2010 Rumeenia

Kui keegi arvab, et soojale maale on vaja sõita, siis on ta küll eksinud. Soe maa ongi siin. Seda võib peale tänast päeva kindlasti väita. Enamuse päevast näitas termomeeter temperatuuri üle 30 kraadi. Kes arvab, et see on mõnus, võib proovida musta värvi tuulekindlate riietega veidi ringi käia. Tegelikult pole asi nii hull midagi. Kui 100 km tunnikiirusega sõita ja kõik tuulutuslukud lahti teha, on olukord täiesti talutav. Asi läheb karmiks kätte, kui kiirus tuleb alla võtta või tahad vahepeal seljasirutuspause teha…, seega me eriti peatusi ei teinudki.

Pikema lõunapausi pidasime Läti-Leedu piirilt 19 km edasi, selle koha nimi ongi 19 km, arvatavasti kõik, kes Leedu pole kunagi sõitnud on, teevad seal peatuse. Igaljuhul oleme seal alati palju eestlasi kohanud. Seal on ka pisike loomaaed, kindlasti teate seda kohta.

Igatahes on tänane päev edukalt seljataga, koos õhtuste äikesevihmahoogudega. Sellel aastal valmistas Leedu kämping meeldiva üllatuse. Eelmisel aastal ASCI kataloogis olnud kämpingut sellel aastal seal enam ei olnud. Ilmselt ka põhjusega, sest eelmine kord tundus küll, et öösel käis ka paar püssipauku. Praeguses kämpingus on aga väga mõnusad toad. Olime just eelmisest vihmahoost kuivaks tuuldunud ja kui nägime lähenevat suur t äikesepilve, siis otsustasime telki mitte püstitada. Praegu voodil lebotades ja vihma sabinat kuulates tundub see otsus (mille pani ette loomulikult pere peakortermeister Inge) väga mõistlikuna. Poola piirini on siit veel paarkümmend kilomeetrit. Seega homsed uudised juba Poolast. Läbisõit 650 km.

Tänane hommik tervitas meid kõigest 18-ne soojakraadiga, igaljuhul oli see suurepärane vaheldus eilsele kuumateraapiale. Ja tegelikult oli kogu tänase päeva keskmine temperatuur 24-26 kraadi, väga mõnus motomatkamiseks! Ma ei tea, mis minuga täna lahti oli, kas eilne kuumus andis tunda või on tööväsimus veel sees, aga mina kippusin Teedu turvalise selja taga magama jääma. Võtsin ühe energiajoogi, ei mingit mõju, tunni aja pärast ostsin teise purgi-ikka ei midagi. Siis ei jäänudki muud üle, kui tegime bensukas peatuse, viskasin ennast muru peale pikali ja magasin täiesti sügavat und ~ 30 min. See aitas, muidu oleks küll mingil hetkel lihtsalt maha pudenenud sealt ratta seljast. Ma ei tea, kuidas Teet jaksab, kohati tundub, et ta on mingi ironman Tänane päev möödus siis Poolat läbides, teed iseenesest on heas korras ja autojuhid suhteliselt viisakad, aga me sõitsime mööda sellist teed, kus sõna otseses mõttes üks küla ajab teist taga. Paar kilomeetrit saad normaalse kiirusega sõita, tuleb asula, siis jälle mõni kilomeeter 100-ga, jälle asule ja nii terve päeva, terve tee. See venitas meie päeva niiii pikaks, lõpuks olime itäiesti tüdinud. Hea selle teekonna juures oli aga see, et suuri rekkaid polnud praktiliselt ühtegi…ja tegelikult näeb ju niimoodi seda päris õiget külaelu ja -olu ju hopis paremini.

Mis meie päeva veel pikaks venitas, oli see, et üritasime meeleheitlikult wifi leviala leida, täiesti lootusetu ettevõtmine! Kahes suuremas linnas kulutasime kokku kask tundi, et oma kirjatükike üles riputada, aga mitte ei saanud asjale pihta. Ja nagu eilnegi kämping meid oma mõnusa toaga üllatas, nii ka tänane -wifi on siin olemas!!

Nii, et ärge pange siis pahaks, kui jutud väkese nihkega ilmuvad. Me oleme Eestis nii harjunud, et iga nurga peal on wifi levi, aga mujual pole see veel nii…Nüüd on see pikk väsitav päev õnnelikult õhtule jõudnud ja arvatavasti magame nagu lapsukesed õndsat und. Heade asjadega harjub kiiresti ära ja peale eilset mõnusat ööd ei tulnud mõte telkimisest enam üldse pähe, voodi on ikka teine asi, selle väikese rõõmu oleme ju ära teeninud!

Kolmas sōidupäev oli planeeritud kilomeetritelt kōige lűhem umbes 550 km. Alustasime tavapäraselt kell 8. Liikusime mőőda väiksemaid teid, mis oli űhest kűljest väga huvitav, sest vōmaldas näha poolakata kűlaelu, samas aga mōjus see negatiivselt meie keskmisele kiirusele. Maapind muutus mägisemaks ja saime ka esimest korda proovida tōusu mőőda serpentiine. Ilm oli sōitmiseks väga mōnus, pilvine aga ei sadanud.

Umbes 150 km pärast jőudsime metsaga kaetud mägedeni, kus asus Slovakkia piir. Piiri tähistas ainult silt, mingit inimtegevust (vähemalt ametlikku), seal ei toimunud. Slovakkia tervitas meid ilusa ilmaga. Teisel pool mäge paistis päike ja temperatuur tōusis kiirelt 30 kraadini. Loodus tundus Slovakkia poolel märksa ilusam kui Poolas.

Sōit kulges jälle juba harjunud rűtmis – kűla läbimine 60 km/h, kahe kűla vaheline lōik tavapärases tempos. Ootamatult oli aga keset teed edasisōitmist keelav märk. Polnud tähistatud ka űmbersōitu. Jäima seisma ja ootama kohalikke autojuhte, et vaadata mida nad teevad. Esimene auto pani otse edasi. Teine jä seisma ja autos olevad noormehed näitasid meile, et vōib edasi sōita. Varsti selgus ka märkide pōhjus. Vihmast tulenev maalihe oli tee suhetelisel hävianud. Kuidagi moodi siiski läbi sai ja see ōnnestus ka meil.

Edasine Slovakkia läbimine kulges ilma vahejuhtumiteta. Kraadiklaas nätas temperatuure űle 30 kraadi ja päike kōrvetas. Sōidurűtmi kujundas endisel kűlade sage läbimine. Lōpuks jōudsime Ungari piirini, kus meid peatas sōbralik politseinik ja kontrollis dokumente. Tal oli kaasas ka kaks ōpilast, kellele ta dokumentide kontrolli ette näitas. Arvasime, et Ungari teed on paremad kui Slovakkias, aga Ungari tervitas meid űhe väga konarliku ja aukliku teega. Seda oli kűll ainult 8 km ja edaspidi teeolude űle kurta ei saanud.

Ungari kohta eredaid mälestusi ei ole. Lōputud kűlad ja lōōmav päike. Huvitav on see, et näha oli päris erineva nahavärviga inimesi. Mōned olid valged, mōned űsna tumedad. Vaevalt et tegemist oli Aafrika Ungarlastega (vōi lihtsalt neegritega). äkki oskab keegi kommenteerida? Rumeenias toimus piiripunktis dokumentide kontroll. See käis kűll kiirelt ja Inge ei vōtnud isegi kiivrit peast. Piiri űletamisega kaotasime siiski űhe tunni, seda mitte ootamise vaid ajavahe tōttu.

Rumeenias oli kűlasid veel rohkem. Vahe eelmiste riikidega on aga see, et kiirust seal eriti maha ei vōeta. Tees olid ka esimesed lőőkaugud, mida siiski ōnnestus edukalt vältida. Helistasime ka oma majutuskohta ja informeerisime neid, et jōuame hiljem. Ilm hakkas minema pilve ja temperatuur muutus mōnusamaks. Kui GPS nätas sihtkohani veel 32 km, keeras tee mägedesse. Ronisime mőőda serpentiine űles ja hiljem alla, kokku 20 km. Meie ees oli just läinud vihm, tee veel auras. Hakkas juba hämarduma. Viimased 15 km läbisime kűlasid. Nűűd olid nad űksteise kűljes kinni, lihtsalt űks lōppes ja teine algas kohe samas kohas. Peale palavat päeva ja värskendavat vihma liikus ringi palju inimesi. Lōpuks ekslesime veel veidi otsides oma pansionaati. Ja siis olimegi kohal. Pererahvas, kellel olime helistanud, ootas meid väraval. Kōhud sőődeti meil täis ja anti ka väke naps. Suhtluskeeleks kujunes huvitaval kombel prantsuse keel. Peale sőőki vōis asuda nautima ausalt välja teenitud und.

Rumeenias kohal olles tegeleme planeeritult turismiga. Enne aga kui sellest űlevaadet anda, veidi piirkonnast, kus viibime. Selle nimi on Maramures. Ajalooliselt kuulusid need alad Austria-Ungari riigi koosseisu. Peale 1. maailmasōja lōppu jagati maa Rumeenia ja Tsehhoslovakkia vahel. Käesoleval ajal on osa ajaloolisest piirkonnast endiselt Rumeenia all, teine osa aga Ukraina koosseisus. Kōige suuremaks vaatamisväärsuseks on kohalik ehe kűlaelu. Lisaks veel ajaloolised puitkirikud ja űks väga omapärane surnuaed. Nűűd aga kōigest lähemalt. Päeva alustasime lōbusa surnuaia kűlastusega. Tegemist on muidu tavapärase surnuaiaga, kus haudadel on väga omapärased ristid. Igale puust ristile on nikerdatud űks vōi kaks pilti lahkunu elust. Lisaks on pildi all luuletus, mis räägib tema elu olulistest seikadest. Luuletused pidid olema humoorikad ja elu jaatavad (ise neid kahjuks lugeda ei osanud). Neid riste hakkas 30ndatel aastatel valmistama űks kohalik meistrimees. Kui ta 1977 suri, siis vōttis teatepulga űle űks tema ōpilastest. Riste valmistatakse tänapäevani ja väidetavalt on neid tellitud ka erinevatesse maailmajagudesse.

Päeva teisel poolel vaatasime puukirikuid. Kōige suurem neis oli Barsana kloostris. Klooster oli väga ilus ja sellest suudavad kōige paremini rääkida pildid.

Vaatasime ka kōige vanemat piirkonna puukirikut. See oli märksa kōrvalisemas kohas ja turiste oli seal vaid űksikuid. Vaatasime kuidas kohalikud kunstnikud restaureerisid kiriku puitseintel olevaid maalinguid. Kirik oli tōesti vana, esimest korda mainiti seda 1365 aastal.

Kui hakkasime kiriku juurest lahkuma vallandus tugev äkesevihm. Jōudsime kiriku űmber oleva surnuaia väravamajakesse varju alla. Sealt oli väga maaliline vaadata välkude sähvimist ja vihma ning rahesadu.

Õhtu lōppes korraliku kōhutäiega ja kohaliku rahvalaulu ja -tantsuga, mida pererahvas esitas kohale saabunud prantsuse turismigrupile.

Lōpuks veel űks tähelepanek kohaliku liikluse kohta. Teel vōib näha väga erinevaid liiklejaid: tädikesed käsikärudega, kes viivad koju oma lehmale heina ja peedilehti, heinalised rehade ja vikladega, kűlamehed jalgratasetega, hobused heinakoormatega ja lisaks sellele muidugi autod, veokid, bussid ja mootorrattad ja -rollerid. Teed ise on kitsad ja kohati ka auklikud. Kōik need tegelased suudavad koos väga edukalt liigelda. Siinsetele autojuhtidele meeldib sōita suhteliselt kiiresti ja nad tunnevad rōōmu kui saavad sust mőőda sōita. Samas on nad tähelempanelikud teiste suhtes ja annavad juba kaugelt märku, kui ees politsei oma tőőd teeb.

No nii, mõtlesin vahelduseks ka oma muljeid kirja panna. Tundub, et Teedu ja minu emotsioonid teatud elementides siin reisil on suhteliselt erinevad. Neljapäeva hommikul jätsime armsa pererahvaga Maramurases hüvasti ja suundusime järgmise sihtkoha,naljaka nimega linnakese – Gura Humorului poole. See maakond (Bucovina) on maailmas tuntud omapäraste värviliste kloostrite poolest, mis on ka UNESCO pärandisse kantud.

GPSi järgi oli kloostriteni kõigest 220 km, mõtlesime, et tuleb selline mõnus rahulik sõdupäev. Aga taaskord polnud me aru saanud, et teekond nii pikaltüle mägede kulgeb, me sõitsime seda väikest lõiku kokku praktiliselt kuus tundi

Täiesti uskumatu! Iseenesest oli see mägitee imeline oma lummavate loodusvaadete poolest, teisest küljest võttis kõhu alt õõnsaks küll, kui paremat kätt haigutab kuristik ja vasakul pool kõrgub kivine kaljusein. Ja peale selle, et tee oli nii sinka-vonkaline, kui veel olla saab, oli see pealekauba ka auke täis. Teedu sõnul oli see ka üks hullemaid teelõike, mis meie reisidel kunagi ette tulnud on. Loodetavasti ka viimane! Mägedest allapoole jõudes muutusid teed küll paremaks ja laiemaks, kuid kurvilised sik-sakid ei kadunud. Teet silmnähtavalt naudib sellistel teedel sõitu, mina veel mitte. Aga meil on siin Rumeenias aega veel 5 päeva, võib-olla pikapeale hakkab mullegi meeldima, kes teab! Gura Humorului on armas, pisike puhas linnake, väga suur kontrast eelnevatele küladele ja linnadele, mida me Rumeenias olles läbisime.

Meie ööbimiskoht on linna servas ja siin oleme küll ainukesed külalised. Kui eelmises kohas oli peale meid mõlemal päeval veel suured turismigrupid, siis siin saame uhket üksindust nautida. Peretütar räägib ilusat inglise keelt, perenaisega saab jällegi prantsuse keelt harjutada. Teeduga just arutasime, et kunagi ju ei tea, kus mingi asi võib kasuks tulla, ma poleks iial osanud arvata, et Rumeenias võiks minu piskust prantsuse keele oskusest abi olla!

Üllatav on siin see, et meie kaasavarutud OFFi pudelid pole kordagi kasutuses olnud, siin lihtsalt pole ühtegi tüütut putukat, kes meie õdusaid õhtuid häiriksid. Eile istusimegi poole ööni terrassil, jõime kohalikku veini, nautisime ritsikate sirinat ja tõdesime, et seekordseks reisiks sai õige sihtkoht valitud. Reedene päev viib meid Brasovisse, oleme kohapeal 3 päeva ja majutust pakub meile üks eestlanna. Temperatuur on stabiilselt +30 ja kõrgem, ühesõnaga on PALAV!!!

Tänane päev oli täielikult pűhendatud sōidule. Me ei teinud isegi űhtegi pilti. Seega tuleb ka jutt űsna lűhike. Sōit kulges läbi tavapärase Rumeenia maastiku. Kűlad teeääres olid praktiliselt kokku kasvanud, mis viis keskmise kiiruse alla. űletasime ka űhe mäe, mis tōi űksluisesse sōidurutiini veidi vaheldust.` Kuna päev oli palav ja űksluine, siis tundsin päeva teisel poolel, et tagaistmel hakkab tasapisi tekkima plahvatusohtlik olukord. Kui siis lōpuks plahvatus toimus, oli see kardetust palju tagasihoidlikum. Ka oli see suunatud rumeenlastele, kes ilusad peatuskohad prahi ja väljaheidetega ära lagastavad, mitte siinkirjutajale. Brasovis oli meil peatuskoha leidmisega veidi seiklemist. Kōigepealt selgus, et olin GPSi osanud sisestada kűll ōige tänavanime, kuid see asus Brasovi eeslinnas. Siis leidsime űles ōige tänava. Kuid selgus, et meid on paigutatud teises kohas asuvasse majja. Peale pererahvaga lobisemist suundusime juba ōigesse majutuskohta. Õhtule pani punkti mozarella salat koos valge veiniga varjulise ōunapuu all. Elu on ikka tegelikult ilus!

Meie elamine Brasovis on suurepärases kohas. Vanalinna on 10 minutine jalutuskäik. Lähedal on väike poeke, kus on kõik vajalik olemas ja kus müüjad meid juba ära tunnevad. Ukse ees kasvab varjuline õunapuu, mille all on hea nii hommikukohvi juua kui ka õhtust süüa. Täna me tsiklit ei puutunud vaid tegelesime tõsisemalt vaatamisväärsuste vaatamisega ja vaadata on siin tublisti, sest Brasovis on väga ilus vanalinn. Transilvania on olnud pikka aega ungarlaste võimu all ja lisaks sellele on siin olnud märkimisväärne Saksa kogukond. Need olidki keskajal siin tegijad. Rumeenlased olid talumehed ja neil suuremas osas õigused puudusid. Isegi linnaväravatest sisse lasti neid ainult päeval ja õhtuks pidid nad kadunud olema. Linna vana nimi oligi hoopis Kronstadt.

Juba enne olime kuulnud, et linna ümbruses elavad karud, Täna puutusime sellega ka ise kokku. Jalutades linnamüüri ääres metsa servas märkasime algul lõhki rebitud prügikotti. Siis nägime ühte meest, kes seda ja eemal olevat veidi porist muruplatsi pildistas. Siis kui kuulsime korratavat sõna “ursa”, taipasime, et tegu on karu tööga ja et muruplatsil on karu jäljed ja isegi karvatuustid.

Erinevalt Tallinnast asub Brasov mägede vahel. ühe otsa viib köisraudtee. ülevalt, kus on ka Hollywoodi stiilis Brasovi silt, avaneb linnale suurepärane vaade. Tallinnat näeb nii ainult lennukilt.

Linnas asub ka Euroopa üks kitsamaid tänavaid, mille nimeks on Köie tänav. Selle laius on 1,3 meetrit.

Õhtul käisime kirikus orelikontserdil. Kirik pidavat olema Ida-Euroopas üks suurimaid ja mahutama 5000 inimest. Üks mõnus päev 🙂

Tänase päeva eesmärgiks oli läbida Transfagarasani maantee. See on Rumeenia koige kõrgemal asuv asfalteeritud tee. Räägitakse, et see on kõigi mootorratturite unistuste teekond:) GPS näitas kõrguseks umbes 2000m. Selle maantee lasi 70ndatel ehitada Ceausescu, kes kartis, et venelased tungivad sisse Rumeeniasse (nagu 1968ndal aastal Tshehhoslovakkiasse). Tee ehitati valmis 4,5 aastaga. Lonely Planeti andmetel kulutati sealjuures 6 miljonit kg dünamiiti ja ehituse käigus hukkus mitteametlikel andmetel 38 teed ehitanud sõdurit.

Tee oli tõepoolest väga maaliline, mööda mäekülgi looklev ja ühes kohas nägime isegi lund. Tegemist on tõesti populaarse turismiobjektiga. Igal pool oli palju telkijaid. Mäetipus läbib tee umbes 900 m pikkuse tunneli. Elus esimest korda sõitsime tunnelis, mis oli valgustamata. Päris jube tunne oli, sest nähtavus oli hoolimata tuledest kehv.

Mäe teisel küljel laskus tee ilusa Vidraru paisjärve äärde. Eriti muljetavaldav on tamm, mille taga järv seisab. Selle kõrgus on ule 160 m. Tammil oli ka platvorm benji hüpete tegemiseks, aga meie ühtegi hüppajat ei näinud.

Varsti jõudsime Poienari kindluse juurde. Hoopis see pidavat olema õige Dracula kindlus, sest siin toimetas 1450ndatel Vlad Tepes, kelle hüüdnimeks oli Dracula. Kindlus asub kõrgel mäe otsas ja sellini jõudmiseks tuleb üles ronida 1480st trapiastmest. Meie tsiklikostüümides ei olnud see sugugi lihtne ettevõtmine. Kui me üleval kindluse müüril vett jõime ja pirukat sõime, tundus nagu oleks kuulda olnud eesti keelt.

Alguses arvasime, et oleme mäkke ronimisest nii kurnatud, et asjad hakkavad viirastuma. Selgus, et nii hull asi siiski ei ole ja meie kõrval tegidki pilti noormees ja neiu Eestist. Nemad olid läbinud meiega analoogilise teekonna läbi Poola, Slovakkia ja Ungari, kuid kuid teinud seda hääletades. Hea oli eesti keeles reisimuljeid vahetada.

Viimane päeva vaatamisväärsus oli Bran’i loss, milleni jõudsime läbi vihmasaju. Brani loss, mida nimetatakse ka Dracula lossiks ei ole tegelikult Vlad Tepesiga eriti seotud. On võimalus, et ta veetis seal ühe öö, aga seegi ei ole kindel. Hoopis olulisemaks lossiga seotud isikuks on Rumeenia kuninganna Marie, kes elas lossis 1920ndatest aastatest kuni oma surmani. Loss nägi välja väga kena ja üldsegi mitte sünge. Kuninganna Marie oli väga muljetavaldav naine. Tal oli kuus last, ta oli hea sulega (tema eluajal avaldati 15 tema raamatut) ja kuigi teda eriti poliitika juurde ei lastud, teenis ta ära diplomaatide austuse 1. maailmasõja järgsel rahukonverentsil.

Täna on meie viimane päev Brasovis. Kuna eile hommikul alustasime oma teekonda mägedesse kell 6 ja koju jõudsime ~ kell 19, siis täna premeerisime end pikema une ning mõnusalt rahuliku päevaga. Käisime Brasovi lähedal Sinaia linnas, kus asuvad kuninganna Marie kaks residentsi: Pelesi ja Pelisori lossid. Mõlemad muljetavaldavalt kauni arhitektuuriga.

Sealtsamast lähedalt viib kõrgele mägedesse köisraudtee. Täna oli selline sombune ja udune päev, nii et palju seal pildistada ei saanud, pidevalt tuli mõni pilv ette, aga üldmulje sinna üles sõites ja seal ringi jalutades oli küll võimas.

Homme (teisipäeva) varahommikul stardime Doonau delta suunas, öömaja on meil broneeritud Tulceas, teekond sinnani on 380 km. õnneks on ilmad jahedamaks läinud, eile ja täna oli keskmiselt kõigest +20-23 kraadi, meile sobib see hästi!! Mis mägiteedel sõitmisesse puutub, siis hakkan nendega juba harjuma, mitte et just väga naudiks seda, aga … inimene harjub ju kõigega 🙂