Blogi

Ilmateade ei valetanud, neljapäeval saigi suur suvi läbi. Tegelikult selline palvus, mis septembri algusest saadik oli austerlasi endid ka üllatanud, oligi kõigile ootamatu ja ebaharilik olnud. Igal juhul oli väga meeldiv siin veel tõelist suve tunda 🙂 .

Tänase päeva esimene ülesanne oli motikas remonti viia, pidev akude vahetamine ei ole ju lahendus. St. Pölten, kus meil ülevaatus kokkulepitud oli, asub 50 km kaugusel Neumarktist. Neumarkt ongi see linnake, kus Patriku vanemad elavad. Meie ööbime siin linnakeses kenas külalistemajas Gruber.

Aga otse loomulikult ei läinud ratas hommikul käima 🙂 . Nüüd oli juba Patriku isa Teedule abiks, tema auto pealt sai Teet krokodillidega ratta käima ning jõudis õnnelikult ka töökotta. Sai teada, et vidin, mis voolu reguleerib, on omadega läbi, seetõttu ka akud tuksi läksidki. No see oleks väike probleem, selle vidina nad lubasid kohe tellida. Suurem probleem aga on selles, et ka ratta raam on ühest kinnituskohast katki. Nad lubasid ka selle kuidagi kinnitada, aga andsid mõista, et mida väiksem koorem ratta peal on, seda turvalisem tagasi sõita oleks. Eks siis järgmisel nädalal näeb, mis meie sõitudest saab.

Päeva teine ülesanne oli valmistuda Patriku sõprade saabumiseks.

Vahepalaks lihtsalt seda, et Patriku isa on nooruses pagariks õppinud ning ema on samuti toitlustamist õppinud. Võite ise ette kujutada, milliseid hõrgutisi seal peres teha osatakse 🙂 .

Enne külaliste tulekut tegime väikese tuuri lähiümbruses ja imetlesime kohalikke vaatamisväärsusi.

Tegime kiire külaskäigu ka Patriku vanaema juurde. Imeline 89-aastane vanaproua Anna võttis meid lahkesti vastu.

Külaliste tulekuks me suurt õhtusööki ei teinud, katsime laua erinevate suupistetega ning õhtu krooniks oli Patriku isa tehtud imemaitsev cardinali struudel. Väga armas seltskond oli. Saime Patriku sõpradega inglise keeles suhelda. Teedu saksa keele oskus on minimaalne, minul pole sedagi. Seetõttu õppisin mõned viisakusväljendid reede hommikul ära 🙂 , tegin endale väikese spikri, a la Kuidas läheb; kas magasite hästi; toit maitseb imehästi jms oluline, päris naljakas oli. Sain pärast oma pisku oskusega isegi võõrastemajas süüa-juua tellida ja poes oskasin küsida, kust mingit asja leida. Oluline oli, et minust saadi aru 🙂

Homme, laupäeval, ootab meid ees Neumarkti linnakese sügisfestival.

Laupäev algas kahjuks vihmaselt. Linnake valmistus juba reedel festivaliks, pandi telke püsti, pandi lava üles, paras sekeldamine käis ja põnev oli seda nii lähedalt vaadata.

Pidu oli selline traditsiooniline külapidu, keskväljakul pakuvad kõik oma talutooteid, käsitööd, süüa-juua, orkester mängis, inimesed olid rõõmsad, sõbrad said kokku. Maitsesime samuti igasuguseid põnevaid jooke, nt sturmi, moski.

Isegi tantsu lõime 🙂 . Aga eks selle tantsuga oli nagu eestlastel, enne ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Alguses keerutasime kahekesi jalga, hiljem ei mahtunud enam lavale ära teiste tantsijate sekka :). Igaljuhul oli lõbus 🙂 , väike vihmasabin ei seganud kedagi. Enne keskööd tegid kaks noormeest veel lahedat tuleshoud.

Pühapäeval on meil plaan meie lemmikkohta Mariazelli sõita. Kuna Patrikul ja Katrinil on homseks omad plaanid ja meil mootorratas remondis, siis naudime rongiromantikat 🙂

Pühapäeval oli äratus varavalges. Hoolimata eileõhtusest Herbstfesti külastusest, olime värsked ja täis ootusärevust. Põnevust valmistasid kaks asjaolu: esiteks võimalus jällekord külastada kaunist linnakest nimega Mariazell ja teiseks võtta see retk ette rongiga.

Mariazell on väike linnake mägedes. Külastasime seda linnakest umbes 10 aastat tagasi. Siis oli meil lihtsalt soov Viinist mõneks päevaks välja sõita ja nii me Mariazelli sattusimegi. Veetsime siin paar väga kena suvepäeva jalutades imekaunis linnakeses, matkates mägedes ja ujudes lähedalasuvas Erlaufsees. Nüüd oli meil kindel soov seda kohta veelkord külastada.

Rong oli juba reisi planeerides üheks võimalikuks transpordivahendiks, aga kuna meie tsikkel oli remondis, siis ei olnudki enam muid variante.

Rongisõit on Austrias väga lihtne. Austria raudtee on teinud kaks väga asjalikku mobiiliäppi, üks mis võimaldab planeerida reisi punktist A punkti B, kasutades erinevaid ühiskondliku transpordi võimalusi, ja teine, mis võimaldab krediitkaardiga osta pileti. Midagi välja trükkida ei ole vaja, sest piisab telefonist pileti ette näitamisest.

Meie teekond Mariazelli koosnes kolmest etapist: kõigepealt meie peatuspaigast Neumarktist lähirongiga kohalikku suuremasse keskusesse Amstettenisse, sealt edasi kiirrongiga piirkonnakeskusesse St. Pöltenisse ja sealt mööda kitsarööpmelist mägiraudteed Mariazellini. Teekonna viimasele lõigule oli antud ka väga romantiline nimi – Die Himmelstreppe, ehk maakeeli Taevatrepp.

Hommikul peale varajast hommikusööki suundusimegi raudteejaama. Kõik toimis nagu kellavärk. Aega ümberistumisele oli meil igas jaamas 5-7 minutit, aga kõik toimis. Mariazelli raudtee oli tõepoolest uskumatu. Uskumatult ilusad olid rongi aknast avanevad vaated mägedele. Lisaks oli veel uskumatu see, et rong on võimeline nii järskudest tõusudest üles ronima.

Veidi alla kolme tunni sõitu ja olimegi kohal. Mariazell on Austria üheks olulisemaks religiooseks keskuseks ja populaarseks palverännakute sihtpunktiks. Siin asub imeilus katedraal – Mariazelli basiilika. Jõudsime kohale just õigeks ajaks – jumalateenistus oli algamas. Meie jaoks oli see esimene kord elus olla katolikul jumalateenistusel. Kuna me kumbki kiriku asjadega väga kursis ei ole, siis oli alguses väike ebakindlus selles, et kas oleme võimelised “õigesti” käituma. Tegelikkuses aga ei erinenud jumalateenistus eriti meie kodumaisest luterlikust. Kirik oli rahvast täis ja oli väga huvitav. Kahjuks seadis puudulik saksakeeleoskus piirid jutlusest arusaamisele.

Peale jumalateenistuse lõppu jätkasime oma jalutuskäiku. Kuna tänane hommikusöök oli väga varajane, siis põikasimegi varsti sisse väikesesse restorani, et lõunat süüa. Meid ümbritsevates laudades istus palju vanematest inimestest koosnevaid seltskondi. Need olid austerlased, kes tulnud Mariazelli pühadele paikadele. Peale jumalateenistust nautisid nad nagu meiegi maitsvat toitu ja mõnusat vestlust.

Edasi suundusime otsima kuulsat piparkoogiäri. Ka see oli meil eelmisest korrast meeles. Kuna linn on mõnusalt väike, siis ei olnud selle leidmisega erilist raskust. Jätsime koha meelde, et pärast siia tagasi pöörduda ja külakosti kaasa osta. Enne aga tahtsime veidi mägedes uidata. Talvel on Marizell ka suusakeskus, aga ka suvel saab siit köisraudteega lähedal asuva Bürgeralpe tippu.

Tegime mäe otsas umbes tunnise ringi ja nautisime vaateid nii kaunile Erlaufseele kui ka ümbritsevatele mägedele ja orgudele. Tundsime ära ka aastatetaguse matka sihtpunkti – Hubertussee järve. See oli imeilus selge veega järv, kus ujusid ringi täpilised forellid. Nüüd saime teada, et tegemist on tehisjärvega, mis kuulub Kruppide perekonnale. Selle järve lasi rajada proua Krupp 1906 aastal kingituseks oma abikaasale hõbepulmadeks. Äge.

Kell liikus aga muudkui edasi ja oligi aeg sammud kodu (Neumarkti) poole seada. Nagu plaanitud, astusime läbi piparkoogipoest ja tegime ära sisseostud. Kuna rongini oli veel rahulikult aega, jalutasime raudteejaama, mis asub linnakese keskusest umbes 1 km kaugusel. Just siis, kui raudteejaama jõudsime, hakkas vihma tibutama.

Tagasi kulges kõik sujuvalt kuni Amstettenini. Seal oli aga meie viimase etapi rongi väljumisplatvormi muudetud. Peale väikest segadust ühinesime jooksvate USA noortega, kes eemalt paistva rongi poole jooksid. Olukord oli päris ärev, kuna rongi väljumisajani oli 1 minut. Õnneks aga ootas rong ilusti, kuni kõik peale said ja väljus umbes 5 minutit plaanist hiljem. Veerand tundi hiljem väljusimegi juba koduses Neumarktis. Kell hakkas juba kümme saama ja jaama ümbrus oli tühi ning kohati ka üsna pime. Õnneks ei olnud meil palju minna ja 5 minuti pärast olimegi linnakese keskuses. Seal selgus, et Herbstfest ei olegi veel lõppenud. Kava järgi pidi pidu lõppema umbes 18 paiku, aga bänd veel mängis ja rahvas (koos linnapeaga) lõi veel tantsu. Leidus ka veel vähemalt üks lett, kus õlut müüdi. Nii saigi see päev väärika lõpu mõnusas peomeeleolus.

Täna oli meil üks rahulik päev. Hommikul ei kiirustanud me kuskile. Sõime mõnusalt hommikust, kirjutasime blogi ja sorteerisime pilte. Edasi suundusime Amstettenisse. Meie plaanis oli erinevate kaubanduslike ettevõtete külastamine.

See on tegevus, millest me oma blogis varem kirjutanud ei ole ja seda head tava ei ole põhjust ka seekord muuta. Juhuslikult kohtasime aga kaubanduskeskuses ühte tuttavat inimest – meie reisikaaslase Patriku isa. Tundus, et hakkame siin juba tasapisi juuri alla ajama :).

Õhtuks aga oli meil veel üks huvitav plaan. Nimelt olid Inge ja Katrin lubanud meie lahketele võõrustajatele, et täna valmistame meie õhtusöögi. Selles oli ka minul oma roll. Nimelt oli põhiroaks planeeritud kala. See on üldiselt üsna lollikindel retsept, milleks vaja vaid värsket kala (tavaliselt lõhe või forell, aga sobib ka väga hästi haug), sinihallitusjuustu ja vahukoort. Austrias aga asi nii lihtne ei ole. Nimelt ei ole siin värske kala sugugi nii levinud toiduaineks kui Eestis.

Toidukaupade ostmine oli plaanis teha Amstetteni serval asuvast supermarketis. Kell hakkas juba 18 saama ja tekkis hirm, et äkki pannakse pood juba kinni. (Austrias, nagu ka Saksamaal on supermarketite lahtiolekuaegu piiratud, et kaitsta väikekaupmehi). Õnneks selgus, et meie pood on lahti siiski kell 20ni. Seega asusime rahulikult vajalikke toiduaineid otsima, mis aga ei olnud sugugi nii lihtne. Värsket kala me ei saanud, selle asendasime külmutatud kalaga. Aega võttis ka selguse saamine selles, et asi, mida me vahukooreks pidasime, seda ka tõepoolest on. Siin oli abiks Google tõlkeäpp.

Laadisime ostukorvi veel veini ja muud vajalikku ja suundusime Patriku vanemate juurde. Olin oma kalaroa pärast veidi mures, sest internetiallikad väitsid, et külmutatud kala tuleb enne valmistamist kindlasti aeglaselt üles sulatada. Selleks aga meil enam aega ei olnud. Kala läks otse ahju, Inge ja Katrin tegelesid teiste hõrgutistega ja lisaks oli aega veel ka veini nautida ja juttu vesta.

Toit tuli õnneks täiesti tipp-topp välja. Tuleb välja, et minu kalaretsept on tõeliselt lollikindel. See toimis ka külmutatud kalaga, mida ei olnud enne üles sulatatud. Õhtu lõpetas Patriku isa valmistatud kook. Oma nooruses õppis ta kondiitriametit ja nüüd pensionipõlves on maitsvate kookide ja tortide valmistamine tema hobiks. See õhtusöök oli meie tänu lahketele võõrustajatele, andsime üle ka eelmisel päeval Mariazellist ostetud piparkoogisüdamed, mis kandsid teksti “Danke” 🙂

Esialgne plaan tänaseks päevaks oli tsikkel remondist ära tuua. Seega alustasime hommikut rahulikult. Sõime tavapärast hommikusööki, mis koosnes värsketest saiakestest vorsti, juustu, pasteedi ja moosiga. Käisime poes sisseoste tegemas ja Neumarkti peal jalutamas. Poest tulles helistasin igaks juhuks hooldusesse ja selgus, et tsikkel saab valmis alles õhtul või siis hoopis homme.

Kiirelt valmis plaan Salzburgis ära käia. Selle linna külastamine oli meil naguinii plaanis. Selgus, et kõik sobib. Rongiühendus Salzburgiga on väga hea ja saame seal veeta umbes viis tundi. Kahjuks pikalt eeltööd teha ei saanud ja seega valisime külastatavad kohad Tripadvisori topist. Need olid järgmised: Red Bull Hangar 7, Hohensalzburgi kindlus ning Salzburgi vanalinn.

Rongisõit oli meil juba Mariazellis käiguga ära õpitud ning Salzburgi jõudsimegi kohale ilma mingite sekeldusteta. Minu reisiplaneerimisäpp andis juhised ka linnas ühiskondliku transpordiga liikumiseks. Seega ostsime linnatranspordi päevapileti ja läksime trolli peale, et sõita lennujaama läheduses asuvasse Red Bulli Hangar 7-sse.

Tegemist on suure halliga, kus on välja pandud Flying Bulls õhuakrobaatide lennumasinad, Red Bulli vormelid, mootorrattad jms. Tehnikahuvilistele ja gurmaanidele on see kindlasti huvitav koht. Tehnikahuvilistele on asi ilmselt lisatud piltide läbi üsna selge. Kuidas on aga gurmaanid asjaga seotud?

Asi on selles, et Hangar 7-s asub ka restoran, kus toimetavad erinevad kuulsad külaliskokad. Kahjuks ajapuudusel jäid seekord toidud maitsmata. Veel võiks ära mainida, et väljapaneku külastamine on tasuta. Red Bull on ju teadupärast Austria ettevõte ja on väga palju sponsorraha ka sinna paigutanud.

Edasi suundusime jälle trolli peale ja sõitsime tagasi vanalinna. Selleks läbis troll ülal oleval pildil nähtavad kaljud.

Juba paistiski eemal kõrgustes meie järgmine sihtpunkt. Hohensalzburgi kindlus. Tänavatel liikus ka päris palju turiste vedavaid hobuseid. Need nägid päris toredad välja, aga siiski oli nende juures ka mõned puudused. Nimelt pidid ka hobused valgusfoori taga ootama ja sel ajal, kui meie seal olime, tekkis neist päris pikk rodu. Seismist kasutasid hobused ära ka oma põie tühjendamiseks. Selle tagajärjel levis aga tänaval üsnagi ebameeldiv hais. Võib ette kujutada, kuidas lehkasid linnad siis, kui kogu liiklus suksudega toimus.

Kindluse suunas oli lihtne liikuda, sest see paistis peaaegu kogu aeg kõrgelt mäe otsast kätte ära. Vahepeal põikasime sisse ka toomkirikusse. See oli küll uhke, kuid midagi eriliselt mälestusväärset silma ei torganud. Kindluse juurde sõitis mägiraudtee. Selle kassa juures aga märkasime huvitavat fotosalongi, kus oli võimalik ümber kehastuda vanaaegseks härrasrahvaks või sõjameesteks. Otsustasime selle asja ka järgi proovida. Tulemus on siin.

Meeste riietamine käis üsna lihtsalt. Suurem osa riietest käis nagu põll ette ja nööridega selja pealt kinni, ainult pintsak oli “päris”. Inge riietamine oli aga veidi keerukam, kuna tegemist oli päris kleidi ja kübaraga. Igatahes oli tulemus päris tore.

See kõrvalepõige tehtud. Sõitsime funikulööriga mäe otsa kindlusesse. Sealt avanesid kaunid vaated. Nagu ka piltidelt näha oli ilm udune ja pilvine. See aga andis kogu vaatele veidi sünge ja müstilise varjundi. Igatahes oli see väga lahe.

Siin nägime ka all laiuvat vanalinna ja linna läbivat Salzachi jõge. Salzburg sai linnaõigused juba vana Rooma ajal, kandes siis küll nime Juvavum. 7ndaks sajandiks aga linnaelu hääbus ja linn kippus muutuma varemeteks. Uue elu andis linnale piiskop püha Rupert, kes jõe äärde uhke kiriku ehitas. Siis sai ka linn oma tänapäevase nime, jõel liikuvate soolapargaste järgi. Nendelt kogutavad tollid olid linna jaoks oluliseks sissetuleku allikaks.

Kindluses oli veel mõndagi huvitavat. Näiteks marionettide näitus. Lisaks toimuvad seal ka mitmesugused kontserdid ja etendused, mis aga meiesuguste “kiirturistide” ajakavasse ei mahtunud. Küll aga mahtus meie ajakavasse veel viimane Tripadvisori soovitus – vanalinna eksimine. See oli tõesti mõnus, kolada mööda ajaloolisi kitsaid tänavaid. Pikapeale hakkas aga kõht tühjaks minema ja hakkasime vaatama mõnda sobivat söögikohta.

Õige pea silmasimegi juba meie lemmikuks saanud Nordsee kalarestorani. Kuigi tegemist mingis mõttes kiirtoiduga, oleme juba aastaid selle keti fännid ja otsustasime ka nüüd uksest sisse astuda. Millegipärast oli aga maja ukse ees tänaval väga palju rahvast. Eriti usinad olid Aasia päritolu turistid, kes usinalt midagi pildistasid. Tõstes oma pilgu nende huviobjektile selgus, et tegemist on majaga, kus 1756 aastal sündis Wolfgang Amadeus Mozart. Muuseas veel üks huvitav , kuid täiesti mitteoluline fakt selle aasta kohta. Nimelt tähistati samal aastal New Yorgis esmakordselt püha Patricku päeva.

Meie aga sõime kõhud täis ja seadsime sammud kodu poole. Enne jaama minekut aga jalutasime kiirevoolulise jõe kaldal ja olime lihtsalt õnnelikud.

Kojusõit kulges ilma eriliste vahejutumiteta. Ei läinud kolme tundigi, kui astusime jälle juba koduseks saanud Neumarkti perroonile. Kodu poole kõndides märkasime, et ühe baari uksel särab hoolimata hilisest kellaajast neoonkiri OPEN. Astusime sisse ja palusime klaasikese veini ja kannukese õlut. Selgus, et baarimees oli meile juba tuttav. Just tema oligi see usin õllemüüja, kellelt me Herbstfesti lõpul veel õlut ostsime. Ka meie olime talle meelde jäänud. Vaatasime siis mõnuga tagasi tegusale päevale ja jälgisime baaris toimuvat hasartset noolemänguvõistlust, millest ka omanik ise osa võttis.

Tänase päeva programmis oli meil kolm olulist asja. Wachau piirkonna avastamine, tsikli remondist ära toomine ja külaskäik Patriku tädi Gerti juurde.

Alustan algusest. Algus oli aga selline, et istusime neljakesi autosse ja sõitsime Doonau jõe äärde. Eesmärgiks piirkond nimega Wachau. See on Doonau jõe orus paiknev maaliline piirkond, mis on kuulus nii kultuuri kui ka veini poolest. Kuulsus on nii suur, et see piirkond on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Esimese peatuse tegime linnakeses nimega Spitz.

Esimese meeldejääva sündmuse tekitasid meile kreeka pähklid. Meile oli üldse üllatuseks, et Austrias kreeka pähklid vabalt kasvavad. Nüüd aga nägime neid esmakordselt ka päriselt. Tegime pilti ja toppisime neid ka taskusse. Suundusime linnakesest välja mäeküljel asuvatele viinamarjaväljadele.

Wachau on Austrias tuntud veinipiirkond ja nüüd oli meil võimalus päris lähedalt näha, kuidas viinamarjad kasvavad. Küla vahel nägime ka traktorit pressitud viinamarjadega, aga siin oli küll kõik rahulik, erilist tegevust kohalikud viinamarjakasvatajad üles ei näidanud. Küll aga avanesid turistidele siit meeliülendavad vaated.

Spitzi linnake näeb mäe otsast alla vaadates välja väga maaliline. Siiski toimus siin 2008 aastal kuritegu, mis ka kohalikku meediasse jõudis. Nimel üritas kohalik kõrtsipidaja linnapead ära mürgitada. See toimus nagu Agatha Christie raamatus – mõrtsukas valmistas strühniininga mürgitatud shokolaadikommi ja pani selle koos tunnustava kaardikesega linnapea auto klaasipuhastaja alla. Järgmisel päeval tööle sõites otsustaski linnapea kommi maitsta. Õnneks jõudis ta abi kutsuda, mis tema elu päästis. Lõppes aga see lugu kõigile kehvasti. Linnapeale raske tervisekahjustusega ja mürgitajale 20-aastase vanglakaristusega.

Mäekülge mööda edasi ronides jõudsime vana linnaväravani. Selle nimeks on Punane värav. Selle nime on värav saanud siin peetud lahingu järgi. Põnev on aga asjaolu, et lahingut peeti Rootslastega. Juba mootorrattaga siia tulek oli suur tegemine, rääkimata aga sõjaväega sellise pika maa läbimisest.

Hilisemal uurimisel selgub, et tõepooles vallutasid Rootslased Euroopat 30-aastase sõja jooksul. Siin kandis olid nad 1645/46 aastal. Meie aga puhkame veidi jalgu ja jalutame mäe otsast alla linna tagasi.

Pärast väikest kehakinnitust pirukatega istume autosse ja sõidame mööda Doonau kallast edasi.

Järgmise peatuse teeme linnakeses nimega Dürnstein. Tegemist on kohaga, kus tavapäraselt võib kohata rohkelt turiste. Kuna aga Septembrikuus on turismi tipphooaeg läbi, siis oli meil võimalus rahulikult, ilma tõuklemata linnakese võlusid nautida.

Kas see koht on ajalooliste isikutega seotud. Linna lähedal mäe otsas olevas kindluses hoiti 1192 aastal vangis kuulsat Inglise kuningat Richard Lõvisüda. Kuningas oli teel tagasi koju ristisõjast. Mitmete õnnetute kokkusattumuste tõttu sattus ta vangi oma vaenlase Austria vürsti Leopold V kätte. Kuningas pidi oma vabaduse eest tasuma 100 000 naela hõbedat. Vaatasin huvi pärast, millisest summas jutt käib. Tänapäeva vääringus liikus umbes 25 miljonit Eurot.

Dürnsteinis külastsime Augustiinlaste kloostri kirikut. See oli väga muljetavaldava arhitektuuriga ja veetsime seal meeldivalt aega nautides iidest õhkkonda.

Edasi liikusime tasakesi St. Pölteni poole, kus ootas meid tsikkel.

Tegime lühikese vahepeatuse Göttweigi kloostri juures ja sõime kosutava lõunasöögi ühes vanas kõrtsis.

Tsikkel oli juba ootel. Kui aga üritasin seda käivitada, siis see ei õnnestunud. Veeretasime ratta jälle töökotta sisse, kus vahetati ära üks küünal. Seejärel mootor käivitus. Tundub, et midagi on ikka süütesüsteemis viga, kuna sissepritse hoiatustuli aeg-ajalt vilgub. Töökojas oli rihmaga kokku tõmmatud ka koht, kus raam katki on. Edasi läks kõik nagu lepase reega.

Sõitsin tsikliga Neumarkti ja parkisin meie külalistemaja juurde. Vahetasime riided ja lõime ennast üles ning suundusime Patriku tädi Gerti juurde pidusöögile.

Tädi Gerti on Patriku ema õde, kes koos oma mehe Herbertiga pensionipõlve naudib. See viimane sõna on tõepoolest asjakohane. Gerti ja Herbert on ülimalt rõõmsameelsed inimesed, kes oskavad lugu pidada nii heast veinist, maitsvast toidust, heast naljast ja mõnusast seltskonnast. Sinna oli kokku tulnud terve suguvõsa.

Meil oli järjekordselt huvitav võimalus kogeda Austerlaste külalislahkust. Ja näha kuidas inimesed siin elavad, millised teemad neid huvitavad, mis neile muret ja rõõmu valmistab.

Õhtu lõppes üsna lõbusas meeleolus. See oli vääriliseks punktiks meie Austrias viibimisele. Homme ongi aeg kodu poole teele asuda.

Ongi aeg asuda teele kodu poole. Seekord siis olen mina üksik tsiklimees. Et koormust raamile miinimumini viia, siis pakkisime kõik asjad, mis võimalik, autosse. Ainult tühjad kohvrid jätsime ratta külge. Autosse mahtus ka Inge. Jumal tänatud, et meil nii head reisikaaslased ja neil väike, aga mahukas auto.

Meile tulid head teed soovima ka Patriku vanemad. Siin tahaks veelkord neid tänada lahke vastuvõtu ja toetuse eest :). Tsiklike hääled sisse ja kodupoole…

Ilm läks järjest ilusamaks. Meie teekond koju kulges läbi Slovakkia. Plaan oli vaadata mõnda põnevamat ja ilusamat kohta selle riigi mägisemates piirkondades. Enne Austria – Slovakkia piiri kontrolliti Austria teemaksu tasumist kinnitavaid kleepse. Kuigi olen alati korralikult neid ostnud, oli selline kontrolli kogemus esmakordne. Kõik aga läks ilma probleemideta ja teekond jätkus juba Slovakkias.

Suurema osa päevateekonnast läbisime mööda kiirteid. Kilomeetrid kulusid kiirelt ja peatusi tuli teha ainult kehakinnitamiseks ja paagi täitmiseks. Üksi tsikliga sõitmine oli omamoodi mõnus. Siiski on maanteel täis lastis tsikliga isegi mõnusam sõita, see on stabiilsem tuule ja muude väliste mõjude suhtes.

Varsti hakkasidki paistma mäed. Sõitsime mööda kunagistelt suusareisidelt tuttavatest kohtadest: suusakeskusest Jasnas (mis oli kunagi meie suusa/bussireiside põhiliseks sihtkohaks) ja Liptovski Jan’ist (kus ühel reisil elasime).

Varsti pöördusime kiirteelt kõrvale ja suundusime mägede poole. Meie esimeseks sihtpunktiks oli Vlkolinec’i nimeline külake.

See maaliline külake on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja, kuna ta on üks paremini säilinud näidetest Slovakkia rahvuslikust külaarhitektuurist. Majad olid tõepoolest huvitavad. Võrreldes Eesti taludega tundusid need palju väiksemad. Uksest sisse astudes sattusid esikusse, kus oli ka pliit. Esikust ühele poole jäi eluruum ja teisele poole tööruum, mida kasutati ka panipaigana. Edasi tulid juba loomad. Kuna majad olid kitsad, siis olid ka ruumid üsna väikesed.

Külakeses oli söögikoht, kus pakuti ka erinevaid joovastavaid jooke. Seal istuv seltskond oli juba päris lõbusas tujus, nende jutt ja naer kostis päris kaugele. Kuna meil olid pooled reisilised roolis ja ka aega vähevõitu, siis meie piirdusime ainult jalutuskäiguga külatänavatel.

Edasi kulges teekond ikka ülespoole ja ülespoole. Järgmiseks sihtpunktiks – Štrbské Pleso, mis on talvel suusakeskus ja suvel matkajate ja puhkajate lemmikpaigaks. Kõrgemale ronimisega käis kaasas ka üks negatiivne asjaolu. Nimelt langes temperatuur järjest madalamale. Kõige madalamaks termomeetri näiduks oli 7 kraadi. Autos istujatele ei olnud see probleemiks. Tegelikult ei olnud see probleemiks ka tskliga sõitmisel. Käepideme soojendused aitavad külma päris hästi taluda. Muu riietus oli ka piisavalt soe.

Štrbské Pleso’s avanesid imelised vaatad järvele ja mägedele. Just õigel ajal hajusid ka pilved ja ennast näitas õhtune päike. Muljetavaldav.

Meie järjekordseks ööbimispaigaks oli üks väike külalistemaja Tatrates asulas nimega Horný Smokovec. See oli uskumatu hinna ja kvaliteedi suhtega. Meie aknast avanes imeline vaade alla orgu. Õhtust sõime lähedal asuvas restoranis. Esmapilgul tundus see veidi imelik – interjöör oli väga lihtne ja puudusid ka külastajad. Peagi selgus, et tegemist on väga mõnusa kohaga. Meid teenindas viisakas ja hea inglise keele oskusega noormees. Kõik road, mis pikas menüüs kirjas olid, olid ka tegelikult olemas. Ja mis veel kõige olulisem – need olid ka väga maitsvad.

I-me-kau-nis hommik Slovakkias, täiesti uskumatu, kui ilus vaade meie rõdult avanes.

Nüüd on meil kaks pikka sõidupäeva ees, pole aega mõnuleda, kõht täis ja teele.

Vaated, mis Slovakkiast Poola poole sõites meile avanesid, olid lihtsalt nii kaunid, et vahepeal pidime autost välja ronima, et klõpsutada. Aga kuna teadsime, et kohe-kohe jõuame Poola, mis on kuulus oma ummikute ja tiheda liikluse poolest, siis pikalt nautlema ei jäänud.

Paraku kaotasime päris palju aega selles külakeses. Nimelt pidi Patrik sealt postkaardi saatma ja tal läks mõnusalt kaua aega, et postkontor üles leida. Üks juhatas teda ühele poole, teine teisele poole :). Ta sai korraliku hommikuse virgutuse seal ringi joostes.

Patrikul oli küll veel plaan Katriniga Wieliczka soolakoobastesse minna. Nagunii viis meie teekond Krakowist mööda. Meie Teeduga oleme seal käinud ja igaljuhul soovitame kõigile. Koobastes peab varuma vähemalt 2 tundi, isegi 2,5, aga kahjuks seda aega meil enam ei olnud ja nii otsustasime ikka ühe jutiga ööbimispaika ära sõita. Õige otsus oli, me jõudsime läbi teedeehituste – ummikute – vihma – pimeda oma hotellikesse kell üheksa õhtul. Teet oma rattaga jõudis ikka tunduvalt varem kohale, see ongi see motikasõidu võlu, reeglina saad ikka ummikutest kergelt läbi. Seevastu Katrin ja Patrik otsustasid, et nad enam never ever läbi Poola ei sõida või kui tõesti sõidavad, siis teevad seda öösel 🙂

Tsikli peal möödus sõidupäev mõnusalt. Ühed kõige nauditavamad hetked on need kui ummikus seisvatest autodest teeservas mööda sõidad. Poolas on ka autojuhid tsiklitega harjunud ja teevad enamasti ka ise ruumi, et kaherattaline mööda saaks.

Päeva viimases osas aga läks ilm käest ära. Sõit kulges läbi vihma teel, mille kõrval käis uue kiirtee ehitus. See tähendas, et autod sõitsid kõik üksteise järel ja tee oli kohati porine ja libe. Vastassuunas oli üks Mercedes täiega teeääres seisva piirdepaneeli otsa sõitnud. Auto esiosa oli lihtsalt kahele poole laiali kaardunud. Õnneks paistsid autos olnud kõik elus ja terved.

Juhuu, koduni on jäänud ainult üks sõidupäev. Hommikul hotelli eest sõites küll natuke tibutas, aga ei midagi hullu. Varahommikul oli liiklus hõre ja tundus, et tuleb ideaalne sõidupäev. Tuju ka hea, ilm ilus, kodu juba paistab…

Rääkisime vahepeal Teeduga telefonis, tal oli ka kõik tip-top. Olime just Kaunasest mööda saanud, kui teet helistas, et motikas jälle teeb oma trikke. Lihtsalt jäi seisma, tuled kustus, mootor ei käivitu… Õnneks me ei olnud Teedust väga palju ees, vist ~30 km. Mis siis ikka, ümberpöörd ja läksime Teetu otsima, päris täpselt ei saanud aru, kus ta seisab, seal igasugused ringteed ja mahasõidud jne. Aga Patrik jagas ära, kus ta olla võib ja leidis ta üles :).

No nii.. mis siis nüüd edasi… Mingit uut akut ei olnud mina enam nõus ostma. Plaan oli selline, et otsime kellegi, kes ratta ära toimetab, pakime Teedu ka autosse ja sõidame kõik neljakesi koju. Tore ikka, kui maailm sõpru täis. Teedu Vilniuse kolleeg Marius, helistas oma sõbrale Aurelijusele, kes elas sealsamas linnakeses nimega Garliava, mille lähedal ratas seisma jäi.  Ta tuli autoga sinna, ma ei saanud hästi aru alguses, kuidas ta meile abiks saab olla, mõtlesin, et tal on autol ehk ikka mingi käru taga. Aga tal oli üks tugevam nöör pagasnikus, ütles, et paneme nööri rattale külge ja tema siis veab Teetu. Ma olin ikka väga skeptiline selle operatsiooni õnnestumise suhtes :). Aga mis siis ikka, ega väga palju ju muud ka teha polnud. Istusin siis tema kõrvale ja hakkasime sõitma, Teet rattal nööriga nööriga taga, hea nali oli küll :).

Uskumatu, aga mingi 10 minutiga olime tema kodus, jätsime ratta ja kohvrid sinna ning ta viis meid autoni tagasi.  Nad valmistusid naisega just sõprade vastuvõtuks ja kutsusid meid kõiki samuti osalema, pakkusid isegi öömaja ja sauna ja mõnusat olemis. Heameelega oleksime jäänud, aga Siimu-igatsus oli ikka juba nii suur ja Katrin ja Patrik ka tahtsid ikka laupäeval koju jõuda. Nii et tänasime meie uusi armsaid sõpru ja jätkasime teed kodu poole.

Ja siin me siis oleme, Ikla piiril.  Neli vanderselli. Koju jõudsime keskööl.

Igavesti lahe reis oli. Ainuke asi, millest antuke kahju oli, et Viinis me ei jõudnud kontserdile. Piletid olid olemas, aga ratta trikkide tõttu lihtsalt ajaliselt ei jõudnud.  Muus osas saime kõik planeeritud kohad käidud ja kõik plaanid tehtud. Mulle vahelduseks väga meeldis nädal aega ühes kohas elada ja iga päev midagi uut ette võtta. Rongiliiklus on seal ju suurepärane ja Patrik viis meid autoga niivõrd ilusatesse kohtadesse. Vähe sellest, et ta on ise seal pärit ja teab kõike, ta on ju ka professionaalne reisijuht. Temaga koos saad sellise kultuuri- ja ajalootunni, et tükiks ajaks jagub muljeid. Väga super oli kõik. Ja nii armas oli Patriku vanematega tutvuda, tema venna, tädide-onudega…

Ja meid võeti nii hästi vastu igal pool, tõesti tundsime endid nii oodatuna.

Aitäh Katrin ja Patrik ülimõnusa seltskonna eest. Ja muidugi kogu abi eest. See oli nii tore, kui vahepeal kogu Patriku suguvõsa meie pärast juba muretses ja abi otsis. Me pole ennast ühelgi teisel reisil end kohati nii abituna tundnud :).

Tänud veelkord Teedu sõpradele Mariusele ja Aurelijusele mootorrattale varjupaiga leidmise eest.

Ning muidugi täname taas mootorratturite kaitsejumalaid, kes meid hoidsid ja ei lasknud katkisel rattaraamil meie koormuse all ära laguneda 🙂

Aitäh kõigile teile, kes te meie blogi lugesite ja kaasa elasite! Vaatame, kas rattast saab veel asja ja jääme praegu järgmiste reisideni!!!