Month: August 2015

Täna oli üks tavaline sõidupäev. Alustasime hommikul teekonda Petropavlovskist (mille õige nimi on hetkel hoopis Petropavl). Umbes 60 km sõitu ja olimegi Vene piiril. Piiri ületamine kulges ilma vahejuhtumiteta. Keegi meiega ei norinud, ainult mõlema poole peal küsiti, kas mul relv on kaasas. Ütlesin, et ei ole ja see sobis :).

Vene poole peal läksid teed paremaks ja autosid tuli juurde. Igatahes võrreldes Kasahstaniga läksid kilomeetrid palju kiiremini. Lisaks avastasime peale piiriületust, et olime võitnud ka tunni järgmisesse ajavööndisse jõudmisega. Kuna teel oli palju aeglaseid veokeid, siis tegime puhkepause vähem kui tavaliselt. Põhjus lihtsalt see, et ei raatsinud juba seljataha jäetud autosid uuesti endast mööda lasta.

Meeldivaks üllatuseks oli hotell Tsheljabinskis. Hoolimata veidi nurgatagusest asukohast on tuba väga mõnus koos kõigi mugavustega. Perenaine organiseeris meile suurepärase õhtusöögi.  Lisaks on veel siin ka piisavalt kiire internet, et teha Skype kõnesid. Nii, et lihtsalt naudime.

Kuna väsimus on kontides, siis linnaga tutvusime kahjuks küll vaid Wikipedia vahendusel. Igatahes peaks siin elama veidi üle miljoni elaniku ja lisaks on siin veel ka palju tööstust ja tehaseid.

Homme liigume edasi Bashkiiriasse, aga sellest juba järgmises postituses.

Lisaks veel ka meie teekonnalogid:

Kaks viimast sõidupäeva on mulle väga meeltmööda olnud. Nimelt on teed võrreldes Kasahstani teedega head ja väga head ning temperatuur on langenud meile sobivale tasemele. Nii kui Uuralitest üle saime, on kraadiklaas kaks päeva stabiilselt näidanud 23-25 kraadi, väga mõnus sõiduilm. Ja Venemaa teed on tõsiselt head. Muidugi on ka siin ulatuslikud teetööd käimas, aga rattaga oleme suurematest järjekordadest mööda nihverdanud. Lihtsalt need kaks viimast päeva on meil ikka kindel asfalt all olnud. Peale Gruusias juhtunud väikest kukkumist olen ma auklike teede osas pisut nõrganärviliseks muutunud :). Seetõttu naudingi siinkandi Venemaa häid laiu magistraale.

Pühapäeva öö veetsime Baškiirias Neftekamskis. Esialgu oli plaan peatuda Ufas, aga selgus, et meie sugulase Georgi armsa naise Zhanna ema elab Neftekamskis, mis on Ufast ca 240. Võtsime Zhanna ettepaneku veeta öö tema ema juures suurima heameelega vastu. Väga tore kohtumine oli. Hea oli vahelduseks süüa kodust toitu. Saime palju teada baskiilastei ja tatarlaste kohta, nende kommetest, keelest jmt teemadest, millest alati ei pruugi ka wikipedias juttu olla.

Neftekamsk on elanike arvu poolest Tartuga sarnane. Nagu linna nimigi ütleb, on siin tegemist naftaga, igale poole on naftapumbad üles pandud. Linn ise on suhteliselt uus, asutati ca 1957 aastal, kui siinkandis naftat leiti.

Esmaspäev viis meid läbi Tatarimaa Tsuvashi pealinna Tšebokšarõsse. Teet oli ööbimise broneerinud ühte maanteeäärsesse motelli. Ma ise olen siiani väga kahtlev olnud selliste ööbimiskohtade suhtes, aga tundub, et pean oma arvamust muutma. Meile anti kahetoaline number, väga uhke ja luksusliku sisustusega. Väga tore administraator oli, väga maitsvat õhtusööki pakuti, kõik on väga hästi siin :). Tellisime shampuse, et kodust kaugel eemal olles tähistada meie noorema poja Siimu 16-aasta sünnipäeva :)).

Teeduga just naersime, et oleme vist Venemaaga juba nii harjunud, et kõik tundub siin väga hea olevat :). Tegelikult ongi meil siiani kõik väga hästi laabunud ja inimesed on igal pool väga südamlikud ja külalislahked olnud. Loodan, et ka kaks järgnevat ja ühtalasi viimast sõidupäeva ei riku praegust muljet.

Teekonnalogid:

Täna oli selle reisi senini kõige pikem sõidupäev. Läbisime peaaegu 800 km.

Päev algas Cheboksary lähistel teeäärses hotellis. See hotell oli väga meeldivaks üllatuseks. Sõime kiirelt hommikueineks omletti ja pannkooke ning startisime üsna varakult, enne kaheksat.

Teekond oli üsna rahulik. Kuna lähenesime Moskvale,  olid teed heas korras ja suur osa trassist neljarealine (kaks rida kummaski suunas).

Suurematest linnadest jäi meie teele Nizni Novgorod. See miljonilinn kandis enne nime Gorki, sest see kirjanik on seal sündinud. Kuna olime kahe suure autotehase läheduses, siis võis teedel näha uusi aeglaselt liikuvaid veokeid. Hommikul (enne Nizni Novgorodi) domineerisid KaMAZid (need tulid Naberezhnõje Chelnõ-st, mille me eile läbisime). Hiljem aga tekkisid teele GAZid. Ilmselt vajasid need uued autod sisse sõitmist, sest nende kiirus oli 80 km/h.

Nii lähenesimegi tasakesi Moskvale. Jõudsime sinna üsna ebasobival aja, kell hakkas just 17.00 saama. Sissesõit tervitaski meid ummikutega, kuid neid ei olnud väga pikalt. Peagi keerasime Moskva ringteele, kus liiklus toimub 5-real kummaski suunas. Wikipedia andmetel on selle tee läbilaskevõime 9000 autot tunnis. Kohati oli see piir lähedal, sest liiklus kippus seisma jääma. Ühes kohas oli selle põhjuseks avarii, aga teistel juhtudel autode rohkus. Siin liikus ka päris palju tsikleid, kes osavalt autode vahel laveerisid. Peagi oligi aeg ringteelt maha pöörata. Kodu poole suundus kiirtee. Mööda seda jõudsime üsna kiiresti oma tänasesse peatuspaika – Volokalamskisse.

Ka siin oli meil broneeritud mõnus hotellituba. Samas majas on ka mõnus pizzabaar, kus sõime maitsva õhtusöögi. Homme on plaan Eestisse jõuda ja kui jõudu jätkub, siis isegi Tallinnasse välja. Eks see ole näha.

Teekonnalogid

Kolmapäeva hommikul Volokalamskist startides näitas GPS meile 930 km koduni. Mõtlesin, et Teet on tiba optimist olnud, kui meile viimase päeva nii pikaks planeeris. Pole ju mingeid kiirteid ees näha. Leppisime kokku, et sõidame Koidula piirini ära ja seal otsustame, kuidas edasi..

Moskva-Riia maantee osutus praktiliselt kiirteeks. Küll üherealine, kuid väga hea asfaltiga ning teiste masinate taga ja varjus saime meiegi korralikku kiirust arendada. Nii et kodutee kulges üllatavalt kiiresti. Piiril järjekorda polnud, päike oli ka veel kõrgel ning otsustasime siiski Tallinnani ära sõita. Alternatiiviks olid Räpina hotell või Teedu maakodu Räpina lähedal. Samas, koduigatsus oli juba nii suur, et me pikalt ei mõelnudki…

Uskumatu, tegimegi ära selle esialgu hullumeelsusena tundunud tripi. 23 päeva, 11400 km mööda Venemaad ja Kasahstani.

See reis oli imepärane selle poolest, et see oli täiesti probleemivaba :). Igaks juhuks jätsime paar päeva varuks, et mine tea, mis pikal reisil juhtuda võib, kuid kõik sujus.
Üks asi on hea planeerimisoskus, milles Teet on suurepärane. Kõik toimis täpselt nii, nagu meie esialgne plaan välja nägi, me ei pidanud kordagi plaani B kasutama (meil seda tegelikult polnudki). Teine asi on vedamine. Vedas ilmaga, pisut vihmasabinat saime ainult reisi alguses. Vedas, et rattaga midagi ei juhtunud. Rumeenia reisil pidime tsiklil akut vahetama, eelmisel reisil mööda Venemaad ja Gruusiat sõitsime papist numbrimärgiga, esimesel reisil Prantsusmaale oli ketiga probleeme, Shotimaal oli gepsuga jamasid. Praegu meie truu Aprilia meid alt ei vedanud :).

Minu kallistused Teedule, kes oma stoilise rahu ja kindlameelsusega meid turvaliselt igasugustest teeoludest läbi viis 🙂
Suur aitäh kõigile, kes blogi lugesid, kaasa elasid, edu soovisid ja meile hea koduse turvalise tunde tekitasid… see on kaugel ära olles nii oluline 🙂

Nagu ikka, on mõneks ajaks hea ära käia, suhelda, saada uusi tuttavaid, näha, kuidas mujal maailmas elatakse. Ja nagu ikka, on alati hea tagasi olla 🙂

Viimased teekonnalogid: