2013 Gruusia

12.07. Tallinn – Pääsna

In 2013 Gruusia by Teet Parring / 12. Jul 2013 / No comments
Foto1
Täna tegime siis reisiga algust. Tegemist oli tegelikult alles soojendusega. Startisime Tallinnast kell 18.00 ja jõudsime õhtuks Põlva kanti. Reis kulges viperusteta. Homme suundume hommikul varakult Vene piirile.
Today we started our journey to Georgia. Today’s trip was just a warm-up. We started from Tallinn at 18.00 and reached our summer place near Põlva at 22.00. It was a smooth pleasant journey. Tomorrow morning we hope to cross the Russian border.

13.07. Pääsna – Smolensk

In 2013 Gruusia by Teet Parring / 13. Jul 2013 / 2 comments

Appiii, kui lahe … oleme Smolenski lähedal Feniksi motellis. Kui sisse registreerisime, hoiatati meid sõbralikult ette, et kohe-kohe saabub 100 külalist, et me siis ära ei ehmataks 🙂 Nüüd nad siis saabusidki, selline tants ja trall käib fuajees, käisin just vaatamas, väga lahe, eks hiljem kuuleb, kust nad pärit on, kas on venelased või ukrainlased või valgevenelased, ma ei saanud kohe aru, igaljuhul temperamentsed slaavlased 🙂

Foto2-1

Aga paari sõnaga tänasest päevast: Koidula piiriületus oli broneeritud meil kella 8-ks hommikul. Kõik läks nobedasti, täitsime ühed ja teised paberid ja tunni pärast olimegi Venemaal. Ostrovi lähedal turgutasime ennast Statoili bensukas kohvi ja saiakesega. Üks eesti mees tuli tervitama, paar sõna jutustasime. Nii meeldiv, kui võõral maal ikka eesti keelt kuuleb ja omadega suhelda saab.

Foto2-2

Foto2-3

Kaks valgevene kutti tulid motikatega, nad olid Venemaal kuskil kalal käinud ja telkinud ja niisama puhanud. Vahetasime muljeid ja tegime koos pilti:). Igaljuhul olid esimesed muljed Venemaast ainult positiivsed. Tegelikult oli terve päev selline, teed olid küll nii ja naasugused, oli väga heas korras ja natuke vähem korras teid, aga kõik olid täiesti sõidetavad. Motikaga võib-olla ongi sellistel auklikel teedel parem liigelda, esiteks istume autojuhtidest kõrgemal, mistõttu on augud paremini näha ja teiseks ongi vist motikaga lihtsam aukudest mööda laveerida. Oleme Moldovas ja Rumeenias hea kooli juba kätte saanud ja Teedul tuleb see manööverdamine hästi välja. Võib-olla kõige hullemad teed on veel ees…

Foto2-4

Foto2-5

Pealelõunal jäime tugeva vihma kätte, panime kiled selga ja sõitsime edasi, midagi hullu ei olnud. Liikluskultuur teedel oli väga ok, mingeid ohtlikke trikke keegi ei teinud ja nii me siia Feniksi motelli jõudsime. Hea oli, et mul oli tuba ette broneeritud, tänu 100-le turistile on maja täis. Väljast tundus selline nukker hoone, aga seest on väga ok, täiesti korralik tuba, dushiruum, telekas, külmik…, hommikusöök ka hinnas, mida üks matkasell veel oskaks tahta 🙂

Homne päev viib meid Jeletsi, sõita on sinna ~650 km.

Total distance: 519.52 km

14.07. Smolensk – Jelets

In 2013 Gruusia by Teet Parring / 14. Jul 2013 / 1 Comment

Täna oli üks tõsine sõidupäev. Päeva lõpupoole hakkas tekkima tunne, et see möödubki ilma erilist emotsioonideta, aga õnneks see siiski nii ei läinud.

Foto3-1

Kõigepealt tahaksin kirjutada mõne sõna teede kohta. Venemaa on ju tuntud oma kehvade teede poolest. Tänase päeva põhjal küll aga nii ei saa väita. Liikusime suurema osa ajast täiesti korralikel teedel. Päeva alustasime ja lõpetasime lausa kiirtee mõõtu teel (Moskva – Minsk ja Moskva – Rostov Doni ääres). Seal ei tohtinud küll üle 90 sõita, aga ega keegi ei kontrollinud ja enamus juhte ka seda tegi.

Foto3-3

Nüüd siis olulised päevasündmused. Esiteks vihm. Saime kaela tõesti tõsise vihma. Selle kõrval oli eilne vihm täiesti poisike. Sadu oli nii tugev, et paljud autod jäid lihtsalt tee äärde seisma. Välgud sähvisid ja kõu kärkis. Kuna tee oli hea ja läbi kiivriklaasi oli ka natuke näha, siis meie peatuma ei pidanud. Sadu oli aga tõeliselt tugev.

Foto3-2

Umbes poole tunni pärast saime pilve alt välja ja temperatuur tõusis mõnusalt 26 kraadini. Ümbritsev loodus on nüüd hoopis teistsugune. Kui ennem olid tee ääres metsad ja heinamaad (põlde praktiliselt ei olnud), siis nüüd on tee ääres suured põllud. Eriti lahe oli teeäärne päevalilleväli. Meie ei olnud ainsad, kes neid pildistama ja imetlema jäid.

Foto3-4

Päeva lõpetasid veel kaks elamust. Kõigepealt Inturist hotell Jeletsis. See on nagu ajamasin. Võtsime odavama toa hotelli renoveerimata korrusel. See on täpselt nagu Vene ajast. Superlahe (ja väga soodne).

Foto3-5

Viimane elamus oli Jeletsi linn ise. Noori täis linnapark, kus oli algamas vabaõhudisko; atraktsioonid (mis küll nii hilja enam ei töötanud) ja linn ise. Seega oli lõpuks väga ilus päev.

Foto3-6

Foto3-7

Foto3-8

Foto3-9

Total distance: 659.37 km

15.07. Jelets – Volzski

In 2013 Gruusia by Teet Parring / 16. Jul 2013 / No comments

Täna oli siis lihtalt üks pikk, pikk sõidupäev. Teed olid enam päris head, kuid pool päeva tibas vihma. Sellest ei olnud suurt midagi, ainult saime üleni teelt autode poolt üles keerutatava mustusega kokku.
Volgogradi jõudes hakkas aga tugev vihm ja ka ilm läks pimedaks. Päris põnev oli hektilises liikluses, pimedas ja vihmas aukude ja autode vahel laveerides linna läbida.
Jõudsime õnnelikult oma majutuskohta, kus meid sõbralikult vastu võeti. Õhtu lõpetasime shashlõki ja Armeenia valge veiniga.
Foto4-3

Foto4-4

Total distance: 730.48 km

16.07. Volgograd

In 2013 Gruusia by Teet Parring / 16. Jul 2013 / 2 comments

Jöudsime eile läbi pimeda ja vihmase Volgogradi Volskisse, see on Volgogradist üle jõe, umbes 300 tuhande elanikuga linn. Teet oligi siin sõjaväes, mängis sõjaväeorkestris trombooni.

Tundub, et siin lõuna pool on inimesed juba natuke teistsugused, hästi avatud ja jutukad ja abivalmid. Meid võeti kui väärikaid külalisi võõrastemajas vastu, paluti, et ma enne ikka toa üle vaataksin, äkki meile ei meeldigi :). Peale sellist sõitu läbi Volgogradi, nagu meil eile õhtul oli, oli mul küll täiesti ükskõik, milline või kui suur see tuba on, peaasi et dušš ja voodi oleks ning süüa ka saaks kuskil läheduses. Need kolm tingimust olid täidetud ja kõik sobis meile:) ja siin on ka konditsioneer, selle hinna eest on täiesti super lux olemine. Kui arvestada seda, et me enamus oma matkadest oleme ju telkinud, siis ööbimiskohtadele meil küll kõrgeid nõudmisi ei ole. See on tegelikult meie esimene motomatk, kus meil telkimisvarustust kaasas ei ole.
Foto5-1

 

Tänane päev oli meil täiesti rattavaba, kasutasime ühistransporti ja tutvusime Volgogradi (end. Stalingrad) vaatamisväärsustega. Neid siin väga palju polegi, kõige kuulsam on muidugi Mamai-kurgaani memoriaalkompleks, mis valmis aastatel 1959-1967 ja tähistab Stalingradi 200-päevase lahingu võitu sakslaste üle 1942-43 aastatel. Sealsamas on ka Stalini muuseum, mis avati küll alles 6 aastat tagasi Isamaasõja veteranide tugeval nõudmisel, nii räägiti meile muuseumis.

Foto5-2

Foto5-3

Pealelõunases palavuses jalutasime veel Volga ääres, seal on ilusad pargid ja välikohvikud. Rahvast oli suhteliselt vähe nii suure linna (~1 milj elanikku) kohta ringi liikumas, võib-olla siin lõuna pool algabki suurem melu alles õhtuti, seda oli ka eile õhtul kella 9 paiku näha, vaatamata suurele äikesevihmale oli linn paksult autosid täis, täiesti võimatu oli normaalselt liigelda, mõned meie jaoks elementaarsed liiklusreeglid siin linnas küll ei kehti 🙂

Foto5-4

Foto5-5

Foto5-6

Teet leidis “Odnoklassnikute” kaudu üles oma vana sõjaväekaaslase, Nikolai ja leppis temaga täna õhtuks kohtumise kokku. Väga armas oli, istusime ja lobisesime igasugu ilma asjadest. Tema sõnul on praegune palavus täiesti normaalne, tavapärased suved on tunduvalt kuumemad olnud, aga meiesuguste põhjamaalaste jaoks oli seegi kuumus suht raskesti talutav. Nikolai oli siiralt üllatunud, et me sellise reisi ette oleme võtnud ja et siit veel edasi Gruusiasse sõidame. Ega me vist päris normaalsed tõesti ei ole 🙂

Foto5-7

Foto5-8

Homme tuleb jällegi pikk sõidupäev ~760 km ja kui kõik hästi läheb, siis ööbime homme Põhja-Osseetias, Vladikavkazis.

17.07. Volzski – Vladikavkaz

In 2013 Gruusia by Teet Parring / 18. Jul 2013 / No comments

Foto6-1Meie reisil on kätte jõudnud väga otsustav moment – kas edasi või tagasi? Enne aga kui sellest räägin, panen kirja eilse päeva juhtumised.

Kuna planeeritud teekond oli pikk, siis alustasime sõitu varakult. Startisime kell 7.00 ja alustasime Volgogradi läbimist. Volgograd on nagu hiiglaslik vene küla. Linn asub ühel Volga kaldal ja on pikk ja kitsas. Linn oli lõputu: ikka veel üks mikrorajoon,siis järgmine mikrorajoon, jälle foorid ja ummikud. Volgogradi teed on sama auklikud kui Tallinna omad, nüüd vähemalt nägime auke, eelmisel õhtul pimedas ja vihmas sõites me ainult tundsime neid 🙂 Kes on kunagi läbinud Saulkrastit, see võib selle kogemuse sajaga korrutada, nii pikk on Volgograd. Siiki lõppevad kord kõik asjad ja nii juhtus ka Volgogradiga. Edasi läks sõit mööda avarat ja lagedat steppi. Temperatuur tõusis tasapisi üle 30 kraadi ja paistis päike.
Foto6-3
Kalmõki pealinn Elista on suhteliselt väike linn. See nägi siinsete olude kohta välja puhas ja kena. Eemalt paistsid ka Buddha templid, aga meie tee viis edasi. Umbes 60 km peale Elistad puhkepausi tehes märkas Inge, et meie tsikli number on kadunud. Ilmselt oli see kuidagi lahti rappunud ja minema lennanud. Joonistasime paberile uue numbri ja sõitsime edasi. Esimeses maanteepolitsei punktis küsisime seal istuvalt politseinikult nõu, kuidas edasi tegutseda.
Alguses tundus, et asi on päris hull. Politseinik ütles, et ilma korraliku numbrita ei tohi üldse sõita ja peame kutsuma nn evakuaatori, kes meie ratta minema veab. See ei tundunud meie jaoks küll kõige mõistlikum nõuanne, aga ta oli siiski väga abivalmis ja uuris oma ülemustelt järele, mida edasi teha. Lõpuks tuligi lähedalasuvast rajoonikeskusest teine politsei auto, kes meid politseijaoskonda eskortis. Seal täideti erinevaid pabereid, et saaksime Venemaal edasi sõita, nad ei olnud päris kindlad, kas nende paberitega Vene piirivalve meid ka Gruusiasse laseb.Peab ütlema, et minu arvamus Vene politseist kasvas selle kogemuse tõttu kordades. Kõik politseinikud olid sõbralikud, arukad ja abivalmis.
Foto6-4
Peale paaritunnist asjaajamist võisime jälle edasi sõita. Otsustasime, et proovime siiski õnne, kas saame oma isejoonistatud numbriga ja hulga ametlike paberitega üle piiri või mitte. Selleks aga oli vaja jõuda Vladikavkazi, kus meil oli võõrastemajas tuba broneeritud. Asi oli selles, et kaotasime politseiga suheldes palju aega ja sõita oli veel ~ 300 km. Selles osas, kas sõita edasi või otsida enne pimedust teepeal öömaja, läksid meie arvamused Ingega lahku. Ilmselt oli Inge seisukoht palju mõistlikum, aga minu puhul alati ei võida mõistus ja seega sõitsime Vladikavkazi poole edasi.
Alguses olid teed head, aga siis hakkasid asjad kehvemaks kiskuma. Kõigepealt läks pimedaks, siis hakkas sadama ja lõpuks läks ka tee kehvaks. Keset pimedust jõudsime relvastatud kontrollpunktini. Seal asuvad sõdurid oli jälle äärmiselt mõistlikud ja sõbralikud. Kontrolliti üle meie dokumendid, uuriti kust me tuleme ja miks me siin seikleme ja sooviti head reisi.
Foto6-5
Kohe peale seda ületasime madala mäekuru. Selle kõrgus oli ilmselt mitte üle 500m, aga tee oli käänuline ja kohati väga auklik. Teel läbisime ilma probleemideta veel mitu sõjaväe kontrollpunkti ja lugematul arvul politsei kontrollpunkte. Kõik olid viisakad ja sõbralikud. Meie paberist numbri koha ei küsinud keegi, arvatavasti ei pannud pimeduses ja vihmas seda keegi tähelegi.
Kell oli juba 12 läbi, kui viimaks Vladikavkazi jõudsime. Ka siin seiklesime veel ringi hotelli otsides. GPSi kaart on selle linna osas väga puudulik. Lõpuks jõudsime kohale, aga hotelli me selles kohas küll ei näinud. Inge helistas hotelli ja õnneks selgus, et see asub lihtsal nurga taga. Registreerisime ennast sisse, ostsime registratuurist 200 rubla eest pudeli shampanjat ja tähistasime sellega meie reiside seni kõige raskema päeva lõppu.
Täna püüame teha veidi ilusama numbri ja proovime, kas me üle piiri Gruusiasse saame või mitte.
Total distance: 768.92 km

18.07. Vladikavkaz – Stepantsminda

In 2013 Gruusia by Teet Parring / 19. Jul 2013 / 1 Comment

Foto7-1

Peale eilset pikka ja väsitavat päeva lubasime endale ühe pikema unehommiku, me oleme ju ikkagi puhkusel ja ei taha iga päev kella peale ärgata. Mõtlesime, et kui piirile õnne minna proovima, võiks natuke viisakama numbri motikale külge panna. Hotellis paraku printerit ei olnud, nii ma siis maalisin vildikaga pisut kobedama numbri, abiks ehk ikka!

Foto7-2

Teet kontrollis igaks juhuks ratta kummide rõhud üle ning selgus, et esikummi ventiil ei pea hästi ja sellega pidi midagi ette võtma. Niikaua kui me seal ratta ümber kohmitsesime, tuli 5-6 politseinikut meiega juttu ajama. Eks nad päev otsa patrullivad ringi, neil ka huvitav, kui midagi teistsugust seal linnas näha-kuulda on. Tundub, et meie ratas ongi üks võlukepike, mis nö kõik uksed avab, lisaks see, et räägime head vene keelt ning kui veel jutu sees mainida, et Teet teenis vene sõjaväes, siis olemegi nagu omad:) ja juttu jätkub kauemaks…

Sümpaatsed politseinikud saatsid meid võõrastemaja eest teele, näitasid veel enne, kuidas kummiparandustöökotta jõuda. Seal oli sama situatsioon: 5-6 meest sebisid ratta ümber, kõik  nii siiralt abivalmid ja meeldivad ning jutukad, me oleme tõesti hämmingus, kui hea vastuvõtu me Venemaal olles igas linnas ja külas oleme saanud.
Foto7-3
Ratas korras, täiendasime veel oma rahavarusid ning võtsime suuna Gruusia piiri poole, teadamata veel, kas tuleme sama targalt tagasi või laabub kõik hästi. Järjekord õnneks ei olnud väga pikk, me ei hakanud rattaga ettepoole trügima, ei tea ju, mis kombed siin maal on ja eesolevates autodes oli palju temperamentseid mägede poisse näha, nii et võtsime ennast ilusti sappa. Mujal Euroopas lastakse rattad igasugustest ummikutest ja järjekordadest reeglina ilusti ette, aga me ei hakanud oma käsitööna valminud numbrimärgi pärast endale liigset tähelepanu tõmbama. Pikalt meil seista ei lastud, tuli üks sõbraliku moega piirivalvur, näitas autodele, et nad koomale tõmbaks ja juhatas meid otse passikontrolli, pilgutas siis silma ja mainis vandemehelikult, et ta ka baiker 🙂 Passi-ja tollikontrolli läbisime kiiresti, keegi meie numbrimärki ratta küljes ei kontrollinud, sooviti õnnelikku reisi ja oligi jäänud veel Gruusia poole ületamine. Ka seal kutsus piirivalvur meid järjekorrast ette, kontrollis dokumente, vaadati meie kohvrid põgusalt üle ja….tere tulemast Gruusiasse!!! Jeee, saimegi üle!!! Hea tunne oli küll…, kohe üldse poleks tahtnud tagasi sõitma hakata.
Foto7-4
Broneerisin meie tänase ööbimiskoha suhteliselt piiri lähedale, ~15 km piirist, külakesse Stepmansminda, Ketino külalistemajja. Nagu näha, on see väga populaarne koht, maja on rahvast täis, ma ei saagi täpselt aru, kui palju tube siin on, aga ~20-25 külalist on siin kindlasti. Enamus on noored matkasellid, mingi suurem seltskond neist on Iisraelist, meie kõrvaltoas on abielupaar Itaaliast, nemad olid eelmisel aastal Eestis oma mesinädalaid pidanud ja meie just tähistasime hiljuti oma suuremat pulmaaastapäeva Roomas, nii et hea oli nendega muljeid vahetada.
Foto7-5
Tegelikult oli meil täna plaanis natuke mägedes ringi matkata ja ühte huvitavat kirikut vaadata, aga kuna terve päev sadas, siis polnud nagu erilist tahtmist…olime nagunii pooleldi läbivettinud. Perenaisega oli meil kokkulepitud tänane õhtusöök ja homne hommikusöök, kui ta aga nägi, et oleme nii märjad ja väsinud olemisega, siis kutsus ta meid ka lõunat sööma, millest me loomulikult ära ei öelnud. Kõik oli ülimaitsev ja traditsiooniline tsha-tsha jook oli veel nagu kirsike tordil :). Kolm korda võite arvata, mida me peale rikkalikku lõunasööki tegime…magasime nagu lapsukesed, reisiväsimus hakkab tunda andma ja uni oli tõesti hea, vaatamata melule, mis siis majas käib.
Homme hommikul sõidame edasi Tbilisi poole, loodan väga, et saame ka sellest vihmatsüklist välja, iga päev on sadanud. Iseenesest pole hullu, suure palavusega oleks ka vastik sõita, aga lihtsalt on natuke ära tüüdanud ja häid fotosid on ka keerukas vihmasajus teha…
Foto7-6
Total distance: 47.05 km

19.07. Stepantsminda – Mtskheta

In 2013 Gruusia by Teet Parring / 20. Jul 2013 / No comments

Foto8-1

Kahjuks ilma osas minu lootused ei täitunud, terve öö sadas, hommikul korraks näitas päikest ja… sadu jätkus täie hooga. Mis siis ikka, kiled selga ja taas teele. Suund oli Tbilisi poole, ööbimiskoha olin broneerinud Mtskhetasse, kunagisse Gruusia pealinna, mis jääb natuke enne Tbilisit.

Foto8-2

Küla, kus me ööbisime, asus Kazbegi mäe jalamil. Koht on äärmiselt populaarne turistide ja matkajate seas, loodus on seal tõeliselt ilus, kahjuks tee, mida mööda Tbilisisse sai, kohati nii ilus ei olnud. Käis üks suur tee-ehitus ja kui kaks ööd-päeva järjest on vihma tulnud, siis teed kui sellist vahepeal nagu polnudki. Hingasin ikka väga kergendatult, kui asfalt jälle paistma hakkas, Teet oli muidugi vana rahu ise :)! Nägime täna ka mitmeid teisi motomatkajaid, enamus neist tuli meile vastu, oli poolakate punt, ukrainlaste ratturite paar ja oli ka üks vene poiss, kes meiega enam-vähem ühes rütmis sõitis.

Foto8-3

Tegime väikese kohvipausi Ananuris, kus on üks vana kirik, mida turistid uudistamas käivad, müüakse seal igasugu käsitöökraami ja seal sai ka raftingu sõite tellida, nii et erinevat rahvast oli palju koos. Jalutasime veidi ringi ja järsku keegi hõikab Tere! Täielik dejavu, täpselt sama oli kunagisel Rumeenia-reisil. Olime just kõrgele-kõrgele mäe otsa kindluse müüridele roninud, kui kuulsime seal eesti keelt ja nüüd samamoodi, kuskil kõrgel Kaukasuse mägedes kohtame eestlasi! Üks abielupaar oli oma tuttavatele Tbilisisse külla tulnud ja tuuritasid nende autoga ringi, tõesti on armas eestlasi nii kaugel kohata.. nad nägid meie lipukest ratta küljes ja kui nägid meid ratturikostüümides tulemas, tulid meie juurde ja nii me jutustasime pisut… Selleks ajaks jäi ka vihm järgi ja temperatuur oli ~24 kraadi. Nad ütlesid, et paar päeva tagasi oli Tbilisis 40 kraadi, nii et praegune olukord sobis meile hästi.

Foto8-4

Tegelikult oli üks huvitav situatsioon veel…Jõudsime kenasti Mtskheta linnakesse, parkisime ennast kuskile tänava serva, et vaadata mida edasi teha, sest kui hommikul perenaisele helistasin, sain aru, et ta jõuab alles õhtul hiljem töölt ja mõtlesime siis niikaua linna peal ringi vaadata. No nii, jäime seisma, peatab üks auto meie ees, pikk tõmmu mees astub välja, tuleb juurde ja küsib “kas teie olete Inga”. Natukene hämmelduma pani küll :). Tuli välja, et see oli meie kodumajutuse peremees, tal naine oli öelnud, et tuleb Inga koos mehega Eestist, mootorrattaga, ju me siis jäime linna vahel tiirutades talle silma ja nii ta sõitisgi meile järgi. Juhatas meid ilusti koju, ka tema ema oli seal, kes meile kohe maitsva lõuna valmistas, panime viisakamad riided selga ja läksime linnaga tutvuma. Tõesti on väga ilus, armas väike linnake. Ühes kohvikus, kui peremees kuulis, et oleme Eestist, võttis ta meid väga soojalt vastu, andis mulle pärast kotikesega virsikuid ja nektariine kaasa…, eestlastesse üldse suhtutakse siin hästi, meil ju head suhted Gruusiaga…

Foto8-5

Foto8-6

Foto8-7

Foto8-8

Foto8-9

Oleme siin kokku 3 ööd, homme teeme rattaga tiiru David Gareja kloostri juurde. Siiani on kõik väga hästi laabunud ja igav pole meil küll olnud 🙂

Total distance: 131.02 km

20.07. Tbilisi

In 2013 Gruusia by Teet Parring / 21. Jul 2013 / No comments

Tänane päev oli veidi naljaka algusega. Algne plaan oli teha päevatripp David Gareja kloostrisse. Päris sinna me aga ei jõudnud. Alguses oli kõik ilus, panin koordinaadid GPSi sisse ja hakkasime sõitma. Asi hakkas imelikuks kiskuma juba üsna alguses. GPS näitas vasakpööret teele, mis ristus küll selle teega, kus me sõitsime, ainult et umbes 20 meetrit allpool. Otsisime erinevaid võimalusi, kuidas siis vajalikule teele välja jõuda. Lõpuks peale seiklemist läbi porimülgaste ja põiklemist lehmade vahel Gruusia külas jõudsime välja vajalikule teele.

Foto9-1

Sõitsime siis seda teed edasi. Tee oli käänuline mägitee, kuid suhteliselt hea asfaldiga. Peale umbes tunniajast sõitu lõppes asvalt otsa ja edasi läks kruusatee. Liikusime ikkagi vapralt edasi. Seejärel muutus kruusatee poriseks kruusateeks. Veidi pusisime ka seda mööda edasi sõita, aga kui üks jalgrattur meist möödus, siis uurisime temalt kas nii jätkubki.
Kohalik jalgrattur, kes ka tsikli omanik oli, arvas, et me oleme täiesti valel teel. Tema sõnul on põhimõtteliselt võimalik ka seda teed sõita ja võibolla isegi sellis matka-enduuro rattaga, nagu meil, jõuaksime isegi õhtuks kohale. Selle jutu peale pöörasime ümber ja sõitsime oma peatuspaika tagasi. Tegime oma plaani ringi ja läksime hoopis Tbilisisse. Nüüd on siis teada, et meil olevat Gruusia GPSi kaarti eriti usaldada ei saa. Edaspidi tegutseme Stalini sõnade kohaselt: “Usalda, aga kontrolli”.
Foto9-2
Tbilisisse saab Mtskhetast marsaga. Sealt edasi metrooga ja olimegi Tbilisi kesklinnas. Alguses olime veidi segaduses, aga jalutasime lihtsalt edasi. Üle tee paistis infopunkt, aga tänav oli lai ja autosid täis. Jalutasime edasi ja avastasime koha, mida Inge juba mitu päeva oli Venemaal edutult otsinud – juuksuri. Jätsin Inge sinna oma soengut kohendama ja suundusin ise edasi infopunkti juurde. Seal andis kena neiu mulle Tbilisi kesklinna kaarti ja juhatas ka veidi teed.
Foto9-3
Foto9-4
Tema juhatuse kohaselt suundusin edasi Beeline mobiilifirma teeninduspunkti ja selleks ajaks, kui Ingel soeng valmis, oli mul telefonis kohalik piiramatu netikasutusega SIM-kaart. Suundusime edasi Tbilisit avastama.
Foto9-5
Foto9-6
Jalutasime läbi vanalinna ja sõime ühes tänavaäärses kohvikus. Sõitsime köisraudteega Narikala kindluse juurde ja nautisime vaadet mäelt alla linnale. Veidi edasi jalutades jõudsime iidsesse saunade rajooni. Siin tuleb maapinnale looduslik kuum mineraalvesi. Muistendi järgi saigi sellest kohast alguse Tbilisi linn. Kuningas leidis jahil olles kuumaveeallikad ja rajas nende juurde asula. Ka praegu on saunad täiesti töös ja loomulikult proovisime me ka selle ära.
Foto9-7
Foto9-8
Saun oli väga mõnus. Kohalikust pesijast-massöörist me küll loobusime, kuid nautisime saunamõnusid ja külmi ja kuumi jooke, mida kohapeal serveeriti. Peale sauna oligi aeg kodupoole tagasi suunduda. Jalutasime veel veidi aega vanalinnas ja siis jälle metroosse, marsasse ja koju.
Foto9-9
Foto9-10
Õhtu lõpetasime meloni ja valge veiniga. Perenaine pakkus veel juurde maitsvaid hinkaale ja kohalikku juustu. Ülimõnus päeva lõpp.

21.07. Teine päev Tbilisis

In 2013 Gruusia by Teet Parring / 21. Jul 2013 / No comments

Tänase päeva võtsime väga rahulikult. Hommikul magasime kaua. Hommikusöögi sõime alles kella 11 paiku. Ka meie pererahvas oli täna kodune. Tbilisi poole startisime alles peale lõunat. Linna viis meid pereisa, kes meid teeservast marsat oodates üles korjas. Esimest korda oli võimalus nautida tõelist Gruusia autosõitu. See oli täpselt niisugune, nagu me arvasime – väga hektiline ja kiire.
Foto10-1

Foto10-2

Tbilisis sõitsime mägiraudteega ülesse mäkke, kus asus lõbustuspark. Park oli väga ilus ja täis erinevaid atraktsioone. Ainus, mis puudus, olid külastajad. Inimesi küll oli, aga vähevõitu. Ilmselt on kogu see värk kohalike jaoks ikka liiga kallis. Meie võtsime asja rahulikult – tegime tiiru vaaterattaga ja nautisime siin esimest korda šašlõkki.

Foto10-3

Foto10-4

Hiljem jalutasime veidi linnas, Inge shoppas natuke ja tulimegi koju tagasi. Homme jälle siis teele.

Foto10-6

Foto10-5

Teedu ja Inge reisid background image