21.07. Maramures

Rumeenias kohal olles tegeleme planeeritult turismiga. Enne aga kui sellest ülevaadet anda, veidi piirkonnast, kus viibime. Selle nimi on Maramures. Ajalooliselt kuulusid need alad Austria-Ungari riigi koosseisu. Peale 1. maailmasõja lõppu jagati maa Rumeenia ja Tsehhoslovakkia vahel. Käesoleval ajal on osa ajaloolisest piirkonnast endiselt Rumeenia all, teine osa aga Ukraina koosseisus. Kõige suuremaks vaatamisväärsuseks on kohalik ehe külaelu. Lisaks veel ajaloolised puitkirikud ja üks väga omapärane surnuaed. Nüüd aga kõigest lähemalt.

Päeva alustasime lõbusa surnuaia külastusega. Tegemist on muidu tavapärase surnuaiaga, kus haudadel on väga omapärased ristid. Igale puust ristile on nikerdatud üks või kaks pilti lahkunu elust. Lisaks on pildi all luuletus, mis räägib tema elu olulistest seikadest. Luuletused pidid olema humoorikad ja elu jaatavad (ise neid kahjuks lugeda ei osanud). Neid riste hakkas 30ndatel aastatel valmistama üks kohalik meistrimees. Kui ta 1977 suri, siis võttis teatepulga üle üks tema õpilastest. Riste valmistatakse tänapäevani ja väidetavalt on neid tellitud ka erinevatesse maailmajagudesse.

Being in Romania, we’re engaged in tourism as planned. But before giving an overview, a bit about the region where we’re staying. Its name is Maramureș. Historically, these areas were part of the Austro-Hungarian Empire. After the end of World War I, the territory was divided between Romania and Czechoslovakia. Currently, part of the historical region is still under Romania, while another part is part of Ukraine. The biggest attraction is the authentic village life. Additionally, there are historical wooden churches and a very unique cemetery. Now for more details about everything.

We started the day with a visit to the cheerful cemetery. It’s an otherwise ordinary cemetery where the graves have very distinctive crosses. Each wooden cross is carved with one or two pictures from the deceased’s life. Additionally, there’s a poem below the picture that tells about the important events of their life. The poems were supposed to be humorous and life-affirming (unfortunately I couldn’t read them myself). These crosses started being made in the 1930s by a local craftsman. When he died in 1977, one of his students took over. The crosses are still being made today and reportedly have been commissioned to different continents.

Päeva teisel poolel vaatasime puukirikuid. Kõige suurem neis oli Barsana kloostris. Klooster oli väga ilus ja sellest suudavad kõige paremini rääkida pildid.

In the second half of the day we looked at wooden churches. The largest one was at Barsana monastery. The monastery was very beautiful and pictures can tell the story best.

Vaatasime ka kõige vanemat piirkonna puukirikut. See oli märksa kõrvalisemas kohas ja turiste oli seal vaid üksikuid. Vaatasime kuidas kohalikud kunstnikud restaureerisid kiriku puitseintel olevaid maalinguid. Kirik oli tõesti vana, esimest korda mainiti seda 1365 aastal.

We also visited the oldest wooden church in the region. It was in a much more remote location and there were only a few tourists. We watched local artists restore the paintings on the church’s wooden walls. The church was truly old, first mentioned in 1365.

Kui hakkasime kiriku juurest lahkuma vallandus tugev äikesevihm. Jõudsime kiriku ümber oleva surnuaia väravamajakesse varju alla. Sealt oli väga maaliline vaadata välkude sähvimist ja vihma ning rahesadu.

As we were leaving the church, a strong thunderstorm broke out. We made it to the shelter of the gatehouse at the cemetery surrounding the church. From there it was very picturesque to watch the lightning flashes and the rain and hail.

Õhtu lõppes korraliku kõhutäiega ja kohaliku rahvalaulu ja -tantsuga, mida pererahvas esitas kohale saabunud prantsuse turismigrupile.

The evening ended with a proper feast and local folk songs and dances that the host family performed for a French tourist group that had arrived.

Lõpuks veel üks tähelepanek kohaliku liikluse kohta. Teel võib näha väga erinevaid liiklejaid: tädikesed käsikärudega, kes viivad koju oma lehmale heina ja peedilehti, heinalised rehade ja vikladega, külamehed jalgratasetega, hobused heinakoormatega ja lisaks sellele muidugi autod, veokid, bussid ja mootorrattad ja -rollerid. Teed ise on kitsad ja kohati ka auklikud. Kõik need tegelased suudavad koos väga edukalt liigelda. Siinsetele autojuhtidele meeldib sõita suhteliselt kiiresti ja nad tunnevad rõõmu kui saavad sust mööda sõita. Samas on nad tähelpanelikud teiste suhtes ja annavad juba kaugelt märku, kui ees politsei oma tööd teeb.

Finally, one more observation about local traffic. On the road you can see very different kinds of road users: elderly ladies with hand carts who are taking hay and beet leaves home to their cows, hay wagons with rakes and forks, villagers with bicycles, horses with hay loads, and of course cars, trucks, buses and motorcycles and scooters. The roads themselves are narrow and sometimes full of potholes. All these characters manage to move together very successfully. Local drivers like to drive relatively fast and they feel joy when they can pass you. At the same time they are attentive to others and signal from far away when there’s police working ahead.