Hommikusöök Soroca hotelli pakutavate teenuste hulka ei kuulunud. Restoran, kus me õhtust sõime avati alles kell 11. Seega startisime tühja kõhuga, aga muidu valmis uuteks väljakutseteks Ukrainas.
Hotellist saadud info põhjal viib Ukrainasse naaberkülas olev praam. Peale lühikest sõitu ja kohalikult teeääres seisvalt politseinikult tee küsimist leidsime selle üles. See ei ole mitte aga selline praam nagu Rumeenias, vaid tavaline rauast pontoon, mis mööda jõest läbi minevat trossi liigub. Enne aga kui praamisõidu juurde asuda, mõned sõnad veel Moldova piirist.
Kõik piiripunkti töötajad olid väga viisakad ja vastutulelikud. Kontrolliti ära meie passid, seksikas tollitöötaja esitas meile mõned küsimused ja võisimegi Moldovast lahkuda. Praamil saime jutuotsapeale kohalike noormeestega. Seletasime neile oma reisimarsruuti ja lobisesime niisama. Vene keel on ikka üks imeline keel, alates Moldovast saime igas riigis inimestega vabalt suhelda. Rumeenias sai inglise ja prantsuse keelega küll hädapärased jutud aetud, aga päris lobisemiseni seal ei jõudnud.
Ukrainas tegime väikese peatuse hukkunud mootorratturitele pühendatud mälestusmärgi juures.
Mida lähemale jõudsime Kiievile, seda paremaks ja laiemaks teed muutusid. Kiievi ümbersõit läbis veidi ka linnaserva, nii et nägime kõrgeid korrusmaju ja laiu prospekte. Avanev pilt linnast oli igatahes väga kena. Tänavatel aga olukord nii lõbus ei olnud. Kuna kell oli juba viie ja kuue vahel õhtul ja ühes kohas oli suur teeremont, siis liikus autodevool vahepeal meeterhaaval. Hea oli see, et võõramaalastest mootorratturitesse suhtuti hästi ja vajadusel lasti ilusti vahele. Meie teekond jätkus päeva lõpppunkti Chernigovi poole.
Otsus Chernigovist läbi sõita tuli meil alles eelmisel õhtul, seega meil linna kohta mingit infot ei olnud. Võtsime sihikule GPSi poolt näidatud hotelli Turetski. Kuna see asus linnast ümber mineval ringteel, siis arvasime, et see on reisilistele sobiv peatuspaik. Nii see oligi!
Saime toa, kus kõik vajalik olemas. Ratta panime kõrvalasuvasse valvega parklasse. õhtul lobisesime veel pikalt Ukraina rekkajuhiga, kes korduvalt Eestis oli käinud.
Öösel käis keegi meie ukse taga ja üritas seda avada. Ei tea kas tegemist oli unise elanikuga, kes WCd otsis (osades tubades seda ei olnud ja tuli kasutada koridoris olevat käimlat) või siis väga kohmaka vargaga, sest kolinat kostus ukse tagant kõvasti.
Laupäeva veedame Valgevenet läbides.
Üle jõe liikus praam jõe voolu mõjul. Kui hakkasime jõudma vastaskaldale, pidi praami opereeriva abielupaari naispool metallist konksuga pidurdama trossi liikumise. Perepea aga kogus kokku praamil olevad mehed, kes ühise jõuga praami pootshaagi abil randumissilla vastu tõmbasid. Ilmselt ei ole selle praamiga ainult naistest koosneva reisijaskonnaga jõe ületamine võimalik 🙂
Ukraina piir oli juba teismoodi. Seal pidi ära täitma paar paberit. Kuna me kasutasime ladina tähti, siis tuli need veelkord vene tähtedega täita. ühesõnaga läks seal pisut aega, piirivalvurid uudistasid meie ratast, isegi pildistasid mobiilidega, Teet viskas nendega paar nalja ja lubatigi meid lahkelt Ukraina pinnale. Enne, kui veel ratta selga istusime, astus üks kuldhammastega mees ligi ja ütles ilusas eesti keeles “Tere”. Tuli välja, et ta on kunagi Tallinnas õppinud, mäletas veel mõnesid eestikeelseid väljendeid. Nii tore kohtumine!
Peale Moldova teid tundusid Ukraina teed üsna sõidetavatena. Küladevahelised lõigud olid suhteliselt heas korras. Külades oli auke nii suuremaid kui ka väiksemaid. Vaid üks kahekilomeetrine teelõik oli kaetud päris korraliku munakivisillutisega. Ei kadesta sugugi endisaegseid reisilisi, kes tõldadega mööda selliseid teid liikuma pidid.
Üle jõe liikus praam jõe voolu mõjul. Kui hakkasime jõudma vastaskaldale, pidi praami opereeriva abielupaari naispool metallist konksuga pidurdama trossi liikumise. Perepea aga kogus kokku praamil olevad mehed, kes ühise jõuga praami pootshaagi abil randumissilla vastu tõmbasid. Ilmselt ei ole selle praamiga ainult naistest koosneva reisijaskonnaga jõe ületamine võimalik 🙂
Ukraina piir oli juba teismoodi. Seal pidi ära täitma paar paberit. Kuna me kasutasime ladina tähti, siis tuli need veelkord vene tähtedega täita. ühesõnaga läks seal pisut aega, piirivalvurid uudistasid meie ratast, isegi pildistasid mobiilidega, Teet viskas nendega paar nalja ja lubatigi meid lahkelt Ukraina pinnale. Enne, kui veel ratta selga istusime, astus üks kuldhammastega mees ligi ja ütles ilusas eesti keeles “Tere”. Tuli välja, et ta on kunagi Tallinnas õppinud, mäletas veel mõnesid eestikeelseid väljendeid. Nii tore kohtumine!
Peale Moldova teid tundusid Ukraina teed üsna sõidetavatena. Küladevahelised lõigud olid suhteliselt heas korras. Külades oli auke nii suuremaid kui ka väiksemaid. Vaid üks kahekilomeetrine teelõik oli kaetud päris korraliku munakivisillutisega. Ei kadesta sugugi endisaegseid reisilisi, kes tõldadega mööda selliseid teid liikuma pidid.