Tänane päev oli veidi naljaka algusega. Algne plaan oli teha päevatripp David Gareja kloostrisse. Päris sinna me aga ei jõudnud. Alguses oli kõik ilus, panin koordinaadid GPSi sisse ja hakkasime sõitma. Asi hakkas imelikuks kiskuma juba üsna alguses. GPS näitas vasakpööret teele, mis ristus küll selle teega, kus me sõitsime, ainult et umbes 20 meetrit allpool. Otsisime erinevaid võimalusi, kuidas siis vajalikule teele välja jõuda. Lõpuks peale seiklemist läbi porimülgaste ja põiklemist lehmade vahel Gruusia külas jõudsime välja vajalikule teele.
Sõitsime siis seda teed edasi. Tee oli käänuline mägitee, kuid suhteliselt hea asfaldiga. Peale umbes tunniajast sõitu lõppes asvalt otsa ja edasi läks kruusatee. Liikusime ikkagi vapralt edasi. Seejärel muutus kruusatee poriseks kruusateeks. Veidi pusisime ka seda mööda edasi sõita, aga kui üks jalgrattur meist möödus, siis uurisime temalt kas nii jätkubki.
Kohalik jalgrattur, kes ka tsikli omanik oli, arvas, et me oleme täiesti valel teel. Tema sõnul on põhimõtteliselt võimalik ka seda teed sõita ja võibolla isegi sellis matka-enduuro rattaga, nagu meil, jõuaksime isegi õhtuks kohale. Selle jutu peale pöörasime ümber ja sõitsime oma peatuspaika tagasi. Tegime oma plaani ringi ja läksime hoopis Tbilisisse. Nüüd on siis teada, et meil olevat Gruusia GPSi kaarti eriti usaldada ei saa. Edaspidi tegutseme Stalini sõnade kohaselt: “Usalda, aga kontrolli”.
Tbilisisse saab Mtskhetast marsaga. Sealt edasi metrooga ja olimegi Tbilisi kesklinnas. Alguses olime veidi segaduses, aga jalutasime lihtsalt edasi. Üle tee paistis infopunkt, aga tänav oli lai ja autosid täis. Jalutasime edasi ja avastasime koha, mida Inge juba mitu päeva oli Venemaal edutult otsinud – juuksuri. Jätsin Inge sinna oma soengut kohendama ja suundusin ise edasi infopunkti juurde. Seal andis kena neiu mulle Tbilisi kesklinna kaarti ja juhatas ka veidi teed.
Tema juhatuse kohaselt suundusin edasi Beeline mobiilifirma teeninduspunkti ja selleks ajaks, kui Ingel soeng valmis, oli mul telefonis kohalik piiramatu netikasutusega SIM-kaart. Suundusime edasi Tbilisit avastama.
Jalutasime läbi vanalinna ja sõime ühes tänavaäärses kohvikus. Sõitsime köisraudteega Narikala kindluse juurde ja nautisime vaadet mäelt alla linnale. Veidi edasi jalutades jõudsime iidsesse saunade rajooni. Siin tuleb maapinnale looduslik kuum mineraalvesi. Muistendi järgi saigi sellest kohast alguse Tbilisi linn. Kuningas leidis jahil olles kuumaveeallikad ja rajas nende juurde asula. Ka praegu on saunad täiesti töös ja loomulikult proovisime me ka selle ära.
Saun oli väga mõnus. Kohalikust pesijast-massöörist me küll loobusime, kuid nautisime saunamõnusid ja külmi ja kuumi jooke, mida kohapeal serveeriti. Peale sauna oligi aeg kodupoole tagasi suunduda. Jalutasime veel veidi aega vanalinnas ja siis jälle metroosse, marsasse ja koju.
Õhtu lõpetasime meloni ja valge veiniga. Perenaine pakkus veel juurde maitsvaid hinkaale ja kohalikku juustu. Ülimõnus päeva lõpp.