2015 Altai

Täna oli lihtsalt üks sõidupäev. Eesmärk oli liikuda Jelandast kohta nimega Kurja (Курья).

Hommikul pakkisime asjad, heitsime veel viimase pilgu imekaunile vaatele ja asusime teele. Meil oli marsruudi valikul kaks võimalust: kas lühem ja viletsam või pikem ja parem tee. Lähtudes meie senisest Venemaa kogemusest on alati kindlam valida parem tee ja nii me tegimegi. See viis meid alguses läbi juba tuttavatest kohtadese: Gorno-Altaisk, Biisk ja Barnaul.

Tee oli hea ja ka autosid, mitte liiga palju. Sõidu tegi aga raskeks palavus. Temperatuur oli kogu teekonna vältel üle 30 kraadi. Päikese käes näitas sõites termomeeter 32, ja vahel isegi 35 kraadi. See ei ole enam isegi tsikliga sõiduks sobiv temperatuur. Tegime aga rohkesti pause ja jõime palju vett, aga selline kuumus siiski väsitab.

Siin siis tänased olulisemad sündmused.

Inge märkas ühe põllu peal väikes keeristormi, mis sealt tolmu üles keerutas. Tanklas tuli meie juurde üks autojuht, kes uuris meie teekonna kohta. Ta ütles, et on ka ise plaaninud perega autoga Musta mere äärde sõita, aga ei ole julgenud seda teekonda ette võtta. Ehk sai ta nüüd meilt julgustust.

Päeva lõpu poole kerkisid meie teele äikesepilved, sõna otseses mõttes. Eemal sähvisid välgud nii ülevalt alla kui ka paremalt vasakule. Kuna ümbritsev loodus oli stepilaadne, siis mõtlesin juba, mida teha. Stepis on mootorrattur ümbritsevaga võrreldes suhteliselt kõrge punkt ja ma ei ole kindel kuidas välgud sellesse suhtuvad. Õnneks keerasime siiski enne päris pilve ära.

Meie teekonna viimasel etapil saatsid meid väikesed vihmasabinad ja tugev külgtuul. Sellega võideldes jõudsimegi oma sihtkohta.

Kurja küla kohta lähemat infot, võib vene keele oskaja lugeda siit. Siin elab veidi alla 4 tuhande elaniku. Siiski on see oluline koht, sest siin sündis Mihhail Timofejevitsh Kalashnikov – mees kes leiutas AK (Kalashnikovi automaadi). See on relv, mis veel ka täna mitmel pool maailmas laialt kasutuses on.

Õhtul külastasime kohalikku söögikohta ja jalutasime tagasi oma hotellikesse. Peale rasket päeva ongi aeg magama minna. Homme plaanime jõuda Kasahstani. Kuidas seal internetiga lood on, seda me ei tea. Seega võib tulla järgmine postitus mõningase hilinemisega.

Siin ka teekonnalogid – tänane

ja kogu teekond

Piiriäärsest linnakesest Kurjast suundusime laupäeva hommikul Kasahstani poole. Enne piiri vormistasime veel rattale kindlustuse, sest roheline kaart Kasahstani ei hõlma. Üks meesterahvas, kes just vastassuunast tuli, hoiatas meid kehvade teeolude ja korrumpeerunud politseinike eest.

Piiril läks kõik ladusalt, lihtsalt pikk järjekord, mis kokkuvõttes päris palju aega röövis.

Ust-Kamenogorsk, kust me suhteliselt linna keskelt läbi sõitsime, oli sel teekonnal esimene linn, mis üllatas väga maitseka ja värviderohke haljastusega. Teeääred olid puhtad, niidetud ja lillepeenraid täis pikitud, väga erinev kõigist teistest linnadest.

Buhtarmasse, kus pidime veetma 2 ööd oli Ust-Kamenogorskist 100 km, ~ 40 km enne kohalejõudmist muutusid teeolud veel eriti kehvakeseks. Loodus oli muidugi imeline, mitu korda peatusime, et pildistada. Mõnusalt mägine maastik, vaated täiesti uskumatult ilusad. Teet sai ühte mäekuru läbides serpentiinidest üles-alla ronimist harjutada ja kirsike tordil oli saabumine Buhtarmasse, kus puhkekeskusesse jõudmiseks tuli tal täiesti absurdsest teelõigust alla ronida. Mina kobisin kiirelt rattalt maha, ma ei suuda sellist ekstreemsust kaasa teha, läksin ees alla, isegi ei julgenud vaadata, kuidas ta mööda seda õudust sõidab..aga Rootsis läbitud koolitus on siin reisil igati kasuks tulnud 🙂

Broneerisime siia Buhtarma veehoidla äärde pisikese majakese. Päris hea lahendus, merekonteinerist majake, väike terrass külge ehitatud. Majas on voodi, kööginurgake, külmik, telekas. Kemps on väljas, 50 m mäest üles ronida ja dushinurgake 20 meetrit mäest allapoole minna 🙂

Esmaspäev oli meil rattavaba päev. 32-34 soojakraadi on meie jaoks siiski liig ja enamuse ajast veetsime vee ääres puude varjus, raamatute seltsis.

Siin ümbruskonnas on muidugi ka teisi puhkebaase, mõned loomulikult tsiviliseeritumad. Meie olime sellises tõelises nö kolkakülas, aga oligi taas hea võimalus päris ehedat külaelu tundma õppida. Kõrvalasuvast poekesest sai ülimaitsvaid värskelt küpsetatud saiakesi osta, müüjaga juttu puhuda, külauudiseid kuulda…

Tasapisi hakkame suunda kodu poole hoidma, teisipäeval ööbime Pavlodaris.

Teekonnalogid

Seljataga on kaks pikka sõidupäeva. Nagu selliste päevade puhul tavapärane jäid meelde mõned natuke seosetud seigad. Siin need on:

Muutused ümbritsevas looduses. Teekonda alustasime mägisel maal. Ületasime ühe madalama mäekuru ja seejärel laskusime allapoole läbi mägede, mida katsid erinevad põllud ja heinamaad. Peale Ust-Kamenogorskit muutus ümbrus preeriataoliseks Ameerika filmidest. Rohumaad ja „vanad” kivised mäed. Liikudes edasi need mäed kadusid ja asendusid lageda stepiga. Edasi peale Semipalatinskit tekkisid männimetsad (vist küll istutatud) ja siis jälle stepp, stepp ja stepp.

Semipalatinsk. See on linn, mille lähedal nõuka ajal kõvasti pauku tehti. Linnakeses nimega Kurtshatov asus N.Liidu tuumapolügon, kus katsetati esimest aatomipommi ja ka vesinikupommi. Linnast läbi sõites tähistas seda tuumameditsiini keskus (Centre of Nuclear Medicine). Meie sõime siin lõunat  linnaservas asuvas üliväkeses  sööklas. Pakuti lagmani, guljashi ja teed. Loodame, et liha ei pärinenud tuumapolügonil kasvatatud loomadelt. (Wikipedia andmetel ei ole polügon suletud ja seal karjatavad kohalikud tõepoolest loomi).

20 km ümbersõit. Peale Semipalatinskit oli tee väga hea, just äsja ehitatud. Ühel hetkel aga jõudsime alasse, kus teeehitus alles käis. Liiklusskeem oli lihtne. Läbi stepi oli rajatud ajutine kruusatee, mida mööda liiklus teeehitusest ümber suunati. Siin sai jälle proovile panna oma eelmisel aastal omandatud sõiduoskusi. Huvitavad olid vahepealsed liivased lõigud. Meie ühiseks rõõmuks läbisime ka selle teelõigu ilma eriliste vahejuhtumiteta.

Pavlodar. Kasahhi linnad on senini meeldivalt üllatanud. Võrreldes Venemaaga on linnatänavad väga heas korras. Ka liiklus ei ole kõige hullem. Jalakäijaid lastakse viisakalt üle tee ja foorituledest ja kiirusepiirangutest peetakse kinni. Linn ise asub Irtõshi jõe kaldal. Linn oli puhas ja jõe ääres asus ilus promenaad ja plaaz.

Öösel, kui olime juba uinunud, helises meie hotellitoas telefon. Helistajaks oli hotelli omanik, kes oli ka ise tsiklimees. Ta pakkus meile võimalust panna tsikkel teme garaazi ja vaadata ka ta sõiduvahendeid. Kuna aga kell oli juba 12.15 öösel ja me juba magasime, siis loobusime viisakalt sellest kohtumisest. Kahju, aga olime tõesti väsinud.

400 km teetöid. Pavlodaris meid juba hoiatati, et Astana maanteel käivad teetööd. Senise kehvakese asfaltee asemele ehitatakse kogu pikkuses neljarealist magistraali. See kõik on väga tore, aga meie jaoks tähendas see kehva asfaldit, ümbersõite ja kiirusepiiranguid. Ekibastuzi kandis lõunat süües hoiatas üks kohalik meid politsei eest.  Ta ütles, et lihtsam on kõikidest kiirusepiirangutest kinni pidada, sest politseinikud sõidavad mööda teed edasi- tagasi ja mõõdavad kiirust. Kui vahele jääd, siis on jama (või nagu ta ise ültes rastreljajut). Nii me siis olimegi seekord ülikorralikud liiklejad ja see tähendas umbes 400 km läbimist 50-70 km/h. Ühe bussi järel sõites panime veidi kiirust juurde, varsi aga peataski politsei selle bussi.

Meie kohtumine politseiga leidis aga aset Astana linna piiril. See oli taas väga meeldiv. Kontrollpunktis peatasid meid politseinikud, et uurida kust me tuleme ja kuhu läheme. Nad küsisid, kas meil on dokumendid korras ja kas siiani on kõik hästi laabunud ning soovisid head teed.

Meie kummaline hotell. Liiklus Astanas oli veidi hektilisem kui senini kohatud linnades. Enne igat foori meeldib autojuhtidel ümber reastuda. See toimub üsna agressiivselt, aga alati tänatakse viisakalt ohutulesid vilgutades. Elame jõe ääres hotellis, kus on lisaks ka plaaz ja saunakompleks. Ümbruskond ei ole just kõige parem aga see-eest autentne. Astana muljed juba aga järgmises postituses.

Teekonnalogid:

Tänase päeva veetsime turistidena Astanas. Siin on siis veel väga värsked muljed.

Esimene huvitav kogemus oli sõit meie hotellist kesklinna. Et kogeda ümbritsevat võimalikult täielikult, otsustasime kasutada ühiskondlikku transporti. Seega asusimegi teele marsrutkaga ja istusime veidi hiljem ümber autobussi. Juba see teekond oli huvitav kogemus. Alustasime rajoonist, mida võiks kutsuda kolmandaks Astanaks. See nägi kohati välja nagu küla. Asfalteerimata auklikud tänavad majade vahel, mis oluliselt ei erinenud teel nähtud küladest. Edasi läbisime teise Astana. See on linnaosa, mis on ehitatud ajal, mil Astana ei olnud veel ei Astana ega ka pealinn. See on suhteliselt tavapärane nõukogude-aegne arhitektuur. Lõpuks jõudsime esimesse Astanasse, see on viimase 15 aasta jooksul spetsiaalselt pealinnaks ehitatud osa.

Meie esimeseks sihtkohaks oli Atkemeni etno-memoriaalkompleks. See on vabaõhuväljapanek, kus on makettidena kujutatud kõiki Kasahhi vaatamisväärsusi. Meil läks veidi aega selle leidmiseks. Huvitav oli see, et kuskil ei olnud teetähisena mainitud hiiglaslikku Kasahstani lippu, mis on röögatult suur ja lehvib majakõrguse (seejuures pigem kõrghoone) masti otsas. Lipp ise tähistas Kasahhi vabadusvõitlust ja sellesse panustajaid. Muuseum oli päris põnev. See võimaldas meil saada väga kiire ülevaate tervest riigist ja selle vaatamisväärsustest. Paljud neist oli erinevad hooned ja mauseleumid. Looduslikke huviväärsusi tundub siin mitte just väga palju olevat.

Jägnes väike lõunapaus lähedalasuvas kaubanduskeskuses. See ei erinenud oluliselt tavapärasest. Sõime vene kiirtoidukohas, sest seal pakuti ka õlut. Teel kaubanduskeskusesse saime kiire tutvustuse ka liikluse pahupoolega. Umbes saja meetrisel lõigul nägime ühte just toimunud avariid (lihtne tagant otsasõit) ja olime tunnistajaks teisele (pikk veoauto otsustas teha parempöörde teisest reast ja ei märganud, et esimeses sõidureas oli auto, mille vasak külg seetõttu päris kenasti muljutud sai).

Järgmiseks ülesandeks oli postkaartide saatmine Eestisse. Postkontori leidmiseks võtsime takso. See viis meid lahkesti peapostkontorisse ja ootas, kuni me kaarte saatsime. Edasi sõidutas ta meid Kasahhi rahvusmuuseumi juurde. Teel rääkis ta, et alal kus praegused pompöössed uued ehitised asuvad, olid varem lihsalt suvilad ja aiamaad. Ilmselt nagu Tallinnas lennujaama taga.

Muuseum oli hiiglasuur. Kuna meil oli jäänud sulgemiseni ainult tund aega, siis vaatasime etnograafia saali, kus oli välja pandud kasahhi jurta ja rahvariided. See oli väga huvitav. Käisime läbi ka ajaoosaali, mis oli veidi vähem huvitav. Lisaks vaatasime sisse ka moodsa kunsti väljapanekule. Sealt jäi mulle kohe silma üks maal, mille taustal ka Ingel ennast pildistada lasin.

Edasi suundusime Kasahstani suurimat mosheed vaatama. See oli minu jaoks omamoodi suursündmus. Mosheed on olnud minu jaoks suhteliselt müstilised kohad, sest ma ei ole varem ühessegi neist sisse pääsenud. Kuna spetsialistid ütlesid, et uskmatuid sinna üldse ei lubata, siis olin ka juba lootuse kaotanud mosheed seestpoolt näha. Siin aga oli olukord hoopis teine. Külastajad olid täiesti teretulnud. Naistele (ja ka meestele) pakuti vajadusel hõlste, et pead, käsivarsi ja jalgu katta. Istusime lihtsalt meeste palveruumi tagaosas pehmel vaibal ja jälgisime kella seitsmest palvust. See oli väga meeldiv kogemus. Moshee ilu ja rahu, pehme vaip, millel istuda ja väga sügava ja meeldiva häälega imaam, kes palvust luges. Uskumatult meeldiv kogemus.

Tagasiteele asusime algul ühe bussiga, siis teisega ja lõpuks marsaga. Esimesest Astanast teise ja siis kolmandasse. Ka siin Astanas, nagu mujalgi, kohtasime rohkesti meeldivaid inimesi. Meile juhatati lahkesti teed. Meiega tehti muuseumis koos pilti. Meil aidati leida õige bussipeatus, postkontor ja kõik, mida meil veel vaja oli. Seega kokkuvõttes oli meie kogemus väga positiivne. Meelde jäidki pigem inimesed, mitte spetsiaalselt pealinnaks ehitatud linna grandioossus. Uhked hiiglaslikud ehitised panid ennast tundma väikese sipelgana, kuid olid siiski omamoodi huvitavad.

Meil polnud aimugi, mis teeolud meid Astanast välja sõites ees ootavad. Olime valmis halvimaks ning et vähegi normaalsel ajal Petropavlovskisse jõuda, asusime teele varahommikuses jaheduses.

Vahepeal tekkis tunne, et saame tänast päeva peoks ja pillerkaariks pidada :), aga nii ilus see sõidupäev siiski polnud.  Sõita oli ~530 km, sellest esimesed 200 km oli mööda tasulist kiirteed, teine 200 km tasuta väga heal asfaldil, aga viimane ots läks täitsa käest ära…

100 km teelõik teeehitust, ümbersõidud suunatud põllu peale, kus tee sarnanes Buhtarma ekstreemse külavaheteega. Lisaks 32 kraadi palavust :).

No pole hullu, oleme selle ajaga juba taoliste teeoludega harjunud, täna lihtsalt andis lühikeseks jäänud öö tunda.  Petropavlovskisse jõudsime kella 15 paiku,  mis andis võimaluse ennast korralikult välja puhata, magasime 3-4 tundi, kerge õhtusöök ja olemine taas ok 🙂

Petropavlovsk on 300 tuh elanikuga piiriäärne linn. Vene piirini on 60 km. Kahjuks ei jäänud mingeid eredaid muljeid siit läbi sõites. See on kardinaalselt erinev eelnevalt läbitud väiksematele linnadele Kasahstanis (Ust-Kamenogorsk, Pavlodar), mis üllatasid oma puhtuse ja kena haljastusega.

Homsest olema taas Venemaal ja suund on otse kodu poole, kuskil enam pikemalt ei peatu. Homne ööbimine on broneeritud Tseljabinskisse.

Teekonnalogid

Täna oli üks tavaline sõidupäev. Alustasime hommikul teekonda Petropavlovskist (mille õige nimi on hetkel hoopis Petropavl). Umbes 60 km sõitu ja olimegi Vene piiril. Piiri ületamine kulges ilma vahejuhtumiteta. Keegi meiega ei norinud, ainult mõlema poole peal küsiti, kas mul relv on kaasas. Ütlesin, et ei ole ja see sobis :).

Vene poole peal läksid teed paremaks ja autosid tuli juurde. Igatahes võrreldes Kasahstaniga läksid kilomeetrid palju kiiremini. Lisaks avastasime peale piiriületust, et olime võitnud ka tunni järgmisesse ajavööndisse jõudmisega. Kuna teel oli palju aeglaseid veokeid, siis tegime puhkepause vähem kui tavaliselt. Põhjus lihtsalt see, et ei raatsinud juba seljataha jäetud autosid uuesti endast mööda lasta.

Meeldivaks üllatuseks oli hotell Tsheljabinskis. Hoolimata veidi nurgatagusest asukohast on tuba väga mõnus koos kõigi mugavustega. Perenaine organiseeris meile suurepärase õhtusöögi.  Lisaks on veel siin ka piisavalt kiire internet, et teha Skype kõnesid. Nii, et lihtsalt naudime.

Kuna väsimus on kontides, siis linnaga tutvusime kahjuks küll vaid Wikipedia vahendusel. Igatahes peaks siin elama veidi üle miljoni elaniku ja lisaks on siin veel ka palju tööstust ja tehaseid.

Homme liigume edasi Bashkiiriasse, aga sellest juba järgmises postituses.

Lisaks veel ka meie teekonnalogid:

Kaks viimast sõidupäeva on mulle väga meeltmööda olnud. Nimelt on teed võrreldes Kasahstani teedega head ja väga head ning temperatuur on langenud meile sobivale tasemele. Nii kui Uuralitest üle saime, on kraadiklaas kaks päeva stabiilselt näidanud 23-25 kraadi, väga mõnus sõiduilm. Ja Venemaa teed on tõsiselt head. Muidugi on ka siin ulatuslikud teetööd käimas, aga rattaga oleme suurematest järjekordadest mööda nihverdanud. Lihtsalt need kaks viimast päeva on meil ikka kindel asfalt all olnud. Peale Gruusias juhtunud väikest kukkumist olen ma auklike teede osas pisut nõrganärviliseks muutunud :). Seetõttu naudingi siinkandi Venemaa häid laiu magistraale.

Pühapäeva öö veetsime Baškiirias Neftekamskis. Esialgu oli plaan peatuda Ufas, aga selgus, et meie sugulase Georgi armsa naise Zhanna ema elab Neftekamskis, mis on Ufast ca 240. Võtsime Zhanna ettepaneku veeta öö tema ema juures suurima heameelega vastu. Väga tore kohtumine oli. Hea oli vahelduseks süüa kodust toitu. Saime palju teada baskiilastei ja tatarlaste kohta, nende kommetest, keelest jmt teemadest, millest alati ei pruugi ka wikipedias juttu olla.

Neftekamsk on elanike arvu poolest Tartuga sarnane. Nagu linna nimigi ütleb, on siin tegemist naftaga, igale poole on naftapumbad üles pandud. Linn ise on suhteliselt uus, asutati ca 1957 aastal, kui siinkandis naftat leiti.

Esmaspäev viis meid läbi Tatarimaa Tsuvashi pealinna Tšebokšarõsse. Teet oli ööbimise broneerinud ühte maanteeäärsesse motelli. Ma ise olen siiani väga kahtlev olnud selliste ööbimiskohtade suhtes, aga tundub, et pean oma arvamust muutma. Meile anti kahetoaline number, väga uhke ja luksusliku sisustusega. Väga tore administraator oli, väga maitsvat õhtusööki pakuti, kõik on väga hästi siin :). Tellisime shampuse, et kodust kaugel eemal olles tähistada meie noorema poja Siimu 16-aasta sünnipäeva :)).

Teeduga just naersime, et oleme vist Venemaaga juba nii harjunud, et kõik tundub siin väga hea olevat :). Tegelikult ongi meil siiani kõik väga hästi laabunud ja inimesed on igal pool väga südamlikud ja külalislahked olnud. Loodan, et ka kaks järgnevat ja ühtalasi viimast sõidupäeva ei riku praegust muljet.

Teekonnalogid:

Täna oli selle reisi senini kõige pikem sõidupäev. Läbisime peaaegu 800 km.

Päev algas Cheboksary lähistel teeäärses hotellis. See hotell oli väga meeldivaks üllatuseks. Sõime kiirelt hommikueineks omletti ja pannkooke ning startisime üsna varakult, enne kaheksat.

Teekond oli üsna rahulik. Kuna lähenesime Moskvale,  olid teed heas korras ja suur osa trassist neljarealine (kaks rida kummaski suunas).

Suurematest linnadest jäi meie teele Nizni Novgorod. See miljonilinn kandis enne nime Gorki, sest see kirjanik on seal sündinud. Kuna olime kahe suure autotehase läheduses, siis võis teedel näha uusi aeglaselt liikuvaid veokeid. Hommikul (enne Nizni Novgorodi) domineerisid KaMAZid (need tulid Naberezhnõje Chelnõ-st, mille me eile läbisime). Hiljem aga tekkisid teele GAZid. Ilmselt vajasid need uued autod sisse sõitmist, sest nende kiirus oli 80 km/h.

Nii lähenesimegi tasakesi Moskvale. Jõudsime sinna üsna ebasobival aja, kell hakkas just 17.00 saama. Sissesõit tervitaski meid ummikutega, kuid neid ei olnud väga pikalt. Peagi keerasime Moskva ringteele, kus liiklus toimub 5-real kummaski suunas. Wikipedia andmetel on selle tee läbilaskevõime 9000 autot tunnis. Kohati oli see piir lähedal, sest liiklus kippus seisma jääma. Ühes kohas oli selle põhjuseks avarii, aga teistel juhtudel autode rohkus. Siin liikus ka päris palju tsikleid, kes osavalt autode vahel laveerisid. Peagi oligi aeg ringteelt maha pöörata. Kodu poole suundus kiirtee. Mööda seda jõudsime üsna kiiresti oma tänasesse peatuspaika – Volokalamskisse.

Ka siin oli meil broneeritud mõnus hotellituba. Samas majas on ka mõnus pizzabaar, kus sõime maitsva õhtusöögi. Homme on plaan Eestisse jõuda ja kui jõudu jätkub, siis isegi Tallinnasse välja. Eks see ole näha.

Teekonnalogid

Kolmapäeva hommikul Volokalamskist startides näitas GPS meile 930 km koduni. Mõtlesin, et Teet on tiba optimist olnud, kui meile viimase päeva nii pikaks planeeris. Pole ju mingeid kiirteid ees näha. Leppisime kokku, et sõidame Koidula piirini ära ja seal otsustame, kuidas edasi..

Moskva-Riia maantee osutus praktiliselt kiirteeks. Küll üherealine, kuid väga hea asfaltiga ning teiste masinate taga ja varjus saime meiegi korralikku kiirust arendada. Nii et kodutee kulges üllatavalt kiiresti. Piiril järjekorda polnud, päike oli ka veel kõrgel ning otsustasime siiski Tallinnani ära sõita. Alternatiiviks olid Räpina hotell või Teedu maakodu Räpina lähedal. Samas, koduigatsus oli juba nii suur, et me pikalt ei mõelnudki…

Uskumatu, tegimegi ära selle esialgu hullumeelsusena tundunud tripi. 23 päeva, 11400 km mööda Venemaad ja Kasahstani.

See reis oli imepärane selle poolest, et see oli täiesti probleemivaba :). Igaks juhuks jätsime paar päeva varuks, et mine tea, mis pikal reisil juhtuda võib, kuid kõik sujus.
Üks asi on hea planeerimisoskus, milles Teet on suurepärane. Kõik toimis täpselt nii, nagu meie esialgne plaan välja nägi, me ei pidanud kordagi plaani B kasutama (meil seda tegelikult polnudki). Teine asi on vedamine. Vedas ilmaga, pisut vihmasabinat saime ainult reisi alguses. Vedas, et rattaga midagi ei juhtunud. Rumeenia reisil pidime tsiklil akut vahetama, eelmisel reisil mööda Venemaad ja Gruusiat sõitsime papist numbrimärgiga, esimesel reisil Prantsusmaale oli ketiga probleeme, Shotimaal oli gepsuga jamasid. Praegu meie truu Aprilia meid alt ei vedanud :).

Minu kallistused Teedule, kes oma stoilise rahu ja kindlameelsusega meid turvaliselt igasugustest teeoludest läbi viis 🙂
Suur aitäh kõigile, kes blogi lugesid, kaasa elasid, edu soovisid ja meile hea koduse turvalise tunde tekitasid… see on kaugel ära olles nii oluline 🙂

Nagu ikka, on mõneks ajaks hea ära käia, suhelda, saada uusi tuttavaid, näha, kuidas mujal maailmas elatakse. Ja nagu ikka, on alati hea tagasi olla 🙂

Viimased teekonnalogid: