21.07. Maramures

Rumeenias kohal olles tegeleme planeeritult turismiga. Enne aga kui sellest űlevaadet anda, veidi piirkonnast, kus viibime. Selle nimi on Maramures. Ajalooliselt kuulusid need alad Austria-Ungari riigi koosseisu. Peale 1. maailmasōja lōppu jagati maa Rumeenia ja Tsehhoslovakkia vahel. Käesoleval ajal on osa ajaloolisest piirkonnast endiselt Rumeenia all, teine osa aga Ukraina koosseisus. Kōige suuremaks vaatamisväärsuseks on kohalik ehe kűlaelu. Lisaks veel ajaloolised puitkirikud ja űks väga omapärane surnuaed. Nűűd aga kōigest lähemalt. Päeva alustasime lōbusa surnuaia kűlastusega. Tegemist on muidu tavapärase surnuaiaga, kus haudadel on väga omapärased ristid. Igale puust ristile on nikerdatud űks vōi kaks pilti lahkunu elust. Lisaks on pildi all luuletus, mis räägib tema elu olulistest seikadest. Luuletused pidid olema humoorikad ja elu jaatavad (ise neid kahjuks lugeda ei osanud). Neid riste hakkas 30ndatel aastatel valmistama űks kohalik meistrimees. Kui ta 1977 suri, siis vōttis teatepulga űle űks tema ōpilastest. Riste valmistatakse tänapäevani ja väidetavalt on neid tellitud ka erinevatesse maailmajagudesse.

Päeva teisel poolel vaatasime puukirikuid. Kōige suurem neis oli Barsana kloostris. Klooster oli väga ilus ja sellest suudavad kōige paremini rääkida pildid.

Vaatasime ka kōige vanemat piirkonna puukirikut. See oli märksa kōrvalisemas kohas ja turiste oli seal vaid űksikuid. Vaatasime kuidas kohalikud kunstnikud restaureerisid kiriku puitseintel olevaid maalinguid. Kirik oli tōesti vana, esimest korda mainiti seda 1365 aastal.

Kui hakkasime kiriku juurest lahkuma vallandus tugev äkesevihm. Jōudsime kiriku űmber oleva surnuaia väravamajakesse varju alla. Sealt oli väga maaliline vaadata välkude sähvimist ja vihma ning rahesadu.

Õhtu lōppes korraliku kōhutäiega ja kohaliku rahvalaulu ja -tantsuga, mida pererahvas esitas kohale saabunud prantsuse turismigrupile.

Lōpuks veel űks tähelepanek kohaliku liikluse kohta. Teel vōib näha väga erinevaid liiklejaid: tädikesed käsikärudega, kes viivad koju oma lehmale heina ja peedilehti, heinalised rehade ja vikladega, kűlamehed jalgratasetega, hobused heinakoormatega ja lisaks sellele muidugi autod, veokid, bussid ja mootorrattad ja -rollerid. Teed ise on kitsad ja kohati ka auklikud. Kōik need tegelased suudavad koos väga edukalt liigelda. Siinsetele autojuhtidele meeldib sōita suhteliselt kiiresti ja nad tunnevad rōōmu kui saavad sust mőőda sōita. Samas on nad tähelempanelikud teiste suhtes ja annavad juba kaugelt märku, kui ees politsei oma tőőd teeb.