2010 Rumeenia

Jõudis kätte aeg lahkuda juba koduseks saanud Brasovist. Sõitu alustasime varavalges, et kasutada ära jahedam hommik ja hõredam liiklus. Alguses sõitsime juba läbi tuttavate kohtade mägedes, sest tee kulges läbi Sinaia. Paari tunni sõidu järel jõudsime lauskmaale ja seega kasvas keskmine sõidukiirus oluliselt. Läbitava Rumeenia piirkonna kohta ei oska küll ühtegi head sõna öelda. Põhiliselt on tegemist tööstusliku ja põllumajandusliku piirkonnaga. Külad ja linnad on üsna räämas. Pilt muutus kui jõudsime Doonau jõeni linnas nimega Braila. Üle Doonau viivad seal sõiduautosid väikesed praamid, mida me ka kasutasime. Rumeenlased olid järjekordselt väga abivalmis ja näitasid, kust kaudu praamile sõita ning veensid just lahkuma hakkava praami meeskonda, et üks tsikkel mahub ikkagi veel peale.

Teisel pool Doonaud muutus nii ilm kui ka loodus. Ilm, mis seni oli olnud mōnusalt pilves selgines ja temperatuur ronis jälle 30 kraadi kanti. Loodus on siin järjekordselt väga ilus. Madalad tasased jõelammid vahelduvad küngastega.

Tulcea on viimane suurem asula enne Doonau suuet. See on põhiliselt turismile orienteeritud, jõeäärt palistavad hotellid ja tundub, et kõiki kai ääres seisvaid laevu on võimalik rentida. Järgmiseks (ja ka viimaseks sihtpunktiks Rumeenias) on Sulina. Asula Doonau suudmealal.

Täna jõudsime põhimõtteliselt oma reisi lõpppunkti Musta mere ääres, kui ühel ringreisil üldse sellist olla saab. Istusime hommikul tiiburlaevale ja sõitsime linnakesse või külasse nimega Sulina. See on üsna omapärane asula, mis asub Doonau ühe haru (deltas on neid ikka päris mitu) suudmes. Kohale saab ainult mööda jõge, Ühtegi maanteed (ega ka muud maismaa teed) sinna ei lähe. Peale esimest maailmasõda oli seal Lonely Planeti andmetel vabasadam, kus kreeklased olid tublisti toimetanud. 1955ndal aastal lõid kommud nad sealt minema ja peale seda olevat linnake tasapisi alla käinud. Nüüd tundub, et tänu turismile liiguvad asjad jälle ülesmäge.

Siiski on tegemist üsna eheda kohaga. Jõekalda äärne promenaad on küll ilusti korda tehtud, muud teed aga olid suuremalt jaolt kruusateed. Randa suunduval teel kõndisid ringi lehmad. Ei tea, kas tänu üleujutustele (mille jälgi siin küll eriti näha ei ole) või mõnel muul põhjusel, aga inimesi oli rannas üsna vähe. Kõik vajalikud teenused peale päästeteenistuse olid rannas olemas (s.t. sai süüa ja õlut osta). Igatahes oli igati mõnus päev.

Nüüd oleme saavutanud kaks asja, mis nõuka ajal paljudele unistuseks olid. Esiteks oleme külastanud mitut rahvademokraatiamaad ja teiseks käinud Musta mere ääres. Vinge värk:)

Jälle paistsid rumeenlased silma oma abivalmidusega aidates meil aru saada, kuidas ja millise laevaga sõita ja kuidas ka tagasisõiduks tiiburil koht broneerida. Kui Sulina sadamas hetkeks nõutult seisma jäime, tuli kohe üks vanem naisterahvas juurde ja seletas meile prantsuse keeles, kuidas randa jõuda. üldse oleme siiralt üllatunud, kui hästi siin Rumeenias kohalikud inglise ja prantsuse keelt räägivad. Noorte puhul see ei üllata, aga et just vanemate inimestega ka kõik jutud räägitud saame, on küll positiivne. Laevalt tulles sõime pansioni kõrval olevas söögikohas kõhud täis ja sellega on jälle üks imekaunis reisipäev seljataga. Homme sukeldume tundmatusse ? nimega Moldova (riik, mis enne kandis nime Moldaavia). Ei ole kindel, kuidas meil edaspidi internetiühenduste leidmine õnnestub. Igatahes paneme iga päeva õhtul värsked muljed kirja ja riputame need üles esimesel võimalusel.

Kui kõik plaanipäraselt läheb, peaksime pühapäeva õhtuks koju jõudma. Kui siiski selgub, et teed on viletsad ja me ei jõua 600 km päevi teha, siis venib reis arvatavasti päevakese pikemaks.

Kui vaadata, kuidas inimesed meid nähes reageerivad, siis tunneme end küll imeliste olenditena: küll lehvitatakse, küll hõigatakse midagi, küll lastakse tervituseks signaali. See on tegelikult niiii armas! Jäime korraks teeservas seisma, et GPSi kontrollida, kohe peatas ka üks auto – küsiti, kas vajame abi ja kas tõesti oleme kogu tee Eestist siiani motikaga sõitnud. üks külaneiu, kelle käest me virsikuid ostsime, oli meist nii vaimustuses ja tundis siirast kahetsust, et tal fotokat kaasas ei olnud. Tal pidi ka sõbranna Eestis elama. ühesõnaga on inimesed siin nii sõbralikud, abivalmid ja rõõmsameelsed, ükskõik, kus me olime või mida tegime, alati pakkus keegi abi või tuli lihtsalt juurde juttu ajama.

Hommikusöök Soroca hotelli pakutavate teenuste hulka ei kuulunud. Restoran, kus me õhtust sõime avati alles kell 11. Seega startisime tühja kõhuga, aga muidu valmis uuteks väljakutseteks Ukrainas.

Hotellist saadud info põhjal viib Ukrainasse naaberkülas olev praam. Peale lühikest sõitu ja kohalikult teeääres seisvalt politseinikult tee küsimist leidsime selle üles. See ei ole mitte aga selline praam nagu Rumeenias, vaid tavaline rauast pontoon, mis mööda jõest läbi minevat trossi liigub. Enne aga kui praamisõidu juurde asuda, mõned sõnad veel Moldova piirist.

Kuigi oleks tahtnud hommikul peale eilset väsitavat päeva kauem magada, ei saanud me seda endale lubada, sest tänase päeva lõpuks oli meil konkreetne siht nii aja kui ka koha osas. Nimelt tahtsime külastada sõjaväes olevat Raidot ja selleks pidime olema hiljemalt kell 17.00 Paldiskis. Hotellis pakuti meile hommikul lahkelt kohvi ja jogurtit, hoolimata sellest, et me hommikusöögist olime loobunud. Panime kiirelt asjad kokku ja asusime teekonna viimast lõiku läbima. See kujunes mõnusalt sündmustevaeseks. Väke snäkk Jekabpilsi Statoilis, mõned jalasirutuspausid Lätis ja olimegi Eesti piiril. Siin tegime peatuse koos einega. Piiril nägime umbes samapalju motomatkajaid kui kogu reisi jooksul kokku. See nätab, et Eesti on märksa populaarsem sihtpunkt meie poolt külastatud riikidega võrreldes.

Ka Eesti läbisime mõnusa tempoga. Kell 16.45 olimegi Paldiskis. Saime mõnusalt Raidoga lobiseda ja sõjaväe muljeid kuulata.

Paldiskis Tallinnasse teekond läks märkamatult. Lõpuks seisimegi jälle maja ees. Ring oli täis saanud. Läbisime kokku 10 riiki: Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Ungari, Rumeenia, Moldova, Ukraina ja Valgevene. Nägime palju ilusat loodust ja toredaid inimesi. Tegelikult peab tänama kõiki reisijate kaitsepühakuid, sest kogu reisi jooksul ei olnud meil ühtegi probleemi. Veel suured tänud kõgile, kes meie blogi lugesid ja meile toeks olid. Eriline tunnustus meie suurepärasele tsiklile Apriliale, kes selle raske koorma kehvadel teedel järjekindlalt sihtkohta kohale viis!