Gruusia piiril võtsid meid vastu kolm lõbusat piirivalvurit. Kõige vanem neist küsis kohe, et mis naljanumbriga me ringi sõidame. Rääkisime siis oma loo ära, et ise pöördusime Venemaal politseisse ja et kõik paberid meil olemas ja et üle piiri meid Gruusiasse lasti ja et hästi meeldiv oleks nüüd koju tagasi ka saada. Ütlesin veel talle, et ta on üldse esimene, kes meie numbrile mingit tähelepanu pööranud on :).
Muhe vana oli, rääkis, et nõuka ajal töötas jalgrattatreenerina ja on ka Eestis korduvalt käinud, treenis koos Erika Salumäega, teadis ka seda, et Salumäe nüüd Hispaanias resideerub. Uuris, kas meie Pirita hotell ja Olümpia ja Viru hotellid ka ikka alles on…ja ta oli siiamaani vaimustuses meie valgetest öödest :)…
Vene piirile jõudes nägime eemalt kollast Taisto bussi, EST märk oli peal, ma veel mõtlesin, et kas tõesti korraldatakse selliseid huvitavaid/ ektreemseid bussituure eestlastele.. Lootuses kaasmaalasi näha, läksime lähemale ja selgus, et bussi numbrimärk oli hoopis Armeenia oma, ei saanudki täpselt aru…, eestlasi me igatahes oma reisil rohkem pole kohanud. Vene piiri saime ka ilma takistusteta ületatud, siin küll keegi ei küsinud meie numbri kohta, kokku kulus meil piiriületuseks 1,5 tundi. Armeenia poisid rääkisid, et nad on juba 5 tundi oodanud..
Õõbimine oli meil broneeritud Rostovi äärelinna puhkebaasi nimega “Poljus”. Sõit oli pikk, ~700 km, kõik läks hästi, teed olid head, kohati tee-ehituste tõttu tekkisid pikemad ummikud, kus me aega kaotasime, nii et Rostovisse jõudsime alles 21.30. Pime oli juba, õnneks juhatas geps meid esimese korraga õigesse kohta, nii et ei pidanud mööda pimedat linna ekslema, nagu meiega Volgogradis ja Vladikavkazis juhtus. Koht on hästi ilus, Doni jõe kaldal, puhas, korras, viisakas teenindus, normaalne hind….
View Stepantsminda – Rostov by teetp on Breadcrumbs
Powered by Breadcrumbs: manage, edit and share GPS tracks for free.
