Month: July 2015

Piiriäärsest linnakesest Kurjast suundusime laupäeva hommikul Kasahstani poole. Enne piiri vormistasime veel rattale kindlustuse, sest roheline kaart Kasahstani ei hõlma. Üks meesterahvas, kes just vastassuunast tuli, hoiatas meid kehvade teeolude ja korrumpeerunud politseinike eest.

Piiril läks kõik ladusalt, lihtsalt pikk järjekord, mis kokkuvõttes päris palju aega röövis.

Ust-Kamenogorsk, kust me suhteliselt linna keskelt läbi sõitsime, oli sel teekonnal esimene linn, mis üllatas väga maitseka ja värviderohke haljastusega. Teeääred olid puhtad, niidetud ja lillepeenraid täis pikitud, väga erinev kõigist teistest linnadest.

Buhtarmasse, kus pidime veetma 2 ööd oli Ust-Kamenogorskist 100 km, ~ 40 km enne kohalejõudmist muutusid teeolud veel eriti kehvakeseks. Loodus oli muidugi imeline, mitu korda peatusime, et pildistada. Mõnusalt mägine maastik, vaated täiesti uskumatult ilusad. Teet sai ühte mäekuru läbides serpentiinidest üles-alla ronimist harjutada ja kirsike tordil oli saabumine Buhtarmasse, kus puhkekeskusesse jõudmiseks tuli tal täiesti absurdsest teelõigust alla ronida. Mina kobisin kiirelt rattalt maha, ma ei suuda sellist ekstreemsust kaasa teha, läksin ees alla, isegi ei julgenud vaadata, kuidas ta mööda seda õudust sõidab..aga Rootsis läbitud koolitus on siin reisil igati kasuks tulnud 🙂

Broneerisime siia Buhtarma veehoidla äärde pisikese majakese. Päris hea lahendus, merekonteinerist majake, väike terrass külge ehitatud. Majas on voodi, kööginurgake, külmik, telekas. Kemps on väljas, 50 m mäest üles ronida ja dushinurgake 20 meetrit mäest allapoole minna 🙂

Esmaspäev oli meil rattavaba päev. 32-34 soojakraadi on meie jaoks siiski liig ja enamuse ajast veetsime vee ääres puude varjus, raamatute seltsis.

Siin ümbruskonnas on muidugi ka teisi puhkebaase, mõned loomulikult tsiviliseeritumad. Meie olime sellises tõelises nö kolkakülas, aga oligi taas hea võimalus päris ehedat külaelu tundma õppida. Kõrvalasuvast poekesest sai ülimaitsvaid värskelt küpsetatud saiakesi osta, müüjaga juttu puhuda, külauudiseid kuulda…

Tasapisi hakkame suunda kodu poole hoidma, teisipäeval ööbime Pavlodaris.

Teekonnalogid

Seljataga on kaks pikka sõidupäeva. Nagu selliste päevade puhul tavapärane jäid meelde mõned natuke seosetud seigad. Siin need on:

Muutused ümbritsevas looduses. Teekonda alustasime mägisel maal. Ületasime ühe madalama mäekuru ja seejärel laskusime allapoole läbi mägede, mida katsid erinevad põllud ja heinamaad. Peale Ust-Kamenogorskit muutus ümbrus preeriataoliseks Ameerika filmidest. Rohumaad ja „vanad” kivised mäed. Liikudes edasi need mäed kadusid ja asendusid lageda stepiga. Edasi peale Semipalatinskit tekkisid männimetsad (vist küll istutatud) ja siis jälle stepp, stepp ja stepp.

Semipalatinsk. See on linn, mille lähedal nõuka ajal kõvasti pauku tehti. Linnakeses nimega Kurtshatov asus N.Liidu tuumapolügon, kus katsetati esimest aatomipommi ja ka vesinikupommi. Linnast läbi sõites tähistas seda tuumameditsiini keskus (Centre of Nuclear Medicine). Meie sõime siin lõunat  linnaservas asuvas üliväkeses  sööklas. Pakuti lagmani, guljashi ja teed. Loodame, et liha ei pärinenud tuumapolügonil kasvatatud loomadelt. (Wikipedia andmetel ei ole polügon suletud ja seal karjatavad kohalikud tõepoolest loomi).

20 km ümbersõit. Peale Semipalatinskit oli tee väga hea, just äsja ehitatud. Ühel hetkel aga jõudsime alasse, kus teeehitus alles käis. Liiklusskeem oli lihtne. Läbi stepi oli rajatud ajutine kruusatee, mida mööda liiklus teeehitusest ümber suunati. Siin sai jälle proovile panna oma eelmisel aastal omandatud sõiduoskusi. Huvitavad olid vahepealsed liivased lõigud. Meie ühiseks rõõmuks läbisime ka selle teelõigu ilma eriliste vahejuhtumiteta.

Pavlodar. Kasahhi linnad on senini meeldivalt üllatanud. Võrreldes Venemaaga on linnatänavad väga heas korras. Ka liiklus ei ole kõige hullem. Jalakäijaid lastakse viisakalt üle tee ja foorituledest ja kiirusepiirangutest peetakse kinni. Linn ise asub Irtõshi jõe kaldal. Linn oli puhas ja jõe ääres asus ilus promenaad ja plaaz.

Öösel, kui olime juba uinunud, helises meie hotellitoas telefon. Helistajaks oli hotelli omanik, kes oli ka ise tsiklimees. Ta pakkus meile võimalust panna tsikkel teme garaazi ja vaadata ka ta sõiduvahendeid. Kuna aga kell oli juba 12.15 öösel ja me juba magasime, siis loobusime viisakalt sellest kohtumisest. Kahju, aga olime tõesti väsinud.

400 km teetöid. Pavlodaris meid juba hoiatati, et Astana maanteel käivad teetööd. Senise kehvakese asfaltee asemele ehitatakse kogu pikkuses neljarealist magistraali. See kõik on väga tore, aga meie jaoks tähendas see kehva asfaldit, ümbersõite ja kiirusepiiranguid. Ekibastuzi kandis lõunat süües hoiatas üks kohalik meid politsei eest.  Ta ütles, et lihtsam on kõikidest kiirusepiirangutest kinni pidada, sest politseinikud sõidavad mööda teed edasi- tagasi ja mõõdavad kiirust. Kui vahele jääd, siis on jama (või nagu ta ise ültes rastreljajut). Nii me siis olimegi seekord ülikorralikud liiklejad ja see tähendas umbes 400 km läbimist 50-70 km/h. Ühe bussi järel sõites panime veidi kiirust juurde, varsi aga peataski politsei selle bussi.

Meie kohtumine politseiga leidis aga aset Astana linna piiril. See oli taas väga meeldiv. Kontrollpunktis peatasid meid politseinikud, et uurida kust me tuleme ja kuhu läheme. Nad küsisid, kas meil on dokumendid korras ja kas siiani on kõik hästi laabunud ning soovisid head teed.

Meie kummaline hotell. Liiklus Astanas oli veidi hektilisem kui senini kohatud linnades. Enne igat foori meeldib autojuhtidel ümber reastuda. See toimub üsna agressiivselt, aga alati tänatakse viisakalt ohutulesid vilgutades. Elame jõe ääres hotellis, kus on lisaks ka plaaz ja saunakompleks. Ümbruskond ei ole just kõige parem aga see-eest autentne. Astana muljed juba aga järgmises postituses.

Teekonnalogid:

Tänase päeva veetsime turistidena Astanas. Siin on siis veel väga värsked muljed.

Esimene huvitav kogemus oli sõit meie hotellist kesklinna. Et kogeda ümbritsevat võimalikult täielikult, otsustasime kasutada ühiskondlikku transporti. Seega asusimegi teele marsrutkaga ja istusime veidi hiljem ümber autobussi. Juba see teekond oli huvitav kogemus. Alustasime rajoonist, mida võiks kutsuda kolmandaks Astanaks. See nägi kohati välja nagu küla. Asfalteerimata auklikud tänavad majade vahel, mis oluliselt ei erinenud teel nähtud küladest. Edasi läbisime teise Astana. See on linnaosa, mis on ehitatud ajal, mil Astana ei olnud veel ei Astana ega ka pealinn. See on suhteliselt tavapärane nõukogude-aegne arhitektuur. Lõpuks jõudsime esimesse Astanasse, see on viimase 15 aasta jooksul spetsiaalselt pealinnaks ehitatud osa.

Meie esimeseks sihtkohaks oli Atkemeni etno-memoriaalkompleks. See on vabaõhuväljapanek, kus on makettidena kujutatud kõiki Kasahhi vaatamisväärsusi. Meil läks veidi aega selle leidmiseks. Huvitav oli see, et kuskil ei olnud teetähisena mainitud hiiglaslikku Kasahstani lippu, mis on röögatult suur ja lehvib majakõrguse (seejuures pigem kõrghoone) masti otsas. Lipp ise tähistas Kasahhi vabadusvõitlust ja sellesse panustajaid. Muuseum oli päris põnev. See võimaldas meil saada väga kiire ülevaate tervest riigist ja selle vaatamisväärsustest. Paljud neist oli erinevad hooned ja mauseleumid. Looduslikke huviväärsusi tundub siin mitte just väga palju olevat.

Jägnes väike lõunapaus lähedalasuvas kaubanduskeskuses. See ei erinenud oluliselt tavapärasest. Sõime vene kiirtoidukohas, sest seal pakuti ka õlut. Teel kaubanduskeskusesse saime kiire tutvustuse ka liikluse pahupoolega. Umbes saja meetrisel lõigul nägime ühte just toimunud avariid (lihtne tagant otsasõit) ja olime tunnistajaks teisele (pikk veoauto otsustas teha parempöörde teisest reast ja ei märganud, et esimeses sõidureas oli auto, mille vasak külg seetõttu päris kenasti muljutud sai).

Järgmiseks ülesandeks oli postkaartide saatmine Eestisse. Postkontori leidmiseks võtsime takso. See viis meid lahkesti peapostkontorisse ja ootas, kuni me kaarte saatsime. Edasi sõidutas ta meid Kasahhi rahvusmuuseumi juurde. Teel rääkis ta, et alal kus praegused pompöössed uued ehitised asuvad, olid varem lihsalt suvilad ja aiamaad. Ilmselt nagu Tallinnas lennujaama taga.

Muuseum oli hiiglasuur. Kuna meil oli jäänud sulgemiseni ainult tund aega, siis vaatasime etnograafia saali, kus oli välja pandud kasahhi jurta ja rahvariided. See oli väga huvitav. Käisime läbi ka ajaoosaali, mis oli veidi vähem huvitav. Lisaks vaatasime sisse ka moodsa kunsti väljapanekule. Sealt jäi mulle kohe silma üks maal, mille taustal ka Ingel ennast pildistada lasin.

Edasi suundusime Kasahstani suurimat mosheed vaatama. See oli minu jaoks omamoodi suursündmus. Mosheed on olnud minu jaoks suhteliselt müstilised kohad, sest ma ei ole varem ühessegi neist sisse pääsenud. Kuna spetsialistid ütlesid, et uskmatuid sinna üldse ei lubata, siis olin ka juba lootuse kaotanud mosheed seestpoolt näha. Siin aga oli olukord hoopis teine. Külastajad olid täiesti teretulnud. Naistele (ja ka meestele) pakuti vajadusel hõlste, et pead, käsivarsi ja jalgu katta. Istusime lihtsalt meeste palveruumi tagaosas pehmel vaibal ja jälgisime kella seitsmest palvust. See oli väga meeldiv kogemus. Moshee ilu ja rahu, pehme vaip, millel istuda ja väga sügava ja meeldiva häälega imaam, kes palvust luges. Uskumatult meeldiv kogemus.

Tagasiteele asusime algul ühe bussiga, siis teisega ja lõpuks marsaga. Esimesest Astanast teise ja siis kolmandasse. Ka siin Astanas, nagu mujalgi, kohtasime rohkesti meeldivaid inimesi. Meile juhatati lahkesti teed. Meiega tehti muuseumis koos pilti. Meil aidati leida õige bussipeatus, postkontor ja kõik, mida meil veel vaja oli. Seega kokkuvõttes oli meie kogemus väga positiivne. Meelde jäidki pigem inimesed, mitte spetsiaalselt pealinnaks ehitatud linna grandioossus. Uhked hiiglaslikud ehitised panid ennast tundma väikese sipelgana, kuid olid siiski omamoodi huvitavad.

Meil polnud aimugi, mis teeolud meid Astanast välja sõites ees ootavad. Olime valmis halvimaks ning et vähegi normaalsel ajal Petropavlovskisse jõuda, asusime teele varahommikuses jaheduses.

Vahepeal tekkis tunne, et saame tänast päeva peoks ja pillerkaariks pidada :), aga nii ilus see sõidupäev siiski polnud.  Sõita oli ~530 km, sellest esimesed 200 km oli mööda tasulist kiirteed, teine 200 km tasuta väga heal asfaldil, aga viimane ots läks täitsa käest ära…

100 km teelõik teeehitust, ümbersõidud suunatud põllu peale, kus tee sarnanes Buhtarma ekstreemse külavaheteega. Lisaks 32 kraadi palavust :).

No pole hullu, oleme selle ajaga juba taoliste teeoludega harjunud, täna lihtsalt andis lühikeseks jäänud öö tunda.  Petropavlovskisse jõudsime kella 15 paiku,  mis andis võimaluse ennast korralikult välja puhata, magasime 3-4 tundi, kerge õhtusöök ja olemine taas ok 🙂

Petropavlovsk on 300 tuh elanikuga piiriäärne linn. Vene piirini on 60 km. Kahjuks ei jäänud mingeid eredaid muljeid siit läbi sõites. See on kardinaalselt erinev eelnevalt läbitud väiksematele linnadele Kasahstanis (Ust-Kamenogorsk, Pavlodar), mis üllatasid oma puhtuse ja kena haljastusega.

Homsest olema taas Venemaal ja suund on otse kodu poole, kuskil enam pikemalt ei peatu. Homne ööbimine on broneeritud Tseljabinskisse.

Teekonnalogid