Kahjuks ilma osas minu lootused ei täitunud, terve öö sadas, hommikul korraks näitas päikest ja… sadu jätkus täie hooga. Mis siis ikka, kiled selga ja taas teele. Suund oli Tbilisi poole, ööbimiskoha olin broneerinud Mtskhetasse, kunagisse Gruusia pealinna, mis jääb natuke enne Tbilisit.
Küla, kus me ööbisime, asus Kazbegi mäe jalamil. Koht on äärmiselt populaarne turistide ja matkajate seas, loodus on seal tõeliselt ilus, kahjuks tee, mida mööda Tbilisisse sai, kohati nii ilus ei olnud. Käis üks suur tee-ehitus ja kui kaks ööd-päeva järjest on vihma tulnud, siis teed kui sellist vahepeal nagu polnudki. Hingasin ikka väga kergendatult, kui asfalt jälle paistma hakkas, Teet oli muidugi vana rahu ise :)! Nägime täna ka mitmeid teisi motomatkajaid, enamus neist tuli meile vastu, oli poolakate punt, ukrainlaste ratturite paar ja oli ka üks vene poiss, kes meiega enam-vähem ühes rütmis sõitis.
Tegime väikese kohvipausi Ananuris, kus on üks vana kirik, mida turistid uudistamas käivad, müüakse seal igasugu käsitöökraami ja seal sai ka raftingu sõite tellida, nii et erinevat rahvast oli palju koos. Jalutasime veidi ringi ja järsku keegi hõikab Tere! Täielik dejavu, täpselt sama oli kunagisel Rumeenia-reisil. Olime just kõrgele-kõrgele mäe otsa kindluse müüridele roninud, kui kuulsime seal eesti keelt ja nüüd samamoodi, kuskil kõrgel Kaukasuse mägedes kohtame eestlasi! Üks abielupaar oli oma tuttavatele Tbilisisse külla tulnud ja tuuritasid nende autoga ringi, tõesti on armas eestlasi nii kaugel kohata.. nad nägid meie lipukest ratta küljes ja kui nägid meid ratturikostüümides tulemas, tulid meie juurde ja nii me jutustasime pisut… Selleks ajaks jäi ka vihm järgi ja temperatuur oli ~24 kraadi. Nad ütlesid, et paar päeva tagasi oli Tbilisis 40 kraadi, nii et praegune olukord sobis meile hästi.
Tegelikult oli üks huvitav situatsioon veel…Jõudsime kenasti Mtskheta linnakesse, parkisime ennast kuskile tänava serva, et vaadata mida edasi teha, sest kui hommikul perenaisele helistasin, sain aru, et ta jõuab alles õhtul hiljem töölt ja mõtlesime siis niikaua linna peal ringi vaadata. No nii, jäime seisma, peatab üks auto meie ees, pikk tõmmu mees astub välja, tuleb juurde ja küsib “kas teie olete Inga”. Natukene hämmelduma pani küll :). Tuli välja, et see oli meie kodumajutuse peremees, tal naine oli öelnud, et tuleb Inga koos mehega Eestist, mootorrattaga, ju me siis jäime linna vahel tiirutades talle silma ja nii ta sõitisgi meile järgi. Juhatas meid ilusti koju, ka tema ema oli seal, kes meile kohe maitsva lõuna valmistas, panime viisakamad riided selga ja läksime linnaga tutvuma. Tõesti on väga ilus, armas väike linnake. Ühes kohvikus, kui peremees kuulis, et oleme Eestist, võttis ta meid väga soojalt vastu, andis mulle pärast kotikesega virsikuid ja nektariine kaasa…, eestlastesse üldse suhtutakse siin hästi, meil ju head suhted Gruusiaga…
Oleme siin kokku 3 ööd, homme teeme rattaga tiiru David Gareja kloostri juurde. Siiani on kõik väga hästi laabunud ja igav pole meil küll olnud 🙂