Jöudsime eile läbi pimeda ja vihmase Volgogradi Volskisse, see on Volgogradist üle jõe, umbes 300 tuhande elanikuga linn. Teet oligi siin sõjaväes, mängis sõjaväeorkestris trombooni.
Tundub, et siin lõuna pool on inimesed juba natuke teistsugused, hästi avatud ja jutukad ja abivalmid. Meid võeti kui väärikaid külalisi võõrastemajas vastu, paluti, et ma enne ikka toa üle vaataksin, äkki meile ei meeldigi :). Peale sellist sõitu läbi Volgogradi, nagu meil eile õhtul oli, oli mul küll täiesti ükskõik, milline või kui suur see tuba on, peaasi et dušš ja voodi oleks ning süüa ka saaks kuskil läheduses. Need kolm tingimust olid täidetud ja kõik sobis meile:) ja siin on ka konditsioneer, selle hinna eest on täiesti super lux olemine. Kui arvestada seda, et me enamus oma matkadest oleme ju telkinud, siis ööbimiskohtadele meil küll kõrgeid nõudmisi ei ole. See on tegelikult meie esimene motomatk, kus meil telkimisvarustust kaasas ei ole.
Tänane päev oli meil täiesti rattavaba, kasutasime ühistransporti ja tutvusime Volgogradi (end. Stalingrad) vaatamisväärsustega. Neid siin väga palju polegi, kõige kuulsam on muidugi Mamai-kurgaani memoriaalkompleks, mis valmis aastatel 1959-1967 ja tähistab Stalingradi 200-päevase lahingu võitu sakslaste üle 1942-43 aastatel. Sealsamas on ka Stalini muuseum, mis avati küll alles 6 aastat tagasi Isamaasõja veteranide tugeval nõudmisel, nii räägiti meile muuseumis.
Pealelõunases palavuses jalutasime veel Volga ääres, seal on ilusad pargid ja välikohvikud. Rahvast oli suhteliselt vähe nii suure linna (~1 milj elanikku) kohta ringi liikumas, võib-olla siin lõuna pool algabki suurem melu alles õhtuti, seda oli ka eile õhtul kella 9 paiku näha, vaatamata suurele äikesevihmale oli linn paksult autosid täis, täiesti võimatu oli normaalselt liigelda, mõned meie jaoks elementaarsed liiklusreeglid siin linnas küll ei kehti 🙂
Teet leidis “Odnoklassnikute” kaudu üles oma vana sõjaväekaaslase, Nikolai ja leppis temaga täna õhtuks kohtumise kokku. Väga armas oli, istusime ja lobisesime igasugu ilma asjadest. Tema sõnul on praegune palavus täiesti normaalne, tavapärased suved on tunduvalt kuumemad olnud, aga meiesuguste põhjamaalaste jaoks oli seegi kuumus suht raskesti talutav. Nikolai oli siiralt üllatunud, et me sellise reisi ette oleme võtnud ja et siit veel edasi Gruusiasse sõidame. Ega me vist päris normaalsed tõesti ei ole 🙂
Homme tuleb jällegi pikk sõidupäev ~760 km ja kui kõik hästi läheb, siis ööbime homme Põhja-Osseetias, Vladikavkazis.
2 comments
Kas selle sõjaprintsess Xena kuju sisse ka lasti? Ma mõtlen, kas mingi vaatetorni moodi variant ka selle kujuga loodud on?
Teie valitud marshruut paneb tõesti veits kukalt kratsima. Kas te Groznõist ei kavatse ka läbi põigata? Aga pole midagi, tuleb näidata end poliitiliselt apaatsena, olla mitte provotseeriv ja ka ise mitte alluda provokatsioonidele. Ehk saate isegi tõe teada, mis seal ikkagi 2008. aastal juhtus. Edu teile ja blogige ikka regulaarselt.
Kuju sisse kahjuks ei lastud. Kuju tagaküljel oli küll uks, aga kuhu see viib, see jäi saladuseks
Comments are closed.