Kolmas sōidupäev oli planeeritud kilomeetritelt kōige lűhem umbes 550 km. Alustasime tavapäraselt kell 8. Liikusime mőőda väiksemaid teid, mis oli űhest kűljest väga huvitav, sest vōmaldas näha poolakata kűlaelu, samas aga mōjus see negatiivselt meie keskmisele kiirusele. Maapind muutus mägisemaks ja saime ka esimest korda proovida tōusu mőőda serpentiine. Ilm oli sōitmiseks väga mōnus, pilvine aga ei sadanud.
Umbes 150 km pärast jőudsime metsaga kaetud mägedeni, kus asus Slovakkia piir. Piiri tähistas ainult silt, mingit inimtegevust (vähemalt ametlikku), seal ei toimunud. Slovakkia tervitas meid ilusa ilmaga. Teisel pool mäge paistis päike ja temperatuur tōusis kiirelt 30 kraadini. Loodus tundus Slovakkia poolel märksa ilusam kui Poolas.
Sōit kulges jälle juba harjunud rűtmis – kűla läbimine 60 km/h, kahe kűla vaheline lōik tavapärases tempos. Ootamatult oli aga keset teed edasisōitmist keelav märk. Polnud tähistatud ka űmbersōitu. Jäima seisma ja ootama kohalikke autojuhte, et vaadata mida nad teevad. Esimene auto pani otse edasi. Teine jä seisma ja autos olevad noormehed näitasid meile, et vōib edasi sōita. Varsti selgus ka märkide pōhjus. Vihmast tulenev maalihe oli tee suhetelisel hävianud. Kuidagi moodi siiski läbi sai ja see ōnnestus ka meil.
Edasine Slovakkia läbimine kulges ilma vahejuhtumiteta. Kraadiklaas nätas temperatuure űle 30 kraadi ja päike kōrvetas. Sōidurűtmi kujundas endisel kűlade sage läbimine. Lōpuks jōudsime Ungari piirini, kus meid peatas sōbralik politseinik ja kontrollis dokumente. Tal oli kaasas ka kaks ōpilast, kellele ta dokumentide kontrolli ette näitas. Arvasime, et Ungari teed on paremad kui Slovakkias, aga Ungari tervitas meid űhe väga konarliku ja aukliku teega. Seda oli kűll ainult 8 km ja edaspidi teeolude űle kurta ei saanud.
Ungari kohta eredaid mälestusi ei ole. Lōputud kűlad ja lōōmav päike. Huvitav on see, et näha oli päris erineva nahavärviga inimesi. Mōned olid valged, mōned űsna tumedad. Vaevalt et tegemist oli Aafrika Ungarlastega (vōi lihtsalt neegritega). äkki oskab keegi kommenteerida?
Rumeenias toimus piiripunktis dokumentide kontroll. See käis kűll kiirelt ja Inge ei vōtnud isegi kiivrit peast. Piiri űletamisega kaotasime siiski űhe tunni, seda mitte ootamise vaid ajavahe tōttu.
Rumeenias oli kűlasid veel rohkem. Vahe eelmiste riikidega on aga see, et kiirust seal eriti maha ei vōeta. Tees olid ka esimesed lőőkaugud, mida siiski ōnnestus edukalt vältida. Helistasime ka oma majutuskohta ja informeerisime neid, et jōuame hiljem. Ilm hakkas minema pilve ja temperatuur muutus mōnusamaks.
Kui GPS nätas sihtkohani veel 32 km, keeras tee mägedesse. Ronisime mőőda serpentiine űles ja hiljem alla, kokku 20 km. Meie ees oli just läinud vihm, tee veel auras. Hakkas juba hämarduma. Viimased 15 km läbisime kűlasid. Nűűd olid nad űksteise kűljes kinni, lihtsalt űks lōppes ja teine algas kohe samas kohas. Peale palavat päeva ja värskendavat vihma liikus ringi palju inimesi.
Lōpuks ekslesime veel veidi otsides oma pansionaati. Ja siis olimegi kohal. Pererahvas, kellel olime helistanud, ootas meid väraval. Kōhud sőődeti meil täis ja anti ka väke naps. Suhtluskeeleks kujunes huvitaval kombel prantsuse keel. Peale sőőki vōis asuda nautima ausalt välja teenitud und.