Meie reisil on kätte jõudnud väga otsustav moment – kas edasi või tagasi? Enne aga kui sellest räägin, panen kirja eilse päeva juhtumised.
Kuna planeeritud teekond oli pikk, siis alustasime sõitu varakult. Startisime kell 7.00 ja alustasime Volgogradi läbimist. Volgograd on nagu hiiglaslik vene küla. Linn asub ühel Volga kaldal ja on pikk ja kitsas. Linn oli lõputu: ikka veel üks mikrorajoon,siis järgmine mikrorajoon, jälle foorid ja ummikud. Volgogradi teed on sama auklikud kui Tallinna omad, nüüd vähemalt nägime auke, eelmisel õhtul pimedas ja vihmas sõites me ainult tundsime neid 🙂 Kes on kunagi läbinud Saulkrastit, see võib selle kogemuse sajaga korrutada, nii pikk on Volgograd. Siiki lõppevad kord kõik asjad ja nii juhtus ka Volgogradiga. Edasi läks sõit mööda avarat ja lagedat steppi. Temperatuur tõusis tasapisi üle 30 kraadi ja paistis päike.
Kalmõki pealinn Elista on suhteliselt väike linn. See nägi siinsete olude kohta välja puhas ja kena. Eemalt paistsid ka Buddha templid, aga meie tee viis edasi. Umbes 60 km peale Elistad puhkepausi tehes märkas Inge, et meie tsikli number on kadunud. Ilmselt oli see kuidagi lahti rappunud ja minema lennanud. Joonistasime paberile uue numbri ja sõitsime edasi. Esimeses maanteepolitsei punktis küsisime seal istuvalt politseinikult nõu, kuidas edasi tegutseda.
Alguses tundus, et asi on päris hull. Politseinik ütles, et ilma korraliku numbrita ei tohi üldse sõita ja peame kutsuma nn evakuaatori, kes meie ratta minema veab. See ei tundunud meie jaoks küll kõige mõistlikum nõuanne, aga ta oli siiski väga abivalmis ja uuris oma ülemustelt järele, mida edasi teha. Lõpuks tuligi lähedalasuvast rajoonikeskusest teine politsei auto, kes meid politseijaoskonda eskortis. Seal täideti erinevaid pabereid, et saaksime Venemaal edasi sõita, nad ei olnud päris kindlad, kas nende paberitega Vene piirivalve meid ka Gruusiasse laseb.Peab ütlema, et minu arvamus Vene politseist kasvas selle kogemuse tõttu kordades. Kõik politseinikud olid sõbralikud, arukad ja abivalmis.
Peale paaritunnist asjaajamist võisime jälle edasi sõita. Otsustasime, et proovime siiski õnne, kas saame oma isejoonistatud numbriga ja hulga ametlike paberitega üle piiri või mitte. Selleks aga oli vaja jõuda Vladikavkazi, kus meil oli võõrastemajas tuba broneeritud. Asi oli selles, et kaotasime politseiga suheldes palju aega ja sõita oli veel ~ 300 km. Selles osas, kas sõita edasi või otsida enne pimedust teepeal öömaja, läksid meie arvamused Ingega lahku. Ilmselt oli Inge seisukoht palju mõistlikum, aga minu puhul alati ei võida mõistus ja seega sõitsime Vladikavkazi poole edasi.
Alguses olid teed head, aga siis hakkasid asjad kehvemaks kiskuma. Kõigepealt läks pimedaks, siis hakkas sadama ja lõpuks läks ka tee kehvaks. Keset pimedust jõudsime relvastatud kontrollpunktini. Seal asuvad sõdurid oli jälle äärmiselt mõistlikud ja sõbralikud. Kontrolliti üle meie dokumendid, uuriti kust me tuleme ja miks me siin seikleme ja sooviti head reisi.
Kohe peale seda ületasime madala mäekuru. Selle kõrgus oli ilmselt mitte üle 500m, aga tee oli käänuline ja kohati väga auklik. Teel läbisime ilma probleemideta veel mitu sõjaväe kontrollpunkti ja lugematul arvul politsei kontrollpunkte. Kõik olid viisakad ja sõbralikud. Meie paberist numbri koha ei küsinud keegi, arvatavasti ei pannud pimeduses ja vihmas seda keegi tähelegi.
Kell oli juba 12 läbi, kui viimaks Vladikavkazi jõudsime. Ka siin seiklesime veel ringi hotelli otsides. GPSi kaart on selle linna osas väga puudulik. Lõpuks jõudsime kohale, aga hotelli me selles kohas küll ei näinud. Inge helistas hotelli ja õnneks selgus, et see asub lihtsal nurga taga. Registreerisime ennast sisse, ostsime registratuurist 200 rubla eest pudeli shampanjat ja tähistasime sellega meie reiside seni kõige raskema päeva lõppu.
Täna püüame teha veidi ilusama numbri ja proovime, kas me üle piiri Gruusiasse saame või mitte.
Total distance: 768.92 km