30.07. Astana experience

Tänase päeva veetsime turistidena Astanas. Siin on siis veel väga värsked muljed.

Esimene huvitav kogemus oli sõit meie hotellist kesklinna. Et kogeda ümbritsevat võimalikult täielikult, otsustasime kasutada ühiskondlikku transporti. Seega asusimegi teele marsrutkaga ja istusime veidi hiljem ümber autobussi. Juba see teekond oli huvitav kogemus. Alustasime rajoonist, mida võiks kutsuda kolmandaks Astanaks. See nägi kohati välja nagu küla. Asfalteerimata auklikud tänavad majade vahel, mis oluliselt ei erinenud teel nähtud küladest. Edasi läbisime teise Astana. See on linnaosa, mis on ehitatud ajal, mil Astana ei olnud veel ei Astana ega ka pealinn. See on suhteliselt tavapärane nõukogude-aegne arhitektuur. Lõpuks jõudsime esimesse Astanasse, see on viimase 15 aasta jooksul spetsiaalselt pealinnaks ehitatud osa.

Meie esimeseks sihtkohaks oli Atkemeni etno-memoriaalkompleks. See on vabaõhuväljapanek, kus on makettidena kujutatud kõiki Kasahhi vaatamisväärsusi. Meil läks veidi aega selle leidmiseks. Huvitav oli see, et kuskil ei olnud teetähisena mainitud hiiglaslikku Kasahstani lippu, mis on röögatult suur ja lehvib majakõrguse (seejuures pigem kõrghoone) masti otsas. Lipp ise tähistas Kasahhi vabadusvõitlust ja sellesse panustajaid. Muuseum oli päris põnev. See võimaldas meil saada väga kiire ülevaate tervest riigist ja selle vaatamisväärsustest. Paljud neist oli erinevad hooned ja mauseleumid. Looduslikke huviväärsusi tundub siin mitte just väga palju olevat.

Jägnes väike lõunapaus lähedalasuvas kaubanduskeskuses. See ei erinenud oluliselt tavapärasest. Sõime vene kiirtoidukohas, sest seal pakuti ka õlut. Teel kaubanduskeskusesse saime kiire tutvustuse ka liikluse pahupoolega. Umbes saja meetrisel lõigul nägime ühte just toimunud avariid (lihtne tagant otsasõit) ja olime tunnistajaks teisele (pikk veoauto otsustas teha parempöörde teisest reast ja ei märganud, et esimeses sõidureas oli auto, mille vasak külg seetõttu päris kenasti muljutud sai).

Järgmiseks ülesandeks oli postkaartide saatmine Eestisse. Postkontori leidmiseks võtsime takso. See viis meid lahkesti peapostkontorisse ja ootas, kuni me kaarte saatsime. Edasi sõidutas ta meid Kasahhi rahvusmuuseumi juurde. Teel rääkis ta, et alal kus praegused pompöössed uued ehitised asuvad, olid varem lihsalt suvilad ja aiamaad. Ilmselt nagu Tallinnas lennujaama taga.

Muuseum oli hiiglasuur. Kuna meil oli jäänud sulgemiseni ainult tund aega, siis vaatasime etnograafia saali, kus oli välja pandud kasahhi jurta ja rahvariided. See oli väga huvitav. Käisime läbi ka ajaoosaali, mis oli veidi vähem huvitav. Lisaks vaatasime sisse ka moodsa kunsti väljapanekule. Sealt jäi mulle kohe silma üks maal, mille taustal ka Ingel ennast pildistada lasin.

Edasi suundusime Kasahstani suurimat mosheed vaatama. See oli minu jaoks omamoodi suursündmus. Mosheed on olnud minu jaoks suhteliselt müstilised kohad, sest ma ei ole varem ühessegi neist sisse pääsenud. Kuna spetsialistid ütlesid, et uskmatuid sinna üldse ei lubata, siis olin ka juba lootuse kaotanud mosheed seestpoolt näha. Siin aga oli olukord hoopis teine. Külastajad olid täiesti teretulnud. Naistele (ja ka meestele) pakuti vajadusel hõlste, et pead, käsivarsi ja jalgu katta. Istusime lihtsalt meeste palveruumi tagaosas pehmel vaibal ja jälgisime kella seitsmest palvust. See oli väga meeldiv kogemus. Moshee ilu ja rahu, pehme vaip, millel istuda ja väga sügava ja meeldiva häälega imaam, kes palvust luges. Uskumatult meeldiv kogemus.

Tagasiteele asusime algul ühe bussiga, siis teisega ja lõpuks marsaga. Esimesest Astanast teise ja siis kolmandasse. Ka siin Astanas, nagu mujalgi, kohtasime rohkesti meeldivaid inimesi. Meile juhatati lahkesti teed. Meiega tehti muuseumis koos pilti. Meil aidati leida õige bussipeatus, postkontor ja kõik, mida meil veel vaja oli. Seega kokkuvõttes oli meie kogemus väga positiivne. Meelde jäidki pigem inimesed, mitte spetsiaalselt pealinnaks ehitatud linna grandioossus. Uhked hiiglaslikud ehitised panid ennast tundma väikese sipelgana, kuid olid siiski omamoodi huvitavad.