2011 Šotimaa

Eelmiste reisidega võrreldes oli meie stardipäeva ilm kardinaalselt erinev: kergelt pilvealune taevas ja kõigest 18 kraadi sooja. Eelmisel suvel samal ajal alustasime 30-kraadises kuumuses, nii et algus oli paljulubav, väga mõnus motomatkamise ilm. Eestist Läti poole sõites tibas väikest vihmakest, viskasime korraks ka kileriided selga, kuid erilist vajadust selle järgi tegelikult polnudki.

Compared to previous trips, our departure day weather was radically different: slightly overcast sky and only 18 degrees warm. Last summer at the same time we started in 30-degree heat, so the beginning was promising, very pleasant motorcycle touring weather. Driving from Estonia towards Latvia, there was a bit of drizzle, we threw on rain gear for a moment, but there really wasn’t much need for it.

Salacgrīvat läbides tuli küll täielik dejavu-tunne peale, nimelt toimub seal meie sõitudega täpselt samal ajal suur ja väga populaarne muusikafestival Positivus, rahvast on selles väikeses külakeses ikka väga palju sellel ajal.

Kuna mina kõigi üksikasjadega meie reisi marsruudist kursis ei ole, see rohkem Teedu ampluaa, siis sain alle poole päeva peal teada, et Klaipedasse sõidul läheme ka läbi Palanga. Teadsin, et Valja (minu hea kolleeg) puhkab seal oma perega, helistasin talle, et kokku saada, aga nad olid just pere ja sõpradega Palangast väljasõitu tegemas, nii ei kahjuks ei õnnestunudki meil kohtuda.

Passing through Salacgrīva, we definitely got a complete déjà vu feeling, namely there’s a big and very popular music festival Positivus taking place there at exactly the same time as our trips, there are really a lot of people in that small village at that time.

Since I’m not familiar with all the details of our trip route, that’s more Teet’s domain, I found out less than half a day in advance that on the way to Klaipeda we would also pass through Palanga. I knew that Valja (my good colleague) was vacationing there with her family, I called her to meet up, but they had just gone on a day trip from Palanga with family and friends, so unfortunately we didn’t manage to meet.

Selle eest saime tuttavaks aga teiste huvitavate inimestega. Ootasime Klaipeda sadamas praami peale minekut, kui meie taga seisvast Inglismaa numbrimärki kandvast autosuvilast üks sümpaatne vanapaar meiega juttu tegema tuli. Nemad olid just Eestist tulnud ja kuna meie suund Šotimaa poole oli, siis juttu jätkus meil kauemaks. Huvitav oli see, et neid oli Inglismaalt kokku 14 autokaravani, ongi sellised reisid korraldatud, et grupp autosuvilaid saab mingis punktis kokku (nemad alustasid Belgiast), jagatakse kätte koordinaadid, räägitakse ära, kus on ööbimised karavanidele, kus ekskursioonid, kõik toitlustus, matkad, kõik on korraldatud ja siis igaüks ise vaatab, mis teed pidi täpselt sõita tahab ning mingis punktis siis jälle kohtuvad. Nii olid nad sellise 14-karavaniga Baltikumi tuuri teinud, vahepeal viidi neid bussiga ka Narvast üle piiri Venemaale. Tundus vägagi lahe ettevõtmine, ühest küljest oled teistest täiesti sõltumatu oma autosuvilas, teisest küljest on kõik ette-taha organiseeritud. Nad olid selliste gruppidega ikka palju aastaid juba ringi rännanud, väga armas oli näha nii reisihimulisi ja elurõõmsaid vanapaare!!

Instead, we got to know other interesting people. We were waiting to board the ferry at Klaipeda port when a nice elderly couple from a camper van with British license plates parked behind us came to chat with us. They had just come from Estonia and since our direction was towards Scotland, we had plenty to talk about. The interesting thing was that there were 14 caravans from England in total, these trips are organized so that a group of camper vans meets at some point (they started from Belgium), coordinates are distributed, they’re told where the overnight stays are for caravans, where the excursions are, all meals, hikes, everything is organized and then everyone decides which roads they want to drive on exactly and meets up again at some point. So they had done a Baltic tour with such a group of 14 caravans, they were even taken by bus from Narva across the border to Russia. Seemed like a really cool undertaking, on one hand you’re completely independent from others in your camper van, on the other hand everything is pre-organized. They had been traveling around with such groups for many years already, it was very sweet to see such travel-loving and cheerful elderly couples!!

Meil oli laevas kajut broneeritud, mis esimese päeva lõpuks hästi ära kulus, esimene reisipäev ikka väsitab ja Teedul oli eelmine päev veel pikk tööpäev seljataga. Hea on see, et laupäeval ei pea varakult tõusma ja asju pakkima hakkama, võime lihtsalt olla ja laeval oma puhkuse algust nautida!!

We had a cabin booked on the ship, which came in very handy by the end of the first day, the first travel day is always tiring and Teet had a long work day behind him the day before. The good thing is that on Saturday we don’t have to get up early and start packing things, we can just be and enjoy the beginning of our vacation on the ship!!

On hommik. Kell on 9. Öösel on sadanud vihma ja ka praegu udutab kergelt. Kõik kotid ja kohvid on tsiklile kinnitatud ja oleme valmis reisiks. Teeme veel paar fotot ja stardime.

Riia ringtee. Lõputu teede remont. Ees venib kaugsõidu auto. Kuna teel on asfalt üles võetud, siis keerutab see uskumatult palju tolmu üles. Kruusane lõik saab läbi. Eesolev auto tolmutab edasi!

Taevas on pilves ja vahel tibutab õrna vihma. Oleme endiselt Lätis. Teel olevat asfalti on parandatud. Parandatud kohtadesse on tekkinud uued augud ja ka need on parandatud. Kuid ka need parandused ei ole loodusjõududele vastu pidanud ja on tulnud veel parandada. Siis muutub tee siledaks ja meid ümbritsevad viljapõllud. Oleme jõudnud Leedusse.

Siseneme Palangasse. Tee ääres seisavad inimesed siltidega, mis annavad teada, et nad annavad rendile korteri. Kui me tuleksime siia puhkama, siis ei oleks elamise leidmisega probleemi. Bensiinijaamas keerame ümber ja suundume Klaipeda poole. Palanga on nähtud.

It’s morning. It’s 9 o’clock. It rained during the night and it’s still drizzling lightly now. All bags and suitcases are attached to the bike and we’re ready for the journey. We take a few more photos and start.

Riga ring road. Endless road repairs. A long-distance truck stretches ahead. Since the asphalt has been removed from the road, it kicks up an incredible amount of dust. The gravel section passes. The truck ahead keeps dusting!

The sky is cloudy and occasionally drizzles light rain. We’re still in Latvia. The asphalt on the road has been repaired. New holes have appeared in the repaired spots and those have been repaired too. But even these repairs haven’t withstood the forces of nature and have had to be repaired again. Then the road becomes smooth and we’re surrounded by grain fields. We’ve reached Lithuania.

We enter Palanga. People stand by the roadside with signs indicating they’re renting out apartments. If we came here for vacation, finding accommodation wouldn’t be a problem. At the gas station we turn around and head towards Klaipeda. Palanga has been seen.

Praami check-ini alguseni on 25 minutit. Sadamas on kohvik juba suletud. On mõnus päikseline õhtu. Kaugemal lossitakse suurt konteinerlaeva, üle lahe paistavad sõjalaevad. Meie praami ei ole näha. Meie taga oma karavanautoga seisvad inglise pensionärid tulevad lobisema. Nad tulevad Eestist ja lähevad koju.

There are 25 minutes until the ferry check-in starts. The café in the harbor is already closed. It’s a pleasant sunny evening. In the distance, a large container ship is being unloaded, warships are visible across the bay. Our ferry is not in sight. The English pensioners with their caravan parked behind us come to chat. They’re coming from Estonia and going home.

Laevas on mõnus. Duši all käidud. Sööklas kõht täis söödud ja kann õlut peale joodud. Uni on suurepärane.

It’s nice on the ship. Been in the shower. Belly full from the restaurant and a pint of beer on top. Sleep is excellent.

Praami sisenemine oli seekord üsna omapärane. Alguses oli kõik nagu harilikult – kailt sõidad sisse “praami kõhtu”. Kuid sellega asi ei piirdunud. See suundus kaldtee allapoole “keldrikorrusele”. Kuid ka see ei olnud veel kõik. Laskumine jätkus veel ühe korruse võrra. Vahepeal tekkis küsimus, et kui “sügav” see praam siis on.

Parkisime tsikli kõige alumisel dekil. See on koht, kus klaustrofoobia all kannatajatel ei tasu oma nina toppida. Edasi võtsime oma kimpsud-kompsud ja ronisime mööda kitsast TREPPI 5. tekile. See ronimine võib mõnele nõrgema tervisega inimesele küll saatuslikuks saada. Kuna aga meil on igapäevane 5ndale korrusele ronimise kogemus, siis saime sellega ilma probleemideta hakkama.

Boarding the ferry was quite peculiar this time. At first everything was as usual – you drive from the dock into the “ferry’s belly”. But that wasn’t all. It headed down the ramp to the “basement floor”. But even that wasn’t everything yet. The descent continued for another floor. At some point the question arose: how “deep” is this ferry anyway.

We parked the bike on the lowest deck. This is a place where those suffering from claustrophobia shouldn’t stick their nose. Next we took our odds and ends and climbed up the narrow STAIRS to the 5th deck. This climb could prove fatal to some people with weaker health. However, since we have daily experience climbing to the 5th floor, we managed without any problems.

Laevas möödus päev mõnusalt. Teha tule kahte väga olulist asja – süüa ja magada. Merel paistis päike ja leidus ka üka tuulevarjuline koht, kus sai päikese käes mõnuleda.

The day passed pleasantly on the ship. There were two very important things to do – eat and sleep. The sun was shining at sea and there was also a sheltered spot where you could relax in the sun.

Õhtul kell 19.00 kohaliku aja järgi jõudsime Kieli sadamasse. Kuna meie tsikkel oli nii “sügaval”, siis saime praamilt maha veidi peale kaheksat. Laupäevaõhtune Kiel oli väga vaikne. Liiklus oli hõre ja autojuhid olid väga sõbralikud. Paljud lehvitasid meile möödudes.

In the evening at 19:00 local time we arrived at Kiel harbor. Since our bike was so “deep”, we got off the ferry a little after eight. Saturday evening Kiel was very quiet. Traffic was sparse and drivers were very friendly. Many waved to us as they passed.

Kämping ei olnud enam kaugel. Bensiinijaamast ostsime veidi süüa-juua kaasa ning varsti olimegi kohal. Õhtu oli mõnusalt sume, istusime telgi ees ja nautisime saksa õlut. Seejärel pugesime oma uutesse magamiskottidesse ja tuli mõnus uni.

The campground wasn’t far away anymore. From the gas station we bought some food and drink to take along and soon we were there. The evening was pleasantly balmy, we sat in front of the tent and enjoyed German beer. Then we crawled into our new sleeping bags and had a nice sleep.

Nagu Teet eelmises jutukeses mainis, ostsime oma reisiks uued magamiskotid (eelmistega hakkas öösel nii külm). Nüüd, kus üks öö nendes magatud, võib öelda, et need olid oma suht kõrget hinda väärt-tõeliselt mõnus ja soe oli magada ning teiseks saab neid hästi väikeseks pambuks kokku pakkida.

As Teet mentioned in the previous post, we bought new sleeping bags for our trip (it got too cold at night with the old ones). Now, having slept one night in them, I can say they were worth their relatively high price – it was really pleasant and warm to sleep, and secondly they pack down into a very small bundle.

Laupäeva õhtu oli hästi soe ja sume, aga öösel tuli tõeline paduvihm taevast alla, põhimõtteliselt kuni hommikuni kallas. Hea oli asja juures see, et meie ärasõiduks pilved hajusid ja isegi päikest paistis pilve tagant.

Saturday evening was very warm and humid, but at night real heavy rain came down from the sky, basically pouring until morning. The good thing was that by the time we left, the clouds dispersed and even the sun was shining from behind the clouds.

Algas meie kolmas sõidupäev, läbi Saksamaa mööda kiirteid Hollandisse. Ma tegelikult kartsin natuke seda päeva, mulle ei meeldi motikaga mööda kiirteid sõita. Prantsusmaa reisi ajal,kui läbi Saksamaa sõitsime, panin ma tihtipeale silmad kinni, ma lihtsalt ei suutnud seda siginat-saginat vaadata. Tegelikkuses polnudki täna asi nii hull, tänu arvukatele teetöödele oli suhteliselt tihti kiiruspiiranguks 80 ja 100, see oli täiesti ok, 120-130 kiirusega pikka maad sõita on minu jaoks liiast.

Our third day of riding began, through Germany along highways to Holland. I was actually a bit afraid of this day, I don’t like riding on highways on a motorcycle. During the France trip, when we drove through Germany, I often closed my eyes, I just couldn’t watch all that hustle and bustle. In reality, today wasn’t so bad, thanks to numerous roadworks there were relatively often speed limits of 80 and 100, which was quite ok, driving long distances at 120-130 speed is too much for me.

Mis silma jäi, oli ka see, et kui kaks aastat tagasi me kiirteedel motomatkajaid eriti ei kohanud, siis seekord oli meiesuguseid rattureid suhteliselt palju, nägime nii rootslasi, norrakaid, taanlasi… Ja muidugi oli autokaravane ääretult palju, sakslased ise sõitsid, loomulikult oli palju hollandlasi (ükskõik, kus me ka reisinud pole, ikka on hollandlasi kohanud), oli taanlasi, prantslaseid, poolakaid-rahvas ikka rändab palju.

What caught our attention was also that while two years ago we didn’t meet many motorcycle travelers on highways, this time there were relatively many riders like us, we saw Swedes, Norwegians, Danes… And of course there were extremely many motorhomes, Germans themselves driving, naturally there were many Dutch (no matter where we’ve traveled, we always meet Dutch people), there were Danes, French, Poles – people really travel a lot.

Eestlased ka ju reisivad, aga ju nad siis kasutavad muid marsruute, siiani pole me ühtegi eestlast kohanud, ei Kieli laevas, ega ka Hollandi sadamani sõites ei jäänud ühtegi eesti numbriga autot ette. Me vist oleme ikka pisut kummalised, et selliseid teekondi ette võtame :). Eestlaste vähesusest siinkandis räägib ka see seik, et kui enne laevale minekut Inglise tolliametnik meie ID-kaarte vaatas, siis ta vabandas, et natuke läheb aega, kuna ta pole selliseid varem näinud, pidi kuskile helistama…:)

Estonians also travel, but they must use other routes, so far we haven’t met a single Estonian, neither on the Kiel ferry, nor while driving to the Dutch port did we see a single car with Estonian plates. We must be a bit strange to undertake such journeys :). The scarcity of Estonians in these parts is also evidenced by the fact that when the English customs officer looked at our ID cards before boarding the ferry, he apologized that it would take a bit of time, as he hadn’t seen such ones before, had to call somewhere…:)

Tänase päeva kohta eriti polegi midagi kirjutada, pilte me ka eriti ei teinud, mis sa siin kiirteel sõidust ikka räägid või pildistad! Aga Teedule avaldan küll kiitust! Jäime vahepeal selliste tormituulte väntsutada, et ma tõesti ei saanud aru, mis valemiga Teet suutis meie ratast püsti hoida. Minul oli kohati hirm nahavahel, selline tunne oli, et kohe lendame teelt välja, tõsine torm oli Hollandis…

There isn’t really much to write about today’s day, we didn’t take many pictures either, what can you really talk about or photograph on highway riding! But I do give praise to Teet! At times we got caught in such storm winds that I really didn’t understand by what formula Teet managed to keep our bike upright. I was sometimes scared stiff, it felt like we would fly off the road any moment, there was a serious storm in Holland…

Meie laevgi praegu kõigub… Laev ise on tõeline lux. Kieli laevas oli ka kõik vajalik olemas, aga see siin on ikka mitu tärni kõrgem! Ja mis veel on huvitav, kõik teenindajad nii baarides kui restoranides on eranditult meesterahvad!

Our ferry is also rocking right now… The ferry itself is true luxury. The Kiel ferry also had everything necessary, but this one here is several stars higher! And what’s even more interesting, all the service staff in both bars and restaurants are exclusively men!

Niimoodi oleks tegelikult päris mõnus reisida, et üks öö laevas ja üks öö kämpingus.., aga kuna Shotimaale sõites me rohkem pikemaid laevasõite ei planeerinud, siis edasised ööd veedame suures osas kõik kämpingutes. Eks kohapeal näeb, mis ilma meile antakse. Kodus vaatasime, et meie Shotimaal oleku ajaks on kõik päevad vihma ette nähtud, aga ette ka ei viitsi muretseda, on mis on ja kui ikka väga märjaks läheb olemine, eks leiame mingi katusealuse ka.

It would actually be quite nice to travel like this, one night on a ferry and one night at a campsite.., but since we didn’t plan more longer ferry rides when going to Scotland, we’ll spend the following nights mostly all at campsites. We’ll see on location what weather we’re given. At home we saw that for our time in Scotland all days have rain forecasted, but we can’t be bothered worrying in advance, it is what it is and if it really gets very wet, we’ll find some shelter.

Homme hommikul peaksime Inglismaale saabuma kell 6.30. Vaatame, kuidas me vasakpoolse liiklusega hakkama saame 🙂 Praegu just näidati telekast homset ilmateadet, ikka vihma ja 13-17 soojakraadi lubatakse meile!

Tomorrow morning we should arrive in England at 6:30. Let’s see how we manage with left-side traffic 🙂 Just now they showed tomorrow’s weather forecast on TV, still rain and 13-17 degrees Celsius are promised to us!

Täna hommikul oli äratus kell 5.30. Seda õnneks küll Greenwichi aja järgi. Kuna me magama läksime keskeuroopa aja järgi, siis meie jaoks oli äratus 6.30. Aga ega see ka palju targem olnud.

Praamilt aeti rahvas maha kell 6.30. Erinevalt Klaipeda praamist, toimus nüüd väljumine üsna hajusalt. Kui meie tsikli juurde jõudsime, oli meie autotekk praktiliselt juba tühi.

Kuna tsikkel sai õhtul korralikult kinnitatud :), siis ei olnud temaga ka tormisel merel midagi juhtunud. Pakkisime oma asjad peale ja startisime. Meie taga olnud Hollandi tsiklimehega ajasime ka enne veel paar sõna juttu. Huvitav kui kaugele me vasakul pool liigeldes üldse jõuame?

Liiklemine oli küll imelik, kuid siiski mitte võimatu. GPS näitab ka õnneks ringteedel (need on kõige keerulismad) õiget sõidusuunda. Imelikul kombel oli alguses raske pihta saada teeäärsetele puhkekohtadele. Esimesest mahasõidust sõitsin lihtsalt mööda. Teisest õnnestus küll maha keerata, aga siis ei märganud õiget silti ja jõudsin sama targalt maanteele tagasi. Kolmandal katsel tahtsin lihtsalt teelt ära sõita, et bensiinijaam GPSi sisestada. See viis aga hoopis huvitava kogemuseni: teelt maha sõites märkasin veoautode puhkeplasi viita. Nagu imeväel leidsime selle lihtsasti üles. Seal oli ka söögikoht, mis mõeldud küll rekkajuhtidele, aga ega meidki sealt ära ei aetud.

This morning the alarm went off at 5:30. Luckily that was Greenwich time. Since we went to bed on Central European time, for us it was 6:30. But that wasn’t much better either.

People were kicked off the ferry at 6:30. Unlike the Klaipėda ferry, the exit now happened quite dispersedly. By the time we got to our bike, our car deck was practically empty.

Since the bike was properly secured in the evening :), nothing had happened to it even in the stormy sea. We packed our things and started up. We also exchanged a few words with the Dutch biker who was behind us. Interesting to see how far we’ll get driving on the left side!

Driving was strange, but not impossible. The GPS also luckily shows the correct direction on roundabouts (those are the trickiest). Oddly, it was difficult at first to find the roadside rest areas. I simply drove past the first exit. At the second one I managed to turn off, but then didn’t notice the right sign and ended up back on the highway just as clueless. On the third attempt I just wanted to get off the road to enter a gas station into the GPS. But this led to an interesting experience: turning off the road, I noticed a sign for truck rest areas. As if by magic we found it easily. There was also a food place there, meant for truckers, but they didn’t chase us away either.

Tellisime tõeliselt mõnusa hommikueine: praemunad, peekon, vorst, oad, praetud sai. Lisaks veel sellele suure kruusiga kohvi ja võisai. Rasva ei oldud selle söögi valmistamisel küll kokku hoitud, aga väljas oli sooja kõigest 15 kraadi ja ka eskimod söövad ju hülgerasva. Sellest söögikorrast piisas meile kuni õhtuni (ja ka hind oli soodne:)).

Edasi oli tavapärane maanteesõit. Korra tekitas elevust teeääres olev seakasvatus. Sead elasid seal õues karjamaal. Igal seaperel oli oma aedik koos väikese majakesega. Täielik mahekarjakasvatus.

Kuna alustasime päeva väga varakult, siis jõudsime ka varakult oma ööbimiskohta. See kämping on juba künklikul (võiks isegi öelda, et mägisel) maal. Loodus on väga ilus, aga meie saabudes puhus väga tugev ja külm tuul.

We ordered a truly pleasant breakfast: fried eggs, bacon, sausage, beans, fried bread. Plus a large mug of coffee and buttered bread. They certainly didn’t skimp on fat when preparing this meal, but it was only 15 degrees outside and even Eskimos eat seal fat. This meal was enough for us until evening (and the price was good too:)).

After that it was normal highway driving. Once we got excited about a pig farm by the roadside. The pigs lived outside in the pasture. Each pig family had their own little yard with a small house. Complete organic farming.

Since we started the day very early, we also arrived at our accommodation early. This campsite is already in hilly (one could even say mountainous) terrain. Nature is very beautiful, but when we arrived a very strong and cold wind was blowing.

Ausalt öeldes oli terve tänane teekond üks suur võitlus tuulega, see tegelikult õudsalt väsitab. Telk püsti pandud, võtsime külmarohuks ühe klõmaka viskit ja läksime küla vahele jalutama.

Honestly, the whole of today’s journey was one big battle with the wind, which is actually terribly exhausting. Tent put up, we had a shot of whisky as cold medicine and went for a walk to the village.

Ostsime sealt kõikvõimalikku söögikraami kaasa: veini, mune, saia, sinki, maiustusi ning tagasijõudes valmistasime priimuse peal mõnusa munaroa hommikueine jälgedes. Ka vein maitses väga hea. Täna öösel paneme oma magamiskotid põhjamaa kliimas proovile. Siin on tunduvalt jahedam, kui Saksamaal, aru ei saa, mis suvi see on!? Homne teekond viib meid lõpuks Shotimaale!

We bought all kinds of food there: wine, eggs, bread, ham, snacks, and when we got back we made a nice scrambled eggs dinner on the camping stove, following in the footsteps of our breakfast. The wine also tasted very good. Tonight we’ll test our sleeping bags in the Nordic climate. It’s significantly colder here than in Germany, can’t understand what kind of summer this is!? Tomorrow’s journey will finally take us to Scotland!

Uskumatu, aga olemegi lõpuks kohal!! 5 päeva läks meil selleks aega!

Võrreldes kahe eelmise päevaga oli täna praktiliselt tuulevaikne ilm, mis tunduvalt lihtsustas sõitmist. Vihma täna öösel ja hommikul ei sadanud, aga panime kileriided igaks juhuks peale. Ilm on siinkandis ikka vägagi ettearvamatu, iial ei tea, mis pilveke su pea kohal kraanid lahti keerab, aga nendest vihmahoogudest ei tasu masenduda, need tulevad ja lähevad, pärast paistab jälle päike! Vihmariietega peaksime ka teistele hästi nähtavad olema, üldse kannavad siin paljud mootorratturid neoonveste või jopesid. Siin sombuses ja vihmases kliimas on see väga mõistlik, tavapäraste mustade riietega võib siin käänulistel teedel ja kohati tihedas liikluses suht märkamatuks jääda. Aga tiba soojem võiks küll olla, täna näiteks langes temperatuur 13-kraadini, seda on ikka liiga vähe, sõrmed hakkasid külmetama…

Võtsime suuna Bainbridge väikesest külakesest, mille serval me kämpingus olime, Shotimaa poole, kus meil oli ka kämping Loch Nessi kandis välja vaadatud. Sõita oli sinnani 560 km. Kui ilm on hea, on kämpingus väga lahe: näeb, kuidas teised inimesed reisivad, kuidas süüa teevad, mis telgimoes uudist on, saab teistega suhelda, kuulda, kust keegi tuleb, kuhu läheb jne. Kämpingu perenaise sõnul olime esimesed eestlased, kes tema juures peatunud on.

Unbelievable, but we’ve finally arrived!! It took us 5 days!

Compared to the previous two days, today was practically windless, which made riding considerably easier. It didn’t rain last night or this morning, but we put on our rain gear just in case. The weather in these parts is really quite unpredictable, you never know which little cloud will turn on the taps above your head, but there’s no point getting depressed about these rain showers – they come and go, then the sun shines again! With rain gear we should also be clearly visible to others. In general, many motorcyclists here wear neon vests or jackets. In this gloomy and rainy climate it’s very sensible – with typical black gear you can become quite invisible on these winding roads and sometimes heavy traffic. But it could be a bit warmer though – today for example the temperature dropped to 13 degrees, that’s really too little, fingers started getting cold…

We headed from the small village of Bainbridge, on the edge of which our campsite was, towards Scotland, where we had also scouted out a campsite in the Loch Ness area. It was 560 km to get there. When the weather is good, campsites are really cool: you see how other people travel, how they cook, what’s new in tent fashion, you can chat with others, hear where someone’s from, where they’re going, etc. According to the campsite landlady, we were the first Estonians to stay with her.

Ühe söögikoha kõrval käisime ka turismi infopunktist läbi. Kui teenindaja kuulis, et oleme Eestist, ütles, et Oo, yes, I know, this is the russian language country!!. No vot, niipalju meist siis teataksegi… Eks me Teeduga siis võimaluse korral püüame Eestit väärikalt esindada ja eestlastest positiivset muljet jätta 🙂

Vasakpoolse liiklemisega oleme siiani hästi toime tulnud, üldse on liiklus väga rahulik ja kaasliiklejad väga viisakad. Paistis silma ka see, et pigem sõidetakse suurematel maanteedel lubatust isegi aeglasemalt, mis on kardinaalselt vastupidine rumeenia liiklejatele, kellele oli auasjaks eessõitjast ükskõik, mis hinnaga mööduda.

Shotimaale jõudsime tegelikult suhteliselt märkamatult, mingit silti või märki, et tegemist oleks nüüd Shotimaaga, me ei märganud, võib-olla lihtsalt ei pannud ka tähele. Inimesed tunduvad siinkandis sõbralikumad ja suhtlemisaltimad kui Inglismaal, naeratatakse rohkem, lehvitatakse… inglased olid nagu rohkem omaette, aga see on minu isiklik arvamus ja loomulikult ei saa seda üldistada.

Besides a food place, we also stopped by the tourist information point. When the attendant heard we were from Estonia, she said, “Oh, yes, I know, this is the russian language country!!” Well then, that’s how much people know about us… I guess Teet and I will try to represent Estonia with dignity when possible and leave a positive impression of Estonians 🙂

We’ve been managing left-side driving well so far, in general the traffic is very calm and other drivers are very polite. We also noticed that on major roads people tend to drive even slower than the speed limit, which is the complete opposite of Romanian drivers, for whom it was a matter of honor to pass the vehicle ahead at any cost.

We actually reached Scotland relatively unnoticed – we didn’t notice any sign or marker that it was now Scotland, or maybe we just didn’t pay attention. People in these parts seem friendlier and more communicative than in England – more smiles, more waves… the English were more like keeping to themselves, but that’s my personal opinion and of course can’t be generalized.

Tänane kämping on samuti rahvast täis, suurem osa inimesi reisib ikka karavanidega, aga on ka palju telkijaid. Iseenesest on majutuskohti ja B&B-te ümberringi väga palju, hinnad on orienteeruvalt 30-40 naela/nägu, võrreldes telkimiskohaga, mis on 6 naela/nägu, nii et vahe on ikka väga suur, eriti, kui pikemaks ajaks on mõeldud jääda. Kämpingutes on korralikud dushiruumid, isegi föönid on naiste dushiruumis olemas :), pesumasinad on, nii et kõik vajalik on olemas. Ainult süüa peab siis igaüks ise tegema, kes siis kuidas, aga tundub, et enamustel on priimused selleks tarbeks kaasas.

Täna me eriti pilte ei teinud, suhteliselt sombune ilm oli ja tihtipeale sadas. Homme alustame siis kohalike vaatamisväärsustega tutvumist. Kämpingu peremees ütles, et Loch Ness on jama ja näitas meile kaardi peal tema sõnul hoopiski huvitavamad paigad kätte. Arvata võib, et Loch Ness üks suur turismimagnet on ja mujal on kindlasti rahulikum omaette matkata, aga käime tiiru ikka seal ära 🙂

Today’s campsite is also full of people, most people travel with caravans, but there are also many tent campers. Actually there are plenty of accommodations and B&Bs around, prices are roughly £30-40 per person, compared to a campsite which is £6 per person, so the difference is really quite large, especially if you plan to stay for a longer time. Campsites have proper shower rooms, even hairdryers in the women’s showers :), washing machines, so everything necessary is there. You just have to cook your own food, each person however they can, but it seems most people have camping stoves for that purpose.

We didn’t take many pictures today, the weather was relatively gloomy and it rained often. Tomorrow we’ll start exploring the local sights. The campsite owner said Loch Ness is rubbish and showed us on the map what he considers much more interesting places. One can assume that Loch Ness is a big tourist magnet and elsewhere is certainly quieter for hiking on your own, but we’ll still take a spin there 🙂

“Kui te olete kohalik, siis on teil ilmselt Nessist kõrini; kui te olete külaline, siis olete te juba aru saanud, et siinsed inimesed on agarad teile igasugust sellega seotud jama pähe määrima…”. Selline oli tekst väikesel stendil kohalikus iluaias, kus olid üleval ainult mõned Nessit kujutavad naljapildid.

“If you are a local, you’re probably sick of Nessie; if you are a visitor, you’ve already realized that the people here are eager to stuff all sorts of related nonsense into your head…”. This was the text on a small sign in the local garden, where only a few humorous pictures depicting Nessie were displayed.

Meie siiski külastasime kohalikku Loch Nessi näitust. See andis päris hea ülevaate jahist koletisele, keda ei ole kunagi olemas olnud ja keda ei saagi olemas olla, sest järves lihtsalt ei ole piisavalt toitu, et sellist elukat üleval pidada. Küll on sellest abi kohalikule turismiärile. Nüüd siis kõigest veidi lähemalt.

Päeva alustasime Loch Nessi muuseumis. See oli nagu juba öeldud lihtsalt üks turistilõks. Siiski sai seal näidatavatest videofilmidest hea ülevaate koletise otsingutest ja Loch Nessi hiiglaslikust järvest (Sellesse järve võiks uputada kolmekordse maakera elanikkonna ja ruumi jääks veel ülegi) ja Šotimaa geoloogilisest ajaloost.

We did however visit the local Loch Ness exhibition. It gave a pretty good overview of the hunt for the monster that has never existed and cannot exist, because the lake simply doesn’t have enough food to sustain such a creature. But it certainly helps the local tourism business. Now a bit more about everything.

We started the day at the Loch Ness museum. As already mentioned, it was simply a tourist trap. Still, the video films shown there gave a good overview of the monster searches and Loch Ness’s gigantic lake (You could drown three times the Earth’s population in this lake and there would still be room left over) and Scotland’s geological history.

Seejärel külastasime veel teist vaatamisväärsust – Urqharti lossi. Need olid ühe vana kindluse ja lossi varemed. Nagu Inge ütles, ei ole need paremad Karksi lossi varemetest. Vahe on selles, et seal on turistide jaoks suur pood täis suveniire ja saal filmi näitamiseks, kus 8 minuti jooksul käiakse läbi Šotimaa ajalugu. (Keskuse töötaja hoiatas, et tempo on nii kiire, et ei tohi isegi silmi pilgutada:)).

Then we visited another attraction – Urquhart Castle. These were the ruins of an old fortress and castle. As Inge said, they’re no better than the Karksi castle ruins. The difference is that there’s a large shop full of souvenirs for tourists and a hall for showing a film, where Scotland’s history is covered in 8 minutes. (The center employee warned that the pace is so fast you can’t even blink:)).

Edasi liikusime rahulikumates kohtades. Külastasime ühte kohalikku iluaeda, mis asus mäe küljel. Aed oli kujundatud huvitavate terrassidena ja seal oli mõnusaid pinke, kus sai nautida vaadet järvele.

We then moved on to quieter places. We visited a local garden located on a hillside. The garden was designed as interesting terraces and there were pleasant benches where you could enjoy the view of the lake.

Peale seda tegime lõunapausi meie küla pubis ja suundusime edasi metsikusse loodusesse, mida kämpingupidaja meile eile soovitas. Need olid tõesti ilusad kohad. Jändrikud männid, kärestikulised jõed ja selged mägijärved. Need on kõige suuremad metsad, mis Briti saarel veel järele on jäänud. Sõnadega on seda ilu raske edasi anda, aga ehk on siin piltidest abi.

After that we took a lunch break at our village pub and headed further into the wild nature that the campsite owner recommended to us yesterday. These were truly beautiful places. Gnarled pines, rushing rivers and clear mountain lakes. These are the largest forests still remaining on the British Isles. It’s hard to convey this beauty with words, but perhaps the pictures here will help.

Veel oli tänane päev eriline selle pärast, et me ei saanud piiskagi vihma. Suur tänu selle eest matkajate kaitsepühakule.

Today’s day was also special because we didn’t get a single drop of rain. Big thanks for that to the patron saint of hikers.

Tänud kõigile, kes on meile päikest ja sooja ilma soovinud! Mr. Soe ei viitsi vist nii pikka maad ette võtta, tänane temperatuur kõikus 11-16 kraadi vahel, aga päike rõõmustas meid küll terve pealelõunase aja.

Kõik need neli päeva, mis me siinkandis oleme, matkame Shotimaa loodeosas ringi. Tänaseks oli Teet meile välja valinud jalutuskäigu ühes väga vanas ja väga suures iluaias ning teiseks oli plaan ühte väga kõrget juga vaatama minna.

Nagu juba mainisin, oli praktiliselt terve päev päikesepaisteline ilm, mis tegi meeleolu heaks ning ümbritsev loodus oli lihtsalt imeline. Eks vihmaste ilmadega tunduvad siinsed mäed ju ka süngevõitu, aga täna oli asi sellest kaugel.

Thanks to everyone who wished us sunshine and warm weather! Mr. Warm apparently doesn’t want to travel this far – today’s temperature fluctuated between 11-16 degrees, but the sun did cheer us up all afternoon.

All four days we’ve been in this area, we’ve been hiking around Scotland’s northwest. For today, Teet had chosen a walk in a very old and very large garden, and second was a plan to go see a very high waterfall.

As I already mentioned, practically the whole day was sunny weather, which made the mood good and the surrounding nature was simply wonderful. In rainy weather these mountains seem rather gloomy, but today was far from that.

Tee, mida mööda me iluaiani sõitsime, oli suhteliselt kitsas ning sarnaselt rumeenia mägiteedele hästi käänuline. Õnneks harjusin ma eelmisel reisil serpentiinide ja kurviliste teedega nii ära, et ma täna isegi ei kiununud järskude käänakute peal vaid täitsin korralikult tagaistuja funktsioone: st. keerasin kurvides pead õigel ajal õigele poole :). Loodus oli tõesti niii ilus, et iga käänaku taga oleks tahtnud kinni pidada ja pildistada, eriti kaunid olid rannikukäärsed vaated.

Täna kohtasime ka väga palju meiesuguseid motomatkajaid, eks nad teavad, kus põnevad mägiteed asuvad. Rumeenias oli samuti transilvaania mägiteed mootorrattureid täis.

The road we took to the garden was relatively narrow and, like Romanian mountain roads, very winding. Fortunately, I got so used to serpentines and curvy roads on the previous trip that today I didn’t even complain on the sharp turns but properly fulfilled the passenger seat functions: i.e., turned my head to the right side at the right time in curves :). Nature was really so beautiful that after every turn I would have wanted to stop and take pictures – the coastal views were especially beautiful.

Today we also met many motorcycle travelers like us – they know where the exciting mountain roads are. In Romania, the Transylvania mountain roads were also full of motorcyclists.

Iluaed, kus täna käisime, on asutatud juba 130 aastat tagasi ühe Šoti härrasmehe poolt, 1950 ndatel aastatel andis tema tütar kogu aiapidamise Shotimaa aiandusseltsile üle. See on täesti uskumatu, et koos kasvavad sellised taimed, mis tegelikult sellises jahedas kliimas kasvama ei peaks, aga parajalt niiske ja talviti suhteliselt soe mereäärne kliima on aia lopsakusele kaasa aidanud. Siin oli igasuguseid lilli, puid, põõsaid, juurvilju, kõik oli nii ilus, lopsakas ja hästi hooldatud. Ma poleks osanud arvata, et rododendroneid on nii palju erinevaid sorte ja et need võivad nii suureks kasvada, nagu puud. Kahjuks oli nende õitsemiseaeg juba läbi, võib ainult ettekujutada, kui ilus oli aed nende õitsemise ajal. Aastas pidi seda aeda külastama ~ 100 000 inimest, praeguseks on külastajaid olnud ligi 5 miljonit!

The garden we visited today was founded 130 years ago by a Scottish gentleman. In the 1950s, his daughter handed over all the gardening to the Scottish Horticultural Society. It’s absolutely incredible that plants grow together that actually shouldn’t grow in such a cool climate, but the moderately humid and relatively warm coastal climate in winter has contributed to the garden’s lushness. There were all kinds of flowers, trees, shrubs, vegetables – everything was so beautiful, lush and well-maintained. I wouldn’t have guessed that there are so many different varieties of rhododendrons and that they can grow as large as trees. Unfortunately, their blooming season was already over – one can only imagine how beautiful the garden was during their flowering. About 100,000 people per year visit this garden, and so far there have been nearly 5 million visitors!

Teine vaatamisväärsus siin lähikonnas, oli Measach’i juga, mis on 45 meetrit kõrge. Samuti super ilus vaatepilt!

The second attraction in this vicinity was Measach Falls, which is 45 meters high. Also a super beautiful view!

Mööda rannikuäärt sõites nägime ilusat liivast rannariba, kus väikese jalutuskäigu tegime. Tegelikult on liivane osa hästi kitsas, aga praegusel mõõnaperioodil on tekkinud sinna suurepärane suvituskoht!

Driving along the coast we saw a beautiful sandy beach strip where we took a little walk. Actually the sandy part is quite narrow, but during the current low tide period a great vacation spot has formed there!

See oli meie teine päev siin ringi matkata ja kummalisel kombel ei saanud me tänagi vihma, ainult õhtul, kella kaheksa paiku kämpingusse tagasi jõudes, jäime ühe sahmaka alla. Ilmateade lubas homseks jällegi päikesepaistet, hoiame pöialt, et see nii ka on.

This was our second day hiking around here and strangely we didn’t get any rain today either – only in the evening, around eight o’clock when we got back to the campsite, we were caught in a downpour. The weather forecast promised sunshine again for tomorrow – we’re keeping our fingers crossed that it’s so.

Täna me eriti ringi ei sõitnud. Plaan oli veeta päev Invernessi linnaga tutvudes. Tegemist on Šoti mägismaa mitteametliku pealinnaga. Wikipedia andmetel on see kõige kiiremini kasvav linn Euroopas. Kõigi Briti saare linnade hulgas on see oma elanike elukvaliteedi poolest esimese viie hulgas. Seega on tegu igati asjaliku väikelinnaga (elanike arv veidi üle 50 tuhande).

Today we didn’t really drive around much. The plan was to spend the day getting to know Inverness. This is the unofficial capital of the Scottish Highlands. According to Wikipedia, it is the fastest growing city in Europe. Among all British Isles cities, it ranks in the top five for quality of life for its residents. So this is quite a substantial small town (population just over 50 thousand).

Jalutasime linnas lihtsalt niisama ringi. Esimene koht, kuhu sisse astusime, oli vanaaegne kaubanduskeskus (Victorean market). Seal oli palju poekesi, kus müüdi igasugust kraami, alates Šoti rahvuslikust riietusest ja lõpetades automudelitega. Meie tegelesime seal peaasjalikult window-shoppinguga.

Edasi jalutasime Invernessi lossi juurde. See on ilus liivakivist ehitis, milles tänapäeval asub kohtumaja.

We just walked around the city. The first place we entered was an old-fashioned shopping center (Victorian Market). There were many small shops selling all sorts of goods, from Scottish national dress to model cars. We mainly engaged in window-shopping there.

Next we walked to Inverness Castle. It’s a beautiful sandstone structure that nowadays houses the courthouse.

Linnas oli uskumatult palju kirikuid, millest enamus asusid kõik üksteise kõrval. Ühes kirikus lõppes just laulatus ja nägime, kuidas noorpaar kirikust välja astus. Pruut oli tavapäraselt valges kleidis, peigmees aga kandis Šoti seelikut.

There were an incredible number of churches in the city, most of which were all next to each other. In one church a wedding had just ended and we saw the newlyweds stepping out of the church. The bride was traditionally in a white dress, but the groom was wearing a Scottish kilt.

Veel oli meile juba eelmistel kordadel linnast läbi sõites silma jäänud pood, mille nimeks oli “Poola delikatessid” (Seda küll poola keeles, aga seda ma ei suuda enam meenutada). Poes oli rohkesti poola toiduaineid (õigemini küll toiduaineid poolakeelsete siltidega, näiteks Knorri kiirsupid).

Linnas oli palju väga ilusaid vanaaegseid maju, aga üldpilti rikkusid moodsad karphooned, mis asusid vanade majadega läbisegi.

We had also noticed on previous drives through the city a shop called “Polish Delicatessen” (in Polish, but I can’t recall it anymore). The shop had plenty of Polish food products (or rather food products with Polish-language labels, such as Knorr instant soups).

The city had many very beautiful old buildings, but the overall picture was marred by modern box-like buildings interspersed with the old houses.

Päeva lõpuks otsustasime üles otsida ka Cullodeni lahinguvälja, millel on oluline roll Šotimaa ajaloos. Selles lahingus (16.apr. 1746) löödi puruks Jakobiitide sõjavägi. Kuna Jakobiite toetasid paljud Šoti klannipealikud, siis peale seda hävitasid Inglased kogu klannisüsteemi. Šotimaa elu muutus peale seda kardinaalselt, osad elanikest kasutasid ära avanenud uued võimalused rikastumiseks hiiglaslikus Briti impeeriumis, teised jäid aga pikaks ajaks taga igatsema “vanu häid aegu”.

Lahinguväljal oli väga hea ekspositsioon, kus sai ülevaate mõlema osapoole sammudest, mis lahinguni viisid. Veel sai vaadata filmi lahingust, mida näidati ruumi kõigile neljale seinale nii, et jäi tunne, nagu oleks ise lahinguväljal viibinud. Alles kõge lõpuks sai ka lahinguväljale tiiru peale teha. Seal oli kaaslaseks audiogiid, kust sai kuulata lahingus osalejate muljeid erinevatest lahinguetappidest. (Tõepoolest muljeid, sest need olid võetud tegelike lahingus osalejate mälestustest).

At the end of the day we decided to also seek out the Culloden battlefield, which plays an important role in Scottish history. In this battle (April 16, 1746) the Jacobite army was crushed. Since the Jacobites were supported by many Scottish clan chiefs, the English afterwards destroyed the entire clan system. Scottish life changed dramatically after this, some inhabitants took advantage of the new opportunities for enrichment in the vast British Empire, while others were left for a long time longing for the “good old days”.

At the battlefield there was a very good exhibition where you could get an overview of both sides’ steps that led to the battle. You could also watch a film about the battle that was shown on all four walls of the room, so that it felt like you were on the battlefield yourself. Only at the very end could you take a tour of the battlefield itself. There was an audio guide as a companion, from which you could hear the impressions of battle participants from different stages of the battle. (Truly impressions, because they were taken from the memoirs of actual battle participants).

Veel oli huvitav see, et piletit ostes küsis töötaja meilt meie päritolukohta. Kui ta kuulis, et oleme Eestist, käis ta korra ära ja tõi meile näha postkaardi, mille ta kõrvalkassas töötav kolleeg oli talle Tartust saatnud.

Sellega on meie reisi teine etapp läbi. Homme pakime oma asjad kokku ja asume teele saarestikku läänerannikul.

Also interesting was that when buying tickets, the employee asked us about our place of origin. When she heard that we were from Estonia, she went away for a moment and brought us a postcard that her colleague working at the next cash register had sent her from Tartu.

With this, the second stage of our journey is complete. Tomorrow we’ll pack our things and set out on the road to the archipelago on the west coast.

Laupäeva varahommikul pakkisime oma kompsud ning võtsime suuna lääneranniku saarestiku poole-sihtkohaks Islay (hääldatakse Aila) saareke. Et just seal asub Teedu lemmikviski, Laphroaig’i, tehas, tahtsime oma silmaga näha, kuidas need asjad seal käivad. See viski on tõesti huvitava omapärase suitsuse maitsega, julgen soovitada.

Enne praamile minekut jõudsime vaatamas käia Devil Stairs’i, nii nimetati lüüse, mille kaudu laevad tõstetakse merepinnalt järvepinnale ja vastupidi. Jõudisme kohale just ajal, mil kolm purjejahti (kaks Rootsist ja üks Norrast) eskorditi kohaliku vetelpääste kaatri poolt turvaliselt läbi lüüside järvevetele. Kokku oli lüüse kaheksa, nii et kokku võtab päris palju aega kogu see toiming.

On Saturday early morning we packed our belongings and headed toward the west coast archipelago – destination Islay (pronounced Aila) island. Since Teet’s favorite whisky, Laphroaig, distillery is located there, we wanted to see with our own eyes how things work there. This whisky truly has an interesting distinctive smoky taste, I dare to recommend it.

Before boarding the ferry we managed to visit Devil Stairs, as the locks were called, through which boats are raised from sea level to lake level and vice versa. We arrived just in time when three yachts (two from Sweden and one from Norway) were being escorted safely through the locks to lake waters by the local water rescue boat. There were eight locks in total, so the whole operation takes quite a lot of time.

Tee sadamasse viis meid läbi Obani linnakese, sinna me läheme veel tagasi ja terve kolmapäeva oleme jätnud endale aega, et seal ringi kolada. Läbisõites tundus see hästi armas ja puhas mereäärne väikelinn olevat, aga kuna oli laupäeva keskpäev, siis kesklinn oli hullult rahvast ja autosid täis, nii et me ei hakanud seal pikemalt peatuma. Sõime linnaservas Tescos lõunat ning jätkasime teekonda praamini. Kui nüüd vahepalaks jälle ilmast rääkida, siis see on ületanud meie igasugused ootused, st, et juba mitu päeva järjest särab päike ja on tuulevaikne ilm. Kraadiklaas küll väga palju sooja ei näita, keskmiselt ikka ~ 18 kraadi, aga nagu aru saime, pidi see täiesti tavaline suvine temperatuur siinkandis olema.

The road to the harbor took us through the small town of Oban, we’ll go back there and have set aside all of Wednesday to wander around there. Driving through it seemed like a very lovely and clean seaside small town, but since it was Saturday noon, the town center was incredibly full of people and cars, so we didn’t stop for long. We ate lunch at Tesco on the edge of town and continued our journey to the ferry. Speaking of weather again, it has exceeded all our expectations, meaning that for several days in a row the sun has been shining and the weather has been calm. The thermometer doesn’t show much warmth, on average still around 18 degrees, but as we understood, this should be a completely normal summer temperature in these parts.

Praam, mis meid saarele viis, oli sarnane Rohuküla ja Heltermaa vahel sõitvaga, ka sõiduaeg oli sama- 1,5 tundi. Saar ise on ka suhteliselt pisike, arvan, et Hiiumaaga sarnane (kahjuks ei ole siin internetti, nii et ma ei saa fakte hetkel kontrollida), aga mis mind kõige enam saarele jõudes hämmastas, oli see, et see tundus täiesti puudest lage olevat.

The ferry that took us to the island was similar to the one running between Rohuküla and Heltermaa, and the travel time was also the same – 1.5 hours. The island itself is also relatively small, I think similar to Hiiumaa (unfortunately there’s no internet here, so I can’t check the facts right now), but what amazed me most when arriving on the island was that it seemed to be completely bare of trees.

Ainult rohelised mäenõlvad, karjamaad, heinamaad ja muud midagi, kuidagi kõle tundus esmamulje. Sisemaale sõites mingit metsa oli näha, aga seda väga vähe ja väga kidur oli see ka. Hiljem saime aru, et siin ei kasvagi midagi suuremat, pinnas on lihtsalt nii kivine.

Just green hillsides, pastures, hayfields and nothing else, the first impression somehow felt bleak. Driving inland some forest could be seen, but very little and very sparse it was too. Later we understood that nothing larger grows here, the soil is simply so rocky.

Olime endale kaheks ööks välja valinud Kintra Farm’i kämpingu, mis asus maaliliselt kaunis lahesopikeses. Rahvast ei olnud palju, ainult mõned telgid veel peale meie. See koht asub tõesti nö pärapõrgus, et inimesed võib-olla ei teagi, et seal nii fantastiliselt ilus puutumatu loodus on. Mõned tuulenautlejad olid oma telgi tuulisele kaldakõrgendikule püsti pannud, meie jällegi oleme oma reisipäevadel nii palju tuult saanud, et otsisime pisut varjulisema nõlva, aga samas sellise koha, et päikeseloojang oleks ikka telgiaknast näha 🙂 Tõeline miljonivaade!

We had chosen Kintra Farm campsite for two nights, which was located in a picturesquely beautiful little bay. There weren’t many people, just a few tents besides ours. This place is truly in the middle of nowhere, so people might not even know that there is such fantastically beautiful untouched nature there. Some wind enthusiasts had set up their tent on a windy coastal elevation, but we on the other hand have gotten so much wind on our travel days that we looked for a slightly more sheltered slope, but still a place where the sunset would be visible from the tent window 🙂 A real million-dollar view!

Pühapäeva suhtes meil mingeid plaane tehtud ei olnud, magasime kauem, nautisime merekaldal oma hommikukohvi, lugesime ja võtsime ette ka ühe neljatunnise matka. Alguses ei olnud probleemi, matkarada oli täiesti olemas, aga kui ringiga mööda mereäärseid mäenõlvu tagasi hakkasime tulema, polnud enam mingeid teeradu näha. Rahvast käib seal suht vähe ja pole selliseid sissetallatuid radu. Minu kerged vabaajajalatsid polnud ka just kõige sobivamad sellise mägise maastiku jaoks, aga kuidagi sain hakkama. Muidugi merevaated olid jällegi fantastilised ja kui ilusad kaldaäärsed kaljud!! Ja kõige ilusamate vaadete juures sai fotoka aku tühjaks :(, Teet tegi mobiiliga mõned võtted, loodetavasti üht-teist tuleb sealt välja.

We hadn’t made any plans for Sunday, we slept longer, enjoyed our morning coffee on the seashore, read and also undertook a four-hour hike. At first there was no problem, the hiking trail definitely existed, but when we started coming back in a circle along the coastal hillsides, no paths could be seen anymore. Not many people go there and there are no such well-trodden paths. My light casual shoes weren’t exactly the most suitable for such mountainous terrain, but somehow I managed. Of course the sea views were again fantastic and what beautiful coastal cliffs!! And at the most beautiful views the camera battery died :(, Teet took some shots with his mobile, hopefully something will come out of it.

Õhtust sõitsime sööma saarekese keskusesse Port Ellenisse, ka seal oli väga võõristav näha täiesti puudevabu tänavaid, isegi mururiba polnud kõnniteede servas, hästi kõle tunne oli. Inimesi oli ka kuidagi väga vähe liikumas ja söögikohas olime ainukesed külastajad. Homme sõidame sealt jälle läbi, kui viskitehast külastame, võib-olla esmaspäeva hommikul on linn pisut elavam, kui praegu, pühapäeva õhtul.

In the evening we drove to eat in the island’s center at Port Ellen, there too it was very strange to see completely treeless streets, there wasn’t even a grass strip along the sidewalks, it felt quite bleak. There were also somehow very few people moving around and we were the only customers at the restaurant. Tomorrow we’ll drive through there again when we visit the whisky distillery, maybe Monday morning the town will be a bit livelier than now, on Sunday evening.