sorocast. See on Moldova mustlaste pealinn. Erinevalt muudest mustlastest on kohalikud mustlased rikkad. Neile kuuluvad uhked villad vaatega Dnestri jõele. Mis on selle rikkuse allikaks, ei olegi täpselt teada. Lisaks asub linnas veel ka vana kindlus. Reede hommikul ületame piirijõe Dnestri ja pühendame päevakese Ukrainale.
