Blogi

Rumeenias kohal olles tegeleme planeeritult turismiga. Enne aga kui sellest űlevaadet anda, veidi piirkonnast, kus viibime. Selle nimi on Maramures. Ajalooliselt kuulusid need alad Austria-Ungari riigi koosseisu. Peale 1. maailmasōja lōppu jagati maa Rumeenia ja Tsehhoslovakkia vahel. Käesoleval ajal on osa ajaloolisest piirkonnast endiselt Rumeenia all, teine osa aga Ukraina koosseisus. Kōige suuremaks vaatamisväärsuseks on kohalik ehe kűlaelu. Lisaks veel ajaloolised puitkirikud ja űks väga omapärane surnuaed. Nűűd aga kōigest lähemalt. Päeva alustasime lōbusa surnuaia kűlastusega. Tegemist on muidu tavapärase surnuaiaga, kus haudadel on väga omapärased ristid. Igale puust ristile on nikerdatud űks vōi kaks pilti lahkunu elust. Lisaks on pildi all luuletus, mis räägib tema elu olulistest seikadest. Luuletused pidid olema humoorikad ja elu jaatavad (ise neid kahjuks lugeda ei osanud). Neid riste hakkas 30ndatel aastatel valmistama űks kohalik meistrimees. Kui ta 1977 suri, siis vōttis teatepulga űle űks tema ōpilastest. Riste valmistatakse tänapäevani ja väidetavalt on neid tellitud ka erinevatesse maailmajagudesse.

Päeva teisel poolel vaatasime puukirikuid. Kōige suurem neis oli Barsana kloostris. Klooster oli väga ilus ja sellest suudavad kōige paremini rääkida pildid.

Vaatasime ka kōige vanemat piirkonna puukirikut. See oli märksa kōrvalisemas kohas ja turiste oli seal vaid űksikuid. Vaatasime kuidas kohalikud kunstnikud restaureerisid kiriku puitseintel olevaid maalinguid. Kirik oli tōesti vana, esimest korda mainiti seda 1365 aastal.

Kui hakkasime kiriku juurest lahkuma vallandus tugev äkesevihm. Jōudsime kiriku űmber oleva surnuaia väravamajakesse varju alla. Sealt oli väga maaliline vaadata välkude sähvimist ja vihma ning rahesadu.

Õhtu lōppes korraliku kōhutäiega ja kohaliku rahvalaulu ja -tantsuga, mida pererahvas esitas kohale saabunud prantsuse turismigrupile.

Lōpuks veel űks tähelepanek kohaliku liikluse kohta. Teel vōib näha väga erinevaid liiklejaid: tädikesed käsikärudega, kes viivad koju oma lehmale heina ja peedilehti, heinalised rehade ja vikladega, kűlamehed jalgratasetega, hobused heinakoormatega ja lisaks sellele muidugi autod, veokid, bussid ja mootorrattad ja -rollerid. Teed ise on kitsad ja kohati ka auklikud. Kōik need tegelased suudavad koos väga edukalt liigelda. Siinsetele autojuhtidele meeldib sōita suhteliselt kiiresti ja nad tunnevad rōōmu kui saavad sust mőőda sōita. Samas on nad tähelempanelikud teiste suhtes ja annavad juba kaugelt märku, kui ees politsei oma tőőd teeb.

No nii, mõtlesin vahelduseks ka oma muljeid kirja panna. Tundub, et Teedu ja minu emotsioonid teatud elementides siin reisil on suhteliselt erinevad. Neljapäeva hommikul jätsime armsa pererahvaga Maramurases hüvasti ja suundusime järgmise sihtkoha,naljaka nimega linnakese – Gura Humorului poole. See maakond (Bucovina) on maailmas tuntud omapäraste värviliste kloostrite poolest, mis on ka UNESCO pärandisse kantud.

GPSi järgi oli kloostriteni kõigest 220 km, mõtlesime, et tuleb selline mõnus rahulik sõdupäev. Aga taaskord polnud me aru saanud, et teekond nii pikaltüle mägede kulgeb, me sõitsime seda väikest lõiku kokku praktiliselt kuus tundi

Täiesti uskumatu! Iseenesest oli see mägitee imeline oma lummavate loodusvaadete poolest, teisest küljest võttis kõhu alt õõnsaks küll, kui paremat kätt haigutab kuristik ja vasakul pool kõrgub kivine kaljusein. Ja peale selle, et tee oli nii sinka-vonkaline, kui veel olla saab, oli see pealekauba ka auke täis. Teedu sõnul oli see ka üks hullemaid teelõike, mis meie reisidel kunagi ette tulnud on. Loodetavasti ka viimane! Mägedest allapoole jõudes muutusid teed küll paremaks ja laiemaks, kuid kurvilised sik-sakid ei kadunud. Teet silmnähtavalt naudib sellistel teedel sõitu, mina veel mitte. Aga meil on siin Rumeenias aega veel 5 päeva, võib-olla pikapeale hakkab mullegi meeldima, kes teab! Gura Humorului on armas, pisike puhas linnake, väga suur kontrast eelnevatele küladele ja linnadele, mida me Rumeenias olles läbisime.

Meie ööbimiskoht on linna servas ja siin oleme küll ainukesed külalised. Kui eelmises kohas oli peale meid mõlemal päeval veel suured turismigrupid, siis siin saame uhket üksindust nautida. Peretütar räägib ilusat inglise keelt, perenaisega saab jällegi prantsuse keelt harjutada. Teeduga just arutasime, et kunagi ju ei tea, kus mingi asi võib kasuks tulla, ma poleks iial osanud arvata, et Rumeenias võiks minu piskust prantsuse keele oskusest abi olla!

Üllatav on siin see, et meie kaasavarutud OFFi pudelid pole kordagi kasutuses olnud, siin lihtsalt pole ühtegi tüütut putukat, kes meie õdusaid õhtuid häiriksid. Eile istusimegi poole ööni terrassil, jõime kohalikku veini, nautisime ritsikate sirinat ja tõdesime, et seekordseks reisiks sai õige sihtkoht valitud. Reedene päev viib meid Brasovisse, oleme kohapeal 3 päeva ja majutust pakub meile üks eestlanna. Temperatuur on stabiilselt +30 ja kõrgem, ühesõnaga on PALAV!!!

Tänane päev oli täielikult pűhendatud sōidule. Me ei teinud isegi űhtegi pilti. Seega tuleb ka jutt űsna lűhike. Sōit kulges läbi tavapärase Rumeenia maastiku. Kűlad teeääres olid praktiliselt kokku kasvanud, mis viis keskmise kiiruse alla. űletasime ka űhe mäe, mis tōi űksluisesse sōidurutiini veidi vaheldust.` Kuna päev oli palav ja űksluine, siis tundsin päeva teisel poolel, et tagaistmel hakkab tasapisi tekkima plahvatusohtlik olukord. Kui siis lōpuks plahvatus toimus, oli see kardetust palju tagasihoidlikum. Ka oli see suunatud rumeenlastele, kes ilusad peatuskohad prahi ja väljaheidetega ära lagastavad, mitte siinkirjutajale. Brasovis oli meil peatuskoha leidmisega veidi seiklemist. Kōigepealt selgus, et olin GPSi osanud sisestada kűll ōige tänavanime, kuid see asus Brasovi eeslinnas. Siis leidsime űles ōige tänava. Kuid selgus, et meid on paigutatud teises kohas asuvasse majja. Peale pererahvaga lobisemist suundusime juba ōigesse majutuskohta. Õhtule pani punkti mozarella salat koos valge veiniga varjulise ōunapuu all. Elu on ikka tegelikult ilus!

Meie elamine Brasovis on suurepärases kohas. Vanalinna on 10 minutine jalutuskäik. Lähedal on väike poeke, kus on kõik vajalik olemas ja kus müüjad meid juba ära tunnevad. Ukse ees kasvab varjuline õunapuu, mille all on hea nii hommikukohvi juua kui ka õhtust süüa. Täna me tsiklit ei puutunud vaid tegelesime tõsisemalt vaatamisväärsuste vaatamisega ja vaadata on siin tublisti, sest Brasovis on väga ilus vanalinn. Transilvania on olnud pikka aega ungarlaste võimu all ja lisaks sellele on siin olnud märkimisväärne Saksa kogukond. Need olidki keskajal siin tegijad. Rumeenlased olid talumehed ja neil suuremas osas õigused puudusid. Isegi linnaväravatest sisse lasti neid ainult päeval ja õhtuks pidid nad kadunud olema. Linna vana nimi oligi hoopis Kronstadt.

Juba enne olime kuulnud, et linna ümbruses elavad karud, Täna puutusime sellega ka ise kokku. Jalutades linnamüüri ääres metsa servas märkasime algul lõhki rebitud prügikotti. Siis nägime ühte meest, kes seda ja eemal olevat veidi porist muruplatsi pildistas. Siis kui kuulsime korratavat sõna “ursa”, taipasime, et tegu on karu tööga ja et muruplatsil on karu jäljed ja isegi karvatuustid.

Erinevalt Tallinnast asub Brasov mägede vahel. ühe otsa viib köisraudtee. ülevalt, kus on ka Hollywoodi stiilis Brasovi silt, avaneb linnale suurepärane vaade. Tallinnat näeb nii ainult lennukilt.

Linnas asub ka Euroopa üks kitsamaid tänavaid, mille nimeks on Köie tänav. Selle laius on 1,3 meetrit.

Õhtul käisime kirikus orelikontserdil. Kirik pidavat olema Ida-Euroopas üks suurimaid ja mahutama 5000 inimest. Üks mõnus päev 🙂

Tänase päeva eesmärgiks oli läbida Transfagarasani maantee. See on Rumeenia koige kõrgemal asuv asfalteeritud tee. Räägitakse, et see on kõigi mootorratturite unistuste teekond:) GPS näitas kõrguseks umbes 2000m. Selle maantee lasi 70ndatel ehitada Ceausescu, kes kartis, et venelased tungivad sisse Rumeeniasse (nagu 1968ndal aastal Tshehhoslovakkiasse). Tee ehitati valmis 4,5 aastaga. Lonely Planeti andmetel kulutati sealjuures 6 miljonit kg dünamiiti ja ehituse käigus hukkus mitteametlikel andmetel 38 teed ehitanud sõdurit.

Tee oli tõepoolest väga maaliline, mööda mäekülgi looklev ja ühes kohas nägime isegi lund. Tegemist on tõesti populaarse turismiobjektiga. Igal pool oli palju telkijaid. Mäetipus läbib tee umbes 900 m pikkuse tunneli. Elus esimest korda sõitsime tunnelis, mis oli valgustamata. Päris jube tunne oli, sest nähtavus oli hoolimata tuledest kehv.

Mäe teisel küljel laskus tee ilusa Vidraru paisjärve äärde. Eriti muljetavaldav on tamm, mille taga järv seisab. Selle kõrgus on ule 160 m. Tammil oli ka platvorm benji hüpete tegemiseks, aga meie ühtegi hüppajat ei näinud.

Varsti jõudsime Poienari kindluse juurde. Hoopis see pidavat olema õige Dracula kindlus, sest siin toimetas 1450ndatel Vlad Tepes, kelle hüüdnimeks oli Dracula. Kindlus asub kõrgel mäe otsas ja sellini jõudmiseks tuleb üles ronida 1480st trapiastmest. Meie tsiklikostüümides ei olnud see sugugi lihtne ettevõtmine. Kui me üleval kindluse müüril vett jõime ja pirukat sõime, tundus nagu oleks kuulda olnud eesti keelt.

Alguses arvasime, et oleme mäkke ronimisest nii kurnatud, et asjad hakkavad viirastuma. Selgus, et nii hull asi siiski ei ole ja meie kõrval tegidki pilti noormees ja neiu Eestist. Nemad olid läbinud meiega analoogilise teekonna läbi Poola, Slovakkia ja Ungari, kuid kuid teinud seda hääletades. Hea oli eesti keeles reisimuljeid vahetada.

Viimane päeva vaatamisväärsus oli Bran’i loss, milleni jõudsime läbi vihmasaju. Brani loss, mida nimetatakse ka Dracula lossiks ei ole tegelikult Vlad Tepesiga eriti seotud. On võimalus, et ta veetis seal ühe öö, aga seegi ei ole kindel. Hoopis olulisemaks lossiga seotud isikuks on Rumeenia kuninganna Marie, kes elas lossis 1920ndatest aastatest kuni oma surmani. Loss nägi välja väga kena ja üldsegi mitte sünge. Kuninganna Marie oli väga muljetavaldav naine. Tal oli kuus last, ta oli hea sulega (tema eluajal avaldati 15 tema raamatut) ja kuigi teda eriti poliitika juurde ei lastud, teenis ta ära diplomaatide austuse 1. maailmasõja järgsel rahukonverentsil.

Täna on meie viimane päev Brasovis. Kuna eile hommikul alustasime oma teekonda mägedesse kell 6 ja koju jõudsime ~ kell 19, siis täna premeerisime end pikema une ning mõnusalt rahuliku päevaga. Käisime Brasovi lähedal Sinaia linnas, kus asuvad kuninganna Marie kaks residentsi: Pelesi ja Pelisori lossid. Mõlemad muljetavaldavalt kauni arhitektuuriga.

Sealtsamast lähedalt viib kõrgele mägedesse köisraudtee. Täna oli selline sombune ja udune päev, nii et palju seal pildistada ei saanud, pidevalt tuli mõni pilv ette, aga üldmulje sinna üles sõites ja seal ringi jalutades oli küll võimas.

Homme (teisipäeva) varahommikul stardime Doonau delta suunas, öömaja on meil broneeritud Tulceas, teekond sinnani on 380 km. õnneks on ilmad jahedamaks läinud, eile ja täna oli keskmiselt kõigest +20-23 kraadi, meile sobib see hästi!! Mis mägiteedel sõitmisesse puutub, siis hakkan nendega juba harjuma, mitte et just väga naudiks seda, aga … inimene harjub ju kõigega 🙂

Jõudis kätte aeg lahkuda juba koduseks saanud Brasovist. Sõitu alustasime varavalges, et kasutada ära jahedam hommik ja hõredam liiklus. Alguses sõitsime juba läbi tuttavate kohtade mägedes, sest tee kulges läbi Sinaia. Paari tunni sõidu järel jõudsime lauskmaale ja seega kasvas keskmine sõidukiirus oluliselt. Läbitava Rumeenia piirkonna kohta ei oska küll ühtegi head sõna öelda. Põhiliselt on tegemist tööstusliku ja põllumajandusliku piirkonnaga. Külad ja linnad on üsna räämas. Pilt muutus kui jõudsime Doonau jõeni linnas nimega Braila. Üle Doonau viivad seal sõiduautosid väikesed praamid, mida me ka kasutasime. Rumeenlased olid järjekordselt väga abivalmis ja näitasid, kust kaudu praamile sõita ning veensid just lahkuma hakkava praami meeskonda, et üks tsikkel mahub ikkagi veel peale.

Teisel pool Doonaud muutus nii ilm kui ka loodus. Ilm, mis seni oli olnud mōnusalt pilves selgines ja temperatuur ronis jälle 30 kraadi kanti. Loodus on siin järjekordselt väga ilus. Madalad tasased jõelammid vahelduvad küngastega.

Tulcea on viimane suurem asula enne Doonau suuet. See on põhiliselt turismile orienteeritud, jõeäärt palistavad hotellid ja tundub, et kõiki kai ääres seisvaid laevu on võimalik rentida. Järgmiseks (ja ka viimaseks sihtpunktiks Rumeenias) on Sulina. Asula Doonau suudmealal.

Täna jõudsime põhimõtteliselt oma reisi lõpppunkti Musta mere ääres, kui ühel ringreisil üldse sellist olla saab. Istusime hommikul tiiburlaevale ja sõitsime linnakesse või külasse nimega Sulina. See on üsna omapärane asula, mis asub Doonau ühe haru (deltas on neid ikka päris mitu) suudmes. Kohale saab ainult mööda jõge, Ühtegi maanteed (ega ka muud maismaa teed) sinna ei lähe. Peale esimest maailmasõda oli seal Lonely Planeti andmetel vabasadam, kus kreeklased olid tublisti toimetanud. 1955ndal aastal lõid kommud nad sealt minema ja peale seda olevat linnake tasapisi alla käinud. Nüüd tundub, et tänu turismile liiguvad asjad jälle ülesmäge.

Siiski on tegemist üsna eheda kohaga. Jõekalda äärne promenaad on küll ilusti korda tehtud, muud teed aga olid suuremalt jaolt kruusateed. Randa suunduval teel kõndisid ringi lehmad. Ei tea, kas tänu üleujutustele (mille jälgi siin küll eriti näha ei ole) või mõnel muul põhjusel, aga inimesi oli rannas üsna vähe. Kõik vajalikud teenused peale päästeteenistuse olid rannas olemas (s.t. sai süüa ja õlut osta). Igatahes oli igati mõnus päev.

Nüüd oleme saavutanud kaks asja, mis nõuka ajal paljudele unistuseks olid. Esiteks oleme külastanud mitut rahvademokraatiamaad ja teiseks käinud Musta mere ääres. Vinge värk:)

Jälle paistsid rumeenlased silma oma abivalmidusega aidates meil aru saada, kuidas ja millise laevaga sõita ja kuidas ka tagasisõiduks tiiburil koht broneerida. Kui Sulina sadamas hetkeks nõutult seisma jäime, tuli kohe üks vanem naisterahvas juurde ja seletas meile prantsuse keeles, kuidas randa jõuda. üldse oleme siiralt üllatunud, kui hästi siin Rumeenias kohalikud inglise ja prantsuse keelt räägivad. Noorte puhul see ei üllata, aga et just vanemate inimestega ka kõik jutud räägitud saame, on küll positiivne. Laevalt tulles sõime pansioni kõrval olevas söögikohas kõhud täis ja sellega on jälle üks imekaunis reisipäev seljataga. Homme sukeldume tundmatusse ? nimega Moldova (riik, mis enne kandis nime Moldaavia). Ei ole kindel, kuidas meil edaspidi internetiühenduste leidmine õnnestub. Igatahes paneme iga päeva õhtul värsked muljed kirja ja riputame need üles esimesel võimalusel.

Kui kõik plaanipäraselt läheb, peaksime pühapäeva õhtuks koju jõudma. Kui siiski selgub, et teed on viletsad ja me ei jõua 600 km päevi teha, siis venib reis arvatavasti päevakese pikemaks.

Kui vaadata, kuidas inimesed meid nähes reageerivad, siis tunneme end küll imeliste olenditena: küll lehvitatakse, küll hõigatakse midagi, küll lastakse tervituseks signaali. See on tegelikult niiii armas! Jäime korraks teeservas seisma, et GPSi kontrollida, kohe peatas ka üks auto – küsiti, kas vajame abi ja kas tõesti oleme kogu tee Eestist siiani motikaga sõitnud. üks külaneiu, kelle käest me virsikuid ostsime, oli meist nii vaimustuses ja tundis siirast kahetsust, et tal fotokat kaasas ei olnud. Tal pidi ka sõbranna Eestis elama. ühesõnaga on inimesed siin nii sõbralikud, abivalmid ja rõõmsameelsed, ükskõik, kus me olime või mida tegime, alati pakkus keegi abi või tuli lihtsalt juurde juttu ajama.

Hommikusöök Soroca hotelli pakutavate teenuste hulka ei kuulunud. Restoran, kus me õhtust sõime avati alles kell 11. Seega startisime tühja kõhuga, aga muidu valmis uuteks väljakutseteks Ukrainas.

Hotellist saadud info põhjal viib Ukrainasse naaberkülas olev praam. Peale lühikest sõitu ja kohalikult teeääres seisvalt politseinikult tee küsimist leidsime selle üles. See ei ole mitte aga selline praam nagu Rumeenias, vaid tavaline rauast pontoon, mis mööda jõest läbi minevat trossi liigub. Enne aga kui praamisõidu juurde asuda, mõned sõnad veel Moldova piirist.