Startisime hotellist kell 6 hommikul. Teadsime, et Ukraina ja Valgevene piiriületusjärjekorrad on pikad, aga olime ka kuulnud, et rattureid lastakse eelisjärjekorras üle.
Sellist autode saba pole ma eales varem näinud, see oli vist kilomeeter pikk!! Vastavalt saadud nõuannetele sõitsime rivi ette, parkisime ennast teeserva ja Teet läks asja uurima. Piirivalvur saatis meid muidugi rivi lõppu tagasi, ütles, et mingeid erandeid ei tehta. Mõtlesime, et mis siis ikka, ise ka kauplema ei hakka. Üks päev oli meil varuks, jõuame sellega teise, väiksemasse piiriületuse kohta sõita. Kui liikuma hakkasime, tuli mees ise meie juurde, arvatavasti haistis lisateenimisvõimalust. Ja nii ma siis nägin ja kuulsin esimest korda elus, kuidas sellised asjad käivad 🙂 Ühesõnaga kulus meil Valgevene pinnale jõudmiseks 1,5 tundi ja 30 EURi – see on ikka väga väike hind võrreldes sellega, et teised on kolm ööd autos piiriületust oodanud.
We started from the hotel at 6 o’clock in the morning. We knew that the border crossing queues between Ukraine and Belarus are long, but we had also heard that motorcyclists are allowed to cross with priority.
I had never seen such a queue of cars before, it was probably a kilometer long!! According to the advice we received, we drove to the front of the line, parked ourselves by the roadside and Teet went to investigate. The border guard of course sent us back to the end of the line, said that no exceptions are made. We thought, well so be it, we won’t start bargaining ourselves. We had one day to spare, we can use it to drive to another, smaller border crossing. When we started moving, the man himself came to us, probably sensed an opportunity for extra earnings. And that’s how I saw and heard for the first time in my life how such things work 🙂 In short, it took us 1.5 hours and 30 EUR to reach Belarusian soil – that’s still a very small price compared to others waiting three nights in their cars for the border crossing.
Niikaua kui Valgevenesse sisse sõitsime, oli näha, et riigis on kord majas. Teed olid suurepärases korras, teetähistused, suunavad sildid, teeremontide info – kõik oli tipp-topp! Ja mitte ainult teed ei olnud head. Näiteks olid kõik teeäärsed bussipeatused loodusteemaliste joonistustega kaunistatud, iga mõne kilomeetri järel olid teeservas piknikupaigad ja laste mänguplatsid, külamajakesed ja aiad olid ilusti värvitud. Kõik oli nii puhas!!!
Peale Rumeenia räpasust oli seda suur rõõm näha. Alguses arvasime, et ainult Minski lähistel on asjad nii, aga kuni Läti piirini välja oli kõik kõige paremas korras. 10 punkti Valgevenele!!!
As soon as we entered Belarus, it was clear that the country has its house in order. The roads were in excellent condition, road signs, directional signs, road construction information – everything was tip-top! And not only the roads were good. For example, all roadside bus stops were decorated with nature-themed drawings, every few kilometers there were picnic areas and children’s playgrounds by the roadside, village houses and gardens were beautifully painted. Everything was so clean!!!
After Romanian dirt, it was a great joy to see this. At first we thought it was only like this near Minsk, but all the way to the Latvian border everything was in the best condition. 10 points to Belarus!!!
Lätti saamiseks pikka piiriületusjärjekorda polnud, oleksime selle vabalt võinud ära oodata, aga kuna korralik paduvihm tuli kaela, siis lasti meid ilma pikemate probleemideta üle. Üldse olid Valgevene piirivalvurid nii Ukraina poolel kui ka Läti poolel väga korrektsed ja vastutulelikud.
There was no long border crossing queue to get into Latvia, we could have easily waited it out, but since a proper downpour came upon us, we were let through without major problems. In general, the Belarusian border guards were very correct and accommodating on both the Ukrainian and Latvian sides.
Laupäeva õhtul kell 21 olime siis Lätis, see tundus, nagu oleksime juba kodus!!! Teet oli küll ühe kämpingukoha välja vaadanud, aga mina ei olnud jällegi nõus vihmaga telgis magama. Vaatasime GPS-st paari majutuskohta kõige lähemalasuvast asulast, sinna kohale jõudes selgus, et üks ei tööta enam ja teine on rahvast täis. Jumala nõme, väljas oli juba täiesti pime. Helistasime siis ühte hotelli Daugavpilsis, õnneks üks tuba oli neil vaba ja nii me siis läbi kottpimeda ja uduse Läti sõitsime veel 50 km. Tegelikult oli see päris õudne.
On Saturday evening at 9 o’clock we were in Latvia, it felt like we were already home!!! Teet had looked up one camping spot, but I wasn’t willing again to sleep in a tent in the rain. We looked at a couple of accommodations from GPS in the nearest settlement, when we got there it turned out that one no longer operates and the other is full of people. Goddamn annoying, it was already completely dark outside. We then called a hotel in Daugavpils, luckily they had one room available and so we drove another 50 km through pitch-dark and foggy Latvia. It was actually quite scary.
Aga nagu öeldakse: lõpp hea, kõik hea. Registreerisime ennast hotelli öösel kell 23.55. See oli meie reisi kõige pikem ja emotsiooniderohkem päev.
Võib-olla ma kõigile pole veel jõudnud rääkida, et Raido on Paldiskis sõjaväes ja tema oligi meil suurimaks motivatsiooniks pühapäeval taas varakult teele asuda. Pühapäevad on seal külastuspäevad ja me polnud teda sõjaväkke minekust saadik näinud. Nii et üks sõidupäev veel.
But as they say: all’s well that ends well. We registered at the hotel at night at 23:55. This was our longest and most emotion-filled day of the trip.
Maybe I haven’t told everyone yet that Raido is in the military in Paldiski and he was our biggest motivation to start early again on Sunday. Sundays are visiting days there and we hadn’t seen him since he went to the military. So one more day of driving.