22.07. Mtskheta – Gori – Vardzia

Esmaspäeva hommikul jätsime Mtskhetas pererahvaga hüvasti, peremees-perenaine ruttasid küll varakult tööle, aga armas vanaemake jäi meid teele saatma. Olime Mschketas ning Tbilisis kaks ja pool päeva ilusat vihmavaba ilma nautida saanud. Tbilisi on tõesti ilus, eriti muidugi kesklinn ja vanalinn.

Suuna võtsime Vardzia poole, seal on huvitavad koobaskülad ja ilus vana klooster, mida tahtsime vaatama minna. Kuna tee peale jäi ka Gori linn (Stalini sünnilinn), käisime Stalini muuseumist läbi. Midagi väga muljetavaldavat seal polnud, meie meelest suht igavalt presenteeritud kogu see asi, aga turiste oli seal palju uudistamas.

Ilm oli sõiduks suurepärane, temperatuur vahelduvalt 23-27 kraadi, taevas poolpilvine, teed väga head. Üldse peab Gruusia kohta ütlema, et niikaua, kui ikka õige tee peal püsid, on kõik korras, teed on igal pool väga head olnud, ainuke ebameeldivus oli Stepansmindast tulles, aga ka see olukord oli põhjustatud teeehitusest ja suurtest vihmadest. Muidugi kui teadlikult ekstreemsust otsida, siis seda kindlasti leiab, keerad natuke kõrvalisemale teele ja saadki oma adrenaliinilaksu kätte 🙂  Meil üks selline olukord just oligi, see küll kogemata mitte teadlikult tekitatud…. sõitsime Gorist suure tee peale välja, keerasime kiirtee peale ja mõne hetke pärast saime aru, et oleme küll õige tee peal, aga millegipärast oleme vastassuuna vööndisse sattunud, autod tulid meile vastu…jumal tänatud, et liiklus oli hõre ja saime ohutult ümber keerata ning natuke liikluseeskirju rikkudes ka õige poole peale tõkete vahelt pugeda. Liiklusmärkidega oli seal küll midagi väga korrast ära, näha oli, et hiljuti oli seal midagi ehitatud ja ümber tehtud, aga mingeid suunavaid märke meie vähemalt ei näinud. Noh, seekord läks hästi!

Edasi sõites muutus loodus nii teistsuguseks. Kui Tbilisi ümbruses olid rohelised mäed, siis Vardzia poole sõites oli kohati tunne, nagu sõidaksime läbi liivamägede kõrbe. Veel edasi sõites muutusid liivamäed kõrgeteks kivikaljudeks, väga ilus vahelduv loodus, iga kurvi tagant paistsid nii ilusad vaated.

Tegime väikese seljasirutuspausi ühe vana kindluse juures. Kõrval oli üks vene numbrimärgiga auto, kus väga jutukad ja suhtlemisaltid tegelased sees. Mees, naine ja aastane tüdrukutirts olid tulnud Vladivostokist!!! Nad olid juba kuu aega ringi rännanud, mees ütles, et septembris peab tööl olema, nii et kuu aega veel aega ringi rännata 🙂 Neil oli läbisõidetud juba 18 000 km, täiesti uskumatud matkasellid, nii väikese lapsega.. väga vaprad tegelased! Neil oli veel selline plaan, et reisi lõpus proovivad Peterburis oma auto maha müüa ning lennukiga koju lennata, aga kui ei õnnestu (neil oli parempoolse rooliga auto), siis on sealt veel koduni 10 000 km, mis ka ei ole mingi probleem neile. Igaljuhul väga lahedad optimistlikud ja positiivsed tegelased!