Peale eilset pikka ja väsitavat päeva lubasime endale ühe pikema unehommiku, me oleme ju ikkagi puhkusel ja ei taha iga päev kella peale ärgata. Mõtlesime, et kui piirile õnne minna proovima, võiks natuke viisakama numbri motikale külge panna. Hotellis paraku printerit ei olnud, nii ma siis maalisin vildikaga pisut kobedama numbri, abiks ehk ikka!
Teet kontrollis igaks juhuks ratta kummide rõhud üle ning selgus, et esikummi ventiil ei pea hästi ja sellega pidi midagi ette võtma. Niikaua kui me seal ratta ümber kohmitsesime, tuli 5-6 politseinikut meiega juttu ajama. Eks nad päev otsa patrullivad ringi, neil ka huvitav, kui midagi teistsugust seal linnas näha-kuulda on. Tundub, et meie ratas ongi üks võlukepike, mis nö kõik uksed avab, lisaks see, et räägime head vene keelt ning kui veel jutu sees mainida, et Teet teenis vene sõjaväes, siis olemegi nagu omad:) ja juttu jätkub kauemaks…
Sümpaatsed politseinikud saatsid meid võõrastemaja eest teele, näitasid veel enne, kuidas kummiparandustöökotta jõuda. Seal oli sama situatsioon: 5-6 meest sebisid ratta ümber, kõik nii siiralt abivalmid ja meeldivad ning jutukad, me oleme tõesti hämmingus, kui hea vastuvõtu me Venemaal olles igas linnas ja külas oleme saanud.
Ratas korras, täiendasime veel oma rahavarusid ning võtsime suuna Gruusia piiri poole, teadamata veel, kas tuleme sama targalt tagasi või laabub kõik hästi. Järjekord õnneks ei olnud väga pikk, me ei hakanud rattaga ettepoole trügima, ei tea ju, mis kombed siin maal on ja eesolevates autodes oli palju temperamentseid mägede poisse näha, nii et võtsime ennast ilusti sappa. Mujal Euroopas lastakse rattad igasugustest ummikutest ja järjekordadest reeglina ilusti ette, aga me ei hakanud oma käsitööna valminud numbrimärgi pärast endale liigset tähelepanu tõmbama. Pikalt meil seista ei lastud, tuli üks sõbraliku moega piirivalvur, näitas autodele, et nad koomale tõmbaks ja juhatas meid otse passikontrolli, pilgutas siis silma ja mainis vandemehelikult, et ta ka baiker 🙂 Passi-ja tollikontrolli läbisime kiiresti, keegi meie numbrimärki ratta küljes ei kontrollinud, sooviti õnnelikku reisi ja oligi jäänud veel Gruusia poole ületamine. Ka seal kutsus piirivalvur meid järjekorrast ette, kontrollis dokumente, vaadati meie kohvrid põgusalt üle ja….tere tulemast Gruusiasse!!! Jeee, saimegi üle!!! Hea tunne oli küll…, kohe üldse poleks tahtnud tagasi sõitma hakata.
Broneerisin meie tänase ööbimiskoha suhteliselt piiri lähedale, ~15 km piirist, külakesse Stepmansminda, Ketino külalistemajja. Nagu näha, on see väga populaarne koht, maja on rahvast täis, ma ei saagi täpselt aru, kui palju tube siin on, aga ~20-25 külalist on siin kindlasti. Enamus on noored matkasellid, mingi suurem seltskond neist on Iisraelist, meie kõrvaltoas on abielupaar Itaaliast, nemad olid eelmisel aastal Eestis oma mesinädalaid pidanud ja meie just tähistasime hiljuti oma suuremat pulmaaastapäeva Roomas, nii et hea oli nendega muljeid vahetada.
Tegelikult oli meil täna plaanis natuke mägedes ringi matkata ja ühte huvitavat kirikut vaadata, aga kuna terve päev sadas, siis polnud nagu erilist tahtmist…olime nagunii pooleldi läbivettinud. Perenaisega oli meil kokkulepitud tänane õhtusöök ja homne hommikusöök, kui ta aga nägi, et oleme nii märjad ja väsinud olemisega, siis kutsus ta meid ka lõunat sööma, millest me loomulikult ära ei öelnud. Kõik oli ülimaitsev ja traditsiooniline tsha-tsha jook oli veel nagu kirsike tordil :). Kolm korda võite arvata, mida me peale rikkalikku lõunasööki tegime…magasime nagu lapsukesed, reisiväsimus hakkab tunda andma ja uni oli tõesti hea, vaatamata melule, mis siis majas käib.
Homme hommikul sõidame edasi Tbilisi poole, loodan väga, et saame ka sellest vihmatsüklist välja, iga päev on sadanud. Iseenesest pole hullu, suure palavusega oleks ka vastik sõita, aga lihtsalt on natuke ära tüüdanud ja häid fotosid on ka keerukas vihmasajus teha…
1 comment
Juhhhuuuu…
Jaaa, jaaa iga hommikune tegevus on avada Teedu ja Inge blogi…
Nii, nii lahe on lugeda iga päeva kohta infot. Tõega tekib tunne justkui ise teeks seda trippi.
Usun, et naudite täiel rinnal ilusat ja meeletult sõbralikke Gruusia inimesi ja seda maad.
Soovin jätkuvat vedamist, edu ja õnne teile sinna..
Tervitused siit Eestist
Katrin ja Patrik
Comments are closed.