2013 Gruusia
13.07. Pääsna – Smolensk
Appiii, kui lahe … oleme Smolenski lähedal Feniksi motellis. Kui sisse registreerisime, hoiatati meid sõbralikult ette, et kohe-kohe saabub 100 külalist, et me siis ära ei ehmataks 🙂 Nüüd nad siis saabusidki, selline tants ja trall käib fuajees, käisin just vaatamas, väga lahe, eks hiljem kuuleb, kust nad pärit on, kas on venelased või ukrainlased või valgevenelased, ma ei saanud kohe aru, igaljuhul temperamentsed slaavlased 🙂
Aga paari sõnaga tänasest päevast: Koidula piiriületus oli broneeritud meil kella 8-ks hommikul. Kõik läks nobedasti, täitsime ühed ja teised paberid ja tunni pärast olimegi Venemaal. Ostrovi lähedal turgutasime ennast Statoili bensukas kohvi ja saiakesega. Üks eesti mees tuli tervitama, paar sõna jutustasime. Nii meeldiv, kui võõral maal ikka eesti keelt kuuleb ja omadega suhelda saab.
Kaks valgevene kutti tulid motikatega, nad olid Venemaal kuskil kalal käinud ja telkinud ja niisama puhanud. Vahetasime muljeid ja tegime koos pilti:). Igaljuhul olid esimesed muljed Venemaast ainult positiivsed. Tegelikult oli terve päev selline, teed olid küll nii ja naasugused, oli väga heas korras ja natuke vähem korras teid, aga kõik olid täiesti sõidetavad. Motikaga võib-olla ongi sellistel auklikel teedel parem liigelda, esiteks istume autojuhtidest kõrgemal, mistõttu on augud paremini näha ja teiseks ongi vist motikaga lihtsam aukudest mööda laveerida. Oleme Moldovas ja Rumeenias hea kooli juba kätte saanud ja Teedul tuleb see manööverdamine hästi välja. Võib-olla kõige hullemad teed on veel ees…
Pealelõunal jäime tugeva vihma kätte, panime kiled selga ja sõitsime edasi, midagi hullu ei olnud. Liikluskultuur teedel oli väga ok, mingeid ohtlikke trikke keegi ei teinud ja nii me siia Feniksi motelli jõudsime. Hea oli, et mul oli tuba ette broneeritud, tänu 100-le turistile on maja täis. Väljast tundus selline nukker hoone, aga seest on väga ok, täiesti korralik tuba, dushiruum, telekas, külmik…, hommikusöök ka hinnas, mida üks matkasell veel oskaks tahta 🙂
Homne päev viib meid Jeletsi, sõita on sinna ~650 km.
14.07. Smolensk – Jelets
Täna oli üks tõsine sõidupäev. Päeva lõpupoole hakkas tekkima tunne, et see möödubki ilma erilist emotsioonideta, aga õnneks see siiski nii ei läinud.
Kõigepealt tahaksin kirjutada mõne sõna teede kohta. Venemaa on ju tuntud oma kehvade teede poolest. Tänase päeva põhjal küll aga nii ei saa väita. Liikusime suurema osa ajast täiesti korralikel teedel. Päeva alustasime ja lõpetasime lausa kiirtee mõõtu teel (Moskva – Minsk ja Moskva – Rostov Doni ääres). Seal ei tohtinud küll üle 90 sõita, aga ega keegi ei kontrollinud ja enamus juhte ka seda tegi.
Nüüd siis olulised päevasündmused. Esiteks vihm. Saime kaela tõesti tõsise vihma. Selle kõrval oli eilne vihm täiesti poisike. Sadu oli nii tugev, et paljud autod jäid lihtsalt tee äärde seisma. Välgud sähvisid ja kõu kärkis. Kuna tee oli hea ja läbi kiivriklaasi oli ka natuke näha, siis meie peatuma ei pidanud. Sadu oli aga tõeliselt tugev.
Umbes poole tunni pärast saime pilve alt välja ja temperatuur tõusis mõnusalt 26 kraadini. Ümbritsev loodus on nüüd hoopis teistsugune. Kui ennem olid tee ääres metsad ja heinamaad (põlde praktiliselt ei olnud), siis nüüd on tee ääres suured põllud. Eriti lahe oli teeäärne päevalilleväli. Meie ei olnud ainsad, kes neid pildistama ja imetlema jäid.
Päeva lõpetasid veel kaks elamust. Kõigepealt Inturist hotell Jeletsis. See on nagu ajamasin. Võtsime odavama toa hotelli renoveerimata korrusel. See on täpselt nagu Vene ajast. Superlahe (ja väga soodne).
Viimane elamus oli Jeletsi linn ise. Noori täis linnapark, kus oli algamas vabaõhudisko; atraktsioonid (mis küll nii hilja enam ei töötanud) ja linn ise. Seega oli lõpuks väga ilus päev.
15.07. Jelets – Volzski
Täna oli siis lihtalt üks pikk, pikk sõidupäev. Teed olid enam päris head, kuid pool päeva tibas vihma. Sellest ei olnud suurt midagi, ainult saime üleni teelt autode poolt üles keerutatava mustusega kokku.
Volgogradi jõudes hakkas aga tugev vihm ja ka ilm läks pimedaks. Päris põnev oli hektilises liikluses, pimedas ja vihmas aukude ja autode vahel laveerides linna läbida.
Jõudsime õnnelikult oma majutuskohta, kus meid sõbralikult vastu võeti. Õhtu lõpetasime shashlõki ja Armeenia valge veiniga.
16.07. Volgograd
Jöudsime eile läbi pimeda ja vihmase Volgogradi Volskisse, see on Volgogradist üle jõe, umbes 300 tuhande elanikuga linn. Teet oligi siin sõjaväes, mängis sõjaväeorkestris trombooni.
Tundub, et siin lõuna pool on inimesed juba natuke teistsugused, hästi avatud ja jutukad ja abivalmid. Meid võeti kui väärikaid külalisi võõrastemajas vastu, paluti, et ma enne ikka toa üle vaataksin, äkki meile ei meeldigi :). Peale sellist sõitu läbi Volgogradi, nagu meil eile õhtul oli, oli mul küll täiesti ükskõik, milline või kui suur see tuba on, peaasi et dušš ja voodi oleks ning süüa ka saaks kuskil läheduses. Need kolm tingimust olid täidetud ja kõik sobis meile:) ja siin on ka konditsioneer, selle hinna eest on täiesti super lux olemine. Kui arvestada seda, et me enamus oma matkadest oleme ju telkinud, siis ööbimiskohtadele meil küll kõrgeid nõudmisi ei ole. See on tegelikult meie esimene motomatk, kus meil telkimisvarustust kaasas ei ole.
Tänane päev oli meil täiesti rattavaba, kasutasime ühistransporti ja tutvusime Volgogradi (end. Stalingrad) vaatamisväärsustega. Neid siin väga palju polegi, kõige kuulsam on muidugi Mamai-kurgaani memoriaalkompleks, mis valmis aastatel 1959-1967 ja tähistab Stalingradi 200-päevase lahingu võitu sakslaste üle 1942-43 aastatel. Sealsamas on ka Stalini muuseum, mis avati küll alles 6 aastat tagasi Isamaasõja veteranide tugeval nõudmisel, nii räägiti meile muuseumis.
Pealelõunases palavuses jalutasime veel Volga ääres, seal on ilusad pargid ja välikohvikud. Rahvast oli suhteliselt vähe nii suure linna (~1 milj elanikku) kohta ringi liikumas, võib-olla siin lõuna pool algabki suurem melu alles õhtuti, seda oli ka eile õhtul kella 9 paiku näha, vaatamata suurele äikesevihmale oli linn paksult autosid täis, täiesti võimatu oli normaalselt liigelda, mõned meie jaoks elementaarsed liiklusreeglid siin linnas küll ei kehti 🙂
Teet leidis “Odnoklassnikute” kaudu üles oma vana sõjaväekaaslase, Nikolai ja leppis temaga täna õhtuks kohtumise kokku. Väga armas oli, istusime ja lobisesime igasugu ilma asjadest. Tema sõnul on praegune palavus täiesti normaalne, tavapärased suved on tunduvalt kuumemad olnud, aga meiesuguste põhjamaalaste jaoks oli seegi kuumus suht raskesti talutav. Nikolai oli siiralt üllatunud, et me sellise reisi ette oleme võtnud ja et siit veel edasi Gruusiasse sõidame. Ega me vist päris normaalsed tõesti ei ole 🙂
Homme tuleb jällegi pikk sõidupäev ~760 km ja kui kõik hästi läheb, siis ööbime homme Põhja-Osseetias, Vladikavkazis.
17.07. Volzski – Vladikavkaz
Meie reisil on kätte jõudnud väga otsustav moment – kas edasi või tagasi? Enne aga kui sellest räägin, panen kirja eilse päeva juhtumised.
18.07. Vladikavkaz – Stepantsminda
Peale eilset pikka ja väsitavat päeva lubasime endale ühe pikema unehommiku, me oleme ju ikkagi puhkusel ja ei taha iga päev kella peale ärgata. Mõtlesime, et kui piirile õnne minna proovima, võiks natuke viisakama numbri motikale külge panna. Hotellis paraku printerit ei olnud, nii ma siis maalisin vildikaga pisut kobedama numbri, abiks ehk ikka!
Teet kontrollis igaks juhuks ratta kummide rõhud üle ning selgus, et esikummi ventiil ei pea hästi ja sellega pidi midagi ette võtma. Niikaua kui me seal ratta ümber kohmitsesime, tuli 5-6 politseinikut meiega juttu ajama. Eks nad päev otsa patrullivad ringi, neil ka huvitav, kui midagi teistsugust seal linnas näha-kuulda on. Tundub, et meie ratas ongi üks võlukepike, mis nö kõik uksed avab, lisaks see, et räägime head vene keelt ning kui veel jutu sees mainida, et Teet teenis vene sõjaväes, siis olemegi nagu omad:) ja juttu jätkub kauemaks…
19.07. Stepantsminda – Mtskheta
Kahjuks ilma osas minu lootused ei täitunud, terve öö sadas, hommikul korraks näitas päikest ja… sadu jätkus täie hooga. Mis siis ikka, kiled selga ja taas teele. Suund oli Tbilisi poole, ööbimiskoha olin broneerinud Mtskhetasse, kunagisse Gruusia pealinna, mis jääb natuke enne Tbilisit.
Küla, kus me ööbisime, asus Kazbegi mäe jalamil. Koht on äärmiselt populaarne turistide ja matkajate seas, loodus on seal tõeliselt ilus, kahjuks tee, mida mööda Tbilisisse sai, kohati nii ilus ei olnud. Käis üks suur tee-ehitus ja kui kaks ööd-päeva järjest on vihma tulnud, siis teed kui sellist vahepeal nagu polnudki. Hingasin ikka väga kergendatult, kui asfalt jälle paistma hakkas, Teet oli muidugi vana rahu ise :)! Nägime täna ka mitmeid teisi motomatkajaid, enamus neist tuli meile vastu, oli poolakate punt, ukrainlaste ratturite paar ja oli ka üks vene poiss, kes meiega enam-vähem ühes rütmis sõitis.
Tegime väikese kohvipausi Ananuris, kus on üks vana kirik, mida turistid uudistamas käivad, müüakse seal igasugu käsitöökraami ja seal sai ka raftingu sõite tellida, nii et erinevat rahvast oli palju koos. Jalutasime veidi ringi ja järsku keegi hõikab Tere! Täielik dejavu, täpselt sama oli kunagisel Rumeenia-reisil. Olime just kõrgele-kõrgele mäe otsa kindluse müüridele roninud, kui kuulsime seal eesti keelt ja nüüd samamoodi, kuskil kõrgel Kaukasuse mägedes kohtame eestlasi! Üks abielupaar oli oma tuttavatele Tbilisisse külla tulnud ja tuuritasid nende autoga ringi, tõesti on armas eestlasi nii kaugel kohata.. nad nägid meie lipukest ratta küljes ja kui nägid meid ratturikostüümides tulemas, tulid meie juurde ja nii me jutustasime pisut… Selleks ajaks jäi ka vihm järgi ja temperatuur oli ~24 kraadi. Nad ütlesid, et paar päeva tagasi oli Tbilisis 40 kraadi, nii et praegune olukord sobis meile hästi.
Tegelikult oli üks huvitav situatsioon veel…Jõudsime kenasti Mtskheta linnakesse, parkisime ennast kuskile tänava serva, et vaadata mida edasi teha, sest kui hommikul perenaisele helistasin, sain aru, et ta jõuab alles õhtul hiljem töölt ja mõtlesime siis niikaua linna peal ringi vaadata. No nii, jäime seisma, peatab üks auto meie ees, pikk tõmmu mees astub välja, tuleb juurde ja küsib “kas teie olete Inga”. Natukene hämmelduma pani küll :). Tuli välja, et see oli meie kodumajutuse peremees, tal naine oli öelnud, et tuleb Inga koos mehega Eestist, mootorrattaga, ju me siis jäime linna vahel tiirutades talle silma ja nii ta sõitisgi meile järgi. Juhatas meid ilusti koju, ka tema ema oli seal, kes meile kohe maitsva lõuna valmistas, panime viisakamad riided selga ja läksime linnaga tutvuma. Tõesti on väga ilus, armas väike linnake. Ühes kohvikus, kui peremees kuulis, et oleme Eestist, võttis ta meid väga soojalt vastu, andis mulle pärast kotikesega virsikuid ja nektariine kaasa…, eestlastesse üldse suhtutakse siin hästi, meil ju head suhted Gruusiaga…
Oleme siin kokku 3 ööd, homme teeme rattaga tiiru David Gareja kloostri juurde. Siiani on kõik väga hästi laabunud ja igav pole meil küll olnud 🙂
20.07. Tbilisi
Tänane päev oli veidi naljaka algusega. Algne plaan oli teha päevatripp David Gareja kloostrisse. Päris sinna me aga ei jõudnud. Alguses oli kõik ilus, panin koordinaadid GPSi sisse ja hakkasime sõitma. Asi hakkas imelikuks kiskuma juba üsna alguses. GPS näitas vasakpööret teele, mis ristus küll selle teega, kus me sõitsime, ainult et umbes 20 meetrit allpool. Otsisime erinevaid võimalusi, kuidas siis vajalikule teele välja jõuda. Lõpuks peale seiklemist läbi porimülgaste ja põiklemist lehmade vahel Gruusia külas jõudsime välja vajalikule teele.
21.07. Teine päev Tbilisis
Tänase päeva võtsime väga rahulikult. Hommikul magasime kaua. Hommikusöögi sõime alles kella 11 paiku. Ka meie pererahvas oli täna kodune. Tbilisi poole startisime alles peale lõunat. Linna viis meid pereisa, kes meid teeservast marsat oodates üles korjas. Esimest korda oli võimalus nautida tõelist Gruusia autosõitu. See oli täpselt niisugune, nagu me arvasime – väga hektiline ja kiire.
Tbilisis sõitsime mägiraudteega ülesse mäkke, kus asus lõbustuspark. Park oli väga ilus ja täis erinevaid atraktsioone. Ainus, mis puudus, olid külastajad. Inimesi küll oli, aga vähevõitu. Ilmselt on kogu see värk kohalike jaoks ikka liiga kallis. Meie võtsime asja rahulikult – tegime tiiru vaaterattaga ja nautisime siin esimest korda šašlõkki.
Hiljem jalutasime veidi linnas, Inge shoppas natuke ja tulimegi koju tagasi. Homme jälle siis teele.