Tänase päeva programmis oli meil kolm olulist asja. Wachau piirkonna avastamine, tsikli remondist ära toomine ja külaskäik Patriku tädi Gerti juurde.
Alustan algusest. Algus oli aga selline, et istusime neljakesi autosse ja sõitsime Doonau jõe äärde. Eesmärgiks piirkond nimega Wachau. See on Doonau jõe orus paiknev maaliline piirkond, mis on kuulus nii kultuuri kui ka veini poolest. Kuulsus on nii suur, et see piirkond on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Esimese peatuse tegime linnakeses nimega Spitz.
Esimese meeldejääva sündmuse tekitasid meile kreeka pähklid. Meile oli üldse üllatuseks, et Austrias kreeka pähklid vabalt kasvavad. Nüüd aga nägime neid esmakordselt ka päriselt. Tegime pilti ja toppisime neid ka taskusse. Suundusime linnakesest välja mäeküljel asuvatele viinamarjaväljadele.
Wachau on Austrias tuntud veinipiirkond ja nüüd oli meil võimalus päris lähedalt näha, kuidas viinamarjad kasvavad. Küla vahel nägime ka traktorit pressitud viinamarjadega, aga siin oli küll kõik rahulik, erilist tegevust kohalikud viinamarjakasvatajad üles ei näidanud. Küll aga avanesid turistidele siit meeliülendavad vaated.
Spitzi linnake näeb mäe otsast alla vaadates välja väga maaliline. Siiski toimus siin 2008 aastal kuritegu, mis ka kohalikku meediasse jõudis. Nimel üritas kohalik kõrtsipidaja linnapead ära mürgitada. See toimus nagu Agatha Christie raamatus – mõrtsukas valmistas strühniininga mürgitatud shokolaadikommi ja pani selle koos tunnustava kaardikesega linnapea auto klaasipuhastaja alla. Järgmisel päeval tööle sõites otsustaski linnapea kommi maitsta. Õnneks jõudis ta abi kutsuda, mis tema elu päästis. Lõppes aga see lugu kõigile kehvasti. Linnapeale raske tervisekahjustusega ja mürgitajale 20-aastase vanglakaristusega.
Mäekülge mööda edasi ronides jõudsime vana linnaväravani. Selle nimeks on Punane värav. Selle nime on värav saanud siin peetud lahingu järgi. Põnev on aga asjaolu, et lahingut peeti Rootslastega. Juba mootorrattaga siia tulek oli suur tegemine, rääkimata aga sõjaväega sellise pika maa läbimisest.
Hilisemal uurimisel selgub, et tõepooles vallutasid Rootslased Euroopat 30-aastase sõja jooksul. Siin kandis olid nad 1645/46 aastal. Meie aga puhkame veidi jalgu ja jalutame mäe otsast alla linna tagasi.
Pärast väikest kehakinnitust pirukatega istume autosse ja sõidame mööda Doonau kallast edasi.
Järgmise peatuse teeme linnakeses nimega Dürnstein. Tegemist on kohaga, kus tavapäraselt võib kohata rohkelt turiste. Kuna aga Septembrikuus on turismi tipphooaeg läbi, siis oli meil võimalus rahulikult, ilma tõuklemata linnakese võlusid nautida.
Kas see koht on ajalooliste isikutega seotud. Linna lähedal mäe otsas olevas kindluses hoiti 1192 aastal vangis kuulsat Inglise kuningat Richard Lõvisüda. Kuningas oli teel tagasi koju ristisõjast. Mitmete õnnetute kokkusattumuste tõttu sattus ta vangi oma vaenlase Austria vürsti Leopold V kätte. Kuningas pidi oma vabaduse eest tasuma 100 000 naela hõbedat. Vaatasin huvi pärast, millisest summas jutt käib. Tänapäeva vääringus liikus umbes 25 miljonit Eurot.
Dürnsteinis külastsime Augustiinlaste kloostri kirikut. See oli väga muljetavaldava arhitektuuriga ja veetsime seal meeldivalt aega nautides iidest õhkkonda.
Edasi liikusime tasakesi St. Pölteni poole, kus ootas meid tsikkel.
Tegime lühikese vahepeatuse Göttweigi kloostri juures ja sõime kosutava lõunasöögi ühes vanas kõrtsis.
Tsikkel oli juba ootel. Kui aga üritasin seda käivitada, siis see ei õnnestunud. Veeretasime ratta jälle töökotta sisse, kus vahetati ära üks küünal. Seejärel mootor käivitus. Tundub, et midagi on ikka süütesüsteemis viga, kuna sissepritse hoiatustuli aeg-ajalt vilgub. Töökojas oli rihmaga kokku tõmmatud ka koht, kus raam katki on. Edasi läks kõik nagu lepase reega.
Sõitsin tsikliga Neumarkti ja parkisin meie külalistemaja juurde. Vahetasime riided ja lõime ennast üles ning suundusime Patriku tädi Gerti juurde pidusöögile.
Tädi Gerti on Patriku ema õde, kes koos oma mehe Herbertiga pensionipõlve naudib. See viimane sõna on tõepoolest asjakohane. Gerti ja Herbert on ülimalt rõõmsameelsed inimesed, kes oskavad lugu pidada nii heast veinist, maitsvast toidust, heast naljast ja mõnusast seltskonnast. Sinna oli kokku tulnud terve suguvõsa.
Meil oli järjekordselt huvitav võimalus kogeda Austerlaste külalislahkust. Ja näha kuidas inimesed siin elavad, millised teemad neid huvitavad, mis neile muret ja rõõmu valmistab.
Õhtu lõppes üsna lõbusas meeleolus. See oli vääriliseks punktiks meie Austrias viibimisele. Homme ongi aeg kodu poole teele asuda.
