Pühapäeval oli äratus varavalges. Hoolimata eileõhtusest Herbstfesti külastusest, olime värsked ja täis ootusärevust. Põnevust valmistasid kaks asjaolu: esiteks võimalus jällekord külastada kaunist linnakest nimega Mariazell ja teiseks võtta see retk ette rongiga.
Mariazell on väike linnake mägedes. Külastasime seda linnakest umbes 10 aastat tagasi. Siis oli meil lihtsalt soov Viinist mõneks päevaks välja sõita ja nii me Mariazelli sattusimegi. Veetsime siin paar väga kena suvepäeva jalutades imekaunis linnakeses, matkates mägedes ja ujudes lähedalasuvas Erlaufsees. Nüüd oli meil kindel soov seda kohta veelkord külastada.
Rong oli juba reisi planeerides üheks võimalikuks transpordivahendiks, aga kuna meie tsikkel oli remondis, siis ei olnudki enam muid variante.
Rongisõit on Austrias väga lihtne. Austria raudtee on teinud kaks väga asjalikku mobiiliäppi, üks mis võimaldab planeerida reisi punktist A punkti B, kasutades erinevaid ühiskondliku transpordi võimalusi, ja teine, mis võimaldab krediitkaardiga osta pileti. Midagi välja trükkida ei ole vaja, sest piisab telefonist pileti ette näitamisest.
Meie teekond Mariazelli koosnes kolmest etapist: kõigepealt meie peatuspaigast Neumarktist lähirongiga kohalikku suuremasse keskusesse Amstettenisse, sealt edasi kiirrongiga piirkonnakeskusesse St. Pöltenisse ja sealt mööda kitsarööpmelist mägiraudteed Mariazellini. Teekonna viimasele lõigule oli antud ka väga romantiline nimi – Die Himmelstreppe, ehk maakeeli Taevatrepp.
Hommikul peale varajast hommikusööki suundusimegi raudteejaama. Kõik toimis nagu kellavärk. Aega ümberistumisele oli meil igas jaamas 5-7 minutit, aga kõik toimis. Mariazelli raudtee oli tõepoolest uskumatu. Uskumatult ilusad olid rongi aknast avanevad vaated mägedele. Lisaks oli veel uskumatu see, et rong on võimeline nii järskudest tõusudest üles ronima.
Veidi alla kolme tunni sõitu ja olimegi kohal. Mariazell on Austria üheks olulisemaks religiooseks keskuseks ja populaarseks palverännakute sihtpunktiks. Siin asub imeilus katedraal – Mariazelli basiilika. Jõudsime kohale just õigeks ajaks – jumalateenistus oli algamas. Meie jaoks oli see esimene kord elus olla katolikul jumalateenistusel. Kuna me kumbki kiriku asjadega väga kursis ei ole, siis oli alguses väike ebakindlus selles, et kas oleme võimelised “õigesti” käituma. Tegelikkuses aga ei erinenud jumalateenistus eriti meie kodumaisest luterlikust. Kirik oli rahvast täis ja oli väga huvitav. Kahjuks seadis puudulik saksakeeleoskus piirid jutlusest arusaamisele.
Peale jumalateenistuse lõppu jätkasime oma jalutuskäiku. Kuna tänane hommikusöök oli väga varajane, siis põikasimegi varsti sisse väikesesse restorani, et lõunat süüa. Meid ümbritsevates laudades istus palju vanematest inimestest koosnevaid seltskondi. Need olid austerlased, kes tulnud Mariazelli pühadele paikadele. Peale jumalateenistust nautisid nad nagu meiegi maitsvat toitu ja mõnusat vestlust.
Edasi suundusime otsima kuulsat piparkoogiäri. Ka see oli meil eelmisest korrast meeles. Kuna linn on mõnusalt väike, siis ei olnud selle leidmisega erilist raskust. Jätsime koha meelde, et pärast siia tagasi pöörduda ja külakosti kaasa osta. Enne aga tahtsime veidi mägedes uidata. Talvel on Marizell ka suusakeskus, aga ka suvel saab siit köisraudteega lähedal asuva Bürgeralpe tippu.
Tegime mäe otsas umbes tunnise ringi ja nautisime vaateid nii kaunile Erlaufseele kui ka ümbritsevatele mägedele ja orgudele. Tundsime ära ka aastatetaguse matka sihtpunkti – Hubertussee järve. See oli imeilus selge veega järv, kus ujusid ringi täpilised forellid. Nüüd saime teada, et tegemist on tehisjärvega, mis kuulub Kruppide perekonnale. Selle järve lasi rajada proua Krupp 1906 aastal kingituseks oma abikaasale hõbepulmadeks. Äge.
Kell liikus aga muudkui edasi ja oligi aeg sammud kodu (Neumarkti) poole seada. Nagu plaanitud, astusime läbi piparkoogipoest ja tegime ära sisseostud. Kuna rongini oli veel rahulikult aega, jalutasime raudteejaama, mis asub linnakese keskusest umbes 1 km kaugusel. Just siis, kui raudteejaama jõudsime, hakkas vihma tibutama.
Tagasi kulges kõik sujuvalt kuni Amstettenini. Seal oli aga meie viimase etapi rongi väljumisplatvormi muudetud. Peale väikest segadust ühinesime jooksvate USA noortega, kes eemalt paistva rongi poole jooksid. Olukord oli päris ärev, kuna rongi väljumisajani oli 1 minut. Õnneks aga ootas rong ilusti, kuni kõik peale said ja väljus umbes 5 minutit plaanist hiljem. Veerand tundi hiljem väljusimegi juba koduses Neumarktis. Kell hakkas juba kümme saama ja jaama ümbrus oli tühi ning kohati ka üsna pime. Õnneks ei olnud meil palju minna ja 5 minuti pärast olimegi linnakese keskuses. Seal selgus, et Herbstfest ei olegi veel lõppenud. Kava järgi pidi pidu lõppema umbes 18 paiku, aga bänd veel mängis ja rahvas (koos linnapeaga) lõi veel tantsu. Leidus ka veel vähemalt üks lett, kus õlut müüdi. Nii saigi see päev väärika lõpu mõnusas peomeeleolus.
