Ongi aeg asuda teele kodu poole. Seekord siis olen mina üksik tsiklimees. Et koormust raamile miinimumini viia, siis pakkisime kõik asjad, mis võimalik, autosse. Ainult tühjad kohvrid jätsime ratta külge. Autosse mahtus ka Inge. Jumal tänatud, et meil nii head reisikaaslased ja neil väike, aga mahukas auto.
Meile tulid head teed soovima ka Patriku vanemad. Siin tahaks veelkord neid tänada lahke vastuvõtu ja toetuse eest :). Tsiklike hääled sisse ja kodupoole…
Ilm läks järjest ilusamaks. Meie teekond koju kulges läbi Slovakkia. Plaan oli vaadata mõnda põnevamat ja ilusamat kohta selle riigi mägisemates piirkondades. Enne Austria – Slovakkia piiri kontrolliti Austria teemaksu tasumist kinnitavaid kleepse. Kuigi olen alati korralikult neid ostnud, oli selline kontrolli kogemus esmakordne. Kõik aga läks ilma probleemideta ja teekond jätkus juba Slovakkias.
Suurema osa päevateekonnast läbisime mööda kiirteid. Kilomeetrid kulusid kiirelt ja peatusi tuli teha ainult kehakinnitamiseks ja paagi täitmiseks. Üksi tsikliga sõitmine oli omamoodi mõnus. Siiski on maanteel täis lastis tsikliga isegi mõnusam sõita, see on stabiilsem tuule ja muude väliste mõjude suhtes.
Varsti hakkasidki paistma mäed. Sõitsime mööda kunagistelt suusareisidelt tuttavatest kohtadest: suusakeskusest Jasnas (mis oli kunagi meie suusa/bussireiside põhiliseks sihtkohaks) ja Liptovski Jan’ist (kus ühel reisil elasime).
Varsti pöördusime kiirteelt kõrvale ja suundusime mägede poole. Meie esimeseks sihtpunktiks oli Vlkolinec’i nimeline külake.
See maaliline külake on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja, kuna ta on üks paremini säilinud näidetest Slovakkia rahvuslikust külaarhitektuurist. Majad olid tõepoolest huvitavad. Võrreldes Eesti taludega tundusid need palju väiksemad. Uksest sisse astudes sattusid esikusse, kus oli ka pliit. Esikust ühele poole jäi eluruum ja teisele poole tööruum, mida kasutati ka panipaigana. Edasi tulid juba loomad. Kuna majad olid kitsad, siis olid ka ruumid üsna väikesed.
Külakeses oli söögikoht, kus pakuti ka erinevaid joovastavaid jooke. Seal istuv seltskond oli juba päris lõbusas tujus, nende jutt ja naer kostis päris kaugele. Kuna meil olid pooled reisilised roolis ja ka aega vähevõitu, siis meie piirdusime ainult jalutuskäiguga külatänavatel.
Edasi kulges teekond ikka ülespoole ja ülespoole. Järgmiseks sihtpunktiks – Štrbské Pleso, mis on talvel suusakeskus ja suvel matkajate ja puhkajate lemmikpaigaks. Kõrgemale ronimisega käis kaasas ka üks negatiivne asjaolu. Nimelt langes temperatuur järjest madalamale. Kõige madalamaks termomeetri näiduks oli 7 kraadi. Autos istujatele ei olnud see probleemiks. Tegelikult ei olnud see probleemiks ka tskliga sõitmisel. Käepideme soojendused aitavad külma päris hästi taluda. Muu riietus oli ka piisavalt soe.
Štrbské Pleso’s avanesid imelised vaatad järvele ja mägedele. Just õigel ajal hajusid ka pilved ja ennast näitas õhtune päike. Muljetavaldav.
Meie järjekordseks ööbimispaigaks oli üks väike külalistemaja Tatrates asulas nimega Horný Smokovec. See oli uskumatu hinna ja kvaliteedi suhtega. Meie aknast avanes imeline vaade alla orgu. Õhtust sõime lähedal asuvas restoranis. Esmapilgul tundus see veidi imelik – interjöör oli väga lihtne ja puudusid ka külastajad. Peagi selgus, et tegemist on väga mõnusa kohaga. Meid teenindas viisakas ja hea inglise keele oskusega noormees. Kõik road, mis pikas menüüs kirjas olid, olid ka tegelikult olemas. Ja mis veel kõige olulisem – need olid ka väga maitsvad.
