Startisime hotellist kell 6 hommikul, Teadsime, et Ukraina ja Valgevene piiriületusjärjekorrad on pikad, aga olime ka kuulnud, et rattureid lastakse eelisjärjekorras üle.
Sellist autode saba pole ma eales varem näinud, see oli vist kilomeeter pikk!! Vastavalt saadud nõuannetele sõitsime rivi ette, parkisime ennast teeserva ja Teet läks asja uurima, piirivalvur saatis meid muidugi rivi lõppu tagasi, ütles, et mingeid erandeid ei tehta. Mõtlesime, et mis siis ikka, ise ka kauplema ei hakka. üks päev oli meil varuks, jõuame sellega teise, väiksemasse piiriületuse kohta sõita. Kui liikuma hakkasime, tuli mees ise meie juurde, arvatavasti haistis lisateenimisvõimalust. Ja nii ma siis nägin ja kuulsin esimest korda elus, kuidas sellised asjad käivad 🙂 Ühesõnaga kulus meil Valgevene pinnale jõudmiseks 1,5 tundi ja 30 EURi see on ikka väga väike hind võrreldes sellega, et teised on kolm ööd autos piiriületust oodanud.
Nii, kui Valgevenesse sisse sõitsime, oli näha, et riigis on kord majas. Teed olid suurepärases korras, teetähistused, suunavad sildid, teeremontide info kõik oli tipp-topp! Ja mitte ainult teed ei olnud head. Näiteks olid kõik teeäärsed bussipeatused loodusteemaliste joonistustega kaunistatud, iga mõne kilomeetri järel olid teeservas piknikupaigad ja laste mänguplatsid, külamajakesed ja aiad olid ilusti värvitud. Kõik oli nii puhas!!!
Peale Rumeenia räpasust oli seda suur rõõm näha. Alguses arvasime, et ainult Minski lähistel on asjad nii, aga kuni Läti piirini välja oli kõik kõige paremas korras. 10 punkti Valgevenele!!!
Lätti saamiseks pikka piiriületusjärjekorda polnud, oleksime selle vabalt võinud ära oodata, aga kuna korralik paduvihm tuli kaela, siis lasti meid ilma pikemate probleemideta üle. üldse olid Valgevene piirivalvurid nii Ukraina poolel kui ka Läti poolel väga korrektsed ja vastutulelikud.
Laupäeva õhtul kell 21 olime siis Lätis, see tundus, nagu oleksime juba kodus!!! Teet oli küll ühe kämpingukoha välja vaadanud, aga mina ei olnud jällegi nõus vihmaga telgis magama. Vaatasime GPS-st paari majutuskohta kõige lähemalasuvast asulast, sinna kohale jõudes selgus, et üks ei tööta enam ja teine on rahvast täis. Jumala nõme, väljas oli juba täiesti pime. Helistasime siis ühte hotelli Daugavpilsis, õnneks üks tuba oli neil vaba ja nii me siis läbi kottpimeda ja uduse Läti sõitsime veel 50 km. Tegelikult oli see päris õudne
.
Aga nagu öeldakse: lõpp hea, kõik hea. Registreerisime ennast hotelli öösel kell 23.55. See oli meie reisi kõige pikem ja emotsiooniderohkem päev.
Võib-olla ma kõigile pole veel jõudnud rääkida, et Raido on Paldiskis sõjaväes ja tema oligi meil suurimaks motivatsiooniks pühapäeval taas varakult teele asuda. Pühapäevad on seal külastuspäevad ja me polnud teda sõjaväkke minekust saadik näinud. Nii et üks sõidupäev veel
.