Tänase päeva eesmärgiks oli läbida Transfagarasani maantee. See on Rumeenia koige kõrgemal asuv asfalteeritud tee. Räägitakse, et see on kõigi mootorratturite unistuste teekond:) GPS näitas kõrguseks umbes 2000m. Selle maantee lasi 70ndatel ehitada Ceausescu, kes kartis, et venelased tungivad sisse Rumeeniasse (nagu 1968ndal aastal Tshehhoslovakkiasse). Tee ehitati valmis 4,5 aastaga. Lonely Planeti andmetel kulutati sealjuures 6 miljonit kg dünamiiti ja ehituse käigus hukkus mitteametlikel andmetel 38 teed ehitanud sõdurit.
Tee oli tõepoolest väga maaliline, mööda mäekülgi looklev ja ühes kohas nägime isegi lund. Tegemist on tõesti populaarse turismiobjektiga. Igal pool oli palju telkijaid. Mäetipus läbib tee umbes 900 m pikkuse tunneli. Elus esimest korda sõitsime tunnelis, mis oli valgustamata. Päris jube tunne oli, sest nähtavus oli hoolimata tuledest kehv.
Mäe teisel küljel laskus tee ilusa Vidraru paisjärve äärde. Eriti muljetavaldav on tamm, mille taga järv seisab. Selle kõrgus on ule 160 m. Tammil oli ka platvorm benji hüpete tegemiseks, aga meie ühtegi hüppajat ei näinud.
Varsti jõudsime Poienari kindluse juurde. Hoopis see pidavat olema õige Dracula kindlus, sest siin toimetas 1450ndatel Vlad Tepes, kelle hüüdnimeks oli Dracula. Kindlus asub kõrgel mäe otsas ja sellini jõudmiseks tuleb üles ronida 1480st trapiastmest. Meie tsiklikostüümides ei olnud see sugugi lihtne ettevõtmine. Kui me üleval kindluse müüril vett jõime ja pirukat sõime, tundus nagu oleks kuulda olnud eesti keelt.
Alguses arvasime, et oleme mäkke ronimisest nii kurnatud, et asjad hakkavad viirastuma. Selgus, et nii hull asi siiski ei ole ja meie kõrval tegidki pilti noormees ja neiu Eestist. Nemad olid läbinud meiega analoogilise teekonna läbi Poola, Slovakkia ja Ungari, kuid kuid teinud seda hääletades. Hea oli eesti keeles reisimuljeid vahetada.
Viimane päeva vaatamisväärsus oli Bran’i loss, milleni jõudsime läbi vihmasaju. Brani loss, mida nimetatakse ka Dracula lossiks ei ole tegelikult Vlad Tepesiga eriti seotud. On võimalus, et ta veetis seal ühe öö, aga seegi ei ole kindel. Hoopis olulisemaks lossiga seotud isikuks on Rumeenia kuninganna Marie, kes elas lossis 1920ndatest aastatest kuni oma surmani. Loss nägi välja väga kena ja üldsegi mitte sünge.
Kuninganna Marie oli väga muljetavaldav naine. Tal oli kuus last, ta oli hea sulega (tema eluajal avaldati 15 tema raamatut) ja kuigi teda eriti poliitika juurde ei lastud, teenis ta ära diplomaatide austuse 1. maailmasõja järgsel rahukonverentsil.